arvestades eilset õhtut, ei saa ma aru, mis mind juba pool tundi tagasi üles ajas ja uuesti magama ei lasknud jääda. eriti veel, kuna ma olen üksi kodus ja tapvat kiiret pole kusagile. õnneks vähemalt pea ei valuta.
tegelikult pani mind siia kirjutama hoopis asjaolu, et avastasin äsja, et piim on otsas ja ma pean musta kohvi jooma. isegi tavahommikul on see väike katsumus, seda enam praegu! ja ületeepoodi ka ei viitsi minna. huh! ja päris ilma kohvita ka ei saa!
—-
5min hiljem..
jess. leidsin külmkapist kohvipiima. leppisin kahe pakiga, see juba andis kohvile silmnähtava värvimuudatuse 🙂
Päev: 10. september 2004
vii mind..
vii mind ära
näita mulle veel kord tuult ja päikest
kastemärga rohtu ja
unenägude värvi
vii mind
endaga ära sinna kust
ma ei oska tagasi tulla kust
ma ei taha tagasi tulla
vii mind sinna
kus ma saan sirutada käsi
ja hüpata pead ära löömata
vii mind
koju