Kui läheb palavaks on mõnus rüübe ja kui kergemat rüübet tahta siis ka – saab õhtu otsa kõrrega imeda – puuviljade kõrvale nt.
150 g kirsse (värskeid v. kompoti)
40 g kirsilikööri
30 g tuhksuhkrut
150 g jäätist pähklitega
1 l gaseeritud joogivett (mitte originaalset mineraalvett, mitte sidruni- või greibimaitselist)
Kirssidelt võetakse kivid ja asetatakse kannu põhja, lisada liköör, tuhksuhkur, jäätis ja valada üle gaseeritud veega.
Proozit!
Volks
Kuu: juuli 2004
uppumine
ma upun
töösse
vesi on selle kõrval kukimuki
peale vihma on õhk kummastav tahakski jalutama jääda ja hingata värskust kesksuvise õhtutaeva all eemalt tuleb veel pilvi aga see ei heiduta sest nüüd oled sa valmis jääma ka vihma alla rohkem ei olegi vaja et saada korraks vabaks mõnekski hetkeks sest sa tead et varsti pead jälle tormama edasi
ja kedagi ei huvita mis on su sees ja mida sa tunned
vihmase ilma kohv
tegin äsja kiire ringi läbi virukeskuse tartu maanteele, selle asemel et minna otse. lihtsalt vaagisin hetke wayne’s-i hindu ja suundusin ikkagi coffeetopsi. kuu lõpp, mis teha. aga head kohvi ja kooki tahaks ju, et peletada peavalu ja üksi tööl end hästi tunda.
vihm oli juba vaiksemaks jäänud, võis isegi ilma kapuutsita ringi lipata. täitsa mõnus oli, oleks rohkem aega ja kaamera ka käepärast olnud.. ma olen muide geniaalne, et ma eile peale juuste pesemist mingit soengut ei viitsind pähe föönitada, sest see oleks täna nii ehk naa ära kadunud 🙂
millest see tuleb, et ma viimasel ajal vaatan, et mehed on romantilisemad kui mina?
märg hommik
jube märg on olla. brrrrrr. ma võtsin küll kaasa kuivad sokid ja kampsuni, aga ei võtnud kuivi pükse! nagu kiuste oli ka trammide vahe harudlaselt pikk. mul on kahtlus, et tegelikult jäi vähemalt üks tramm vahele. aga sellest hoolimata oli tramm selle kellaaja kohta üllatavalt tühi. nojah, normaalne inimene ei roni sellise keerutava vihmaga välja ju.
peast käis läbi juba mõte, et sebiks kusagilt natuke raha ja ostaks omale mõnest lähedal asuvast kaubakeskuset (kus igalpool suured allahindlused ju) mõned kuivad püksid või seeliku, aga kuna mul tegelikult ei ole pükstest-seelikutest puudu, siis katsun hakkama saada. küll kojumineku ajaks kuivad on!
leib
tegelikult peaksin ma seda kokkajas kisama, aga ma arvan, et sealne rahvas ei huvitu niivõrd mu isiklikest saavutustest..
et ma tegin täna elus esimest korda leiba!
paar aastat plaanis olnd ja isegi juuretise tegemise retsept on olemas, aga pole siiani hakkamist olnud. täna siis ostsin spetsiaalse Veski-Mati rukkileiva jahusegu ja tegin lihtsalt, pärmiga. tulemus on suhteliselt õhuke, seest tiba nätske, aga täitsa söödav!
ilmselt peaks rohkem sõtkuma ja natuke rohkem jahu panema (aga retsept muide ei sisaldanud sõtkumist) ning väheke kauem küpsetama natuke madalalamal temperatuuril lõpus.
panin natuke taigent kõrvale ka, purki riide alla külmkappi, aga arvan, et ega see vist ikka juuretiseks kõlba järgmise raksu jaoks..
aga ikka on uhke tunne, kui omaküpsetet leib laual 🙂
gazpacho
tegin siis täna selle suve esimese gazpacho. kunagi enne olen ka teinud.
tegu on siis vahemere äärest (hispaaniast) pärit külma aedviljasupiga. kogused on pandud nii umbes 🙂
supp:
750g tomateid (ilmselt võib ka konservi kasutada)
1 roheline paprika
3 lühikest kurki
1/2 tshillipipart
1 suurem sibul
2-3 küünt küüslauku
100g viilutatud musti oliive
pool klaasi oliivõli
kolmandik klaasi veiniäädikat
tomatimahla
külma vett
soola, pipart
basiilikut, peteselli, tüümiani, rosmariini (värske on parem)
saiakuubikud:
6 viilu röstsaia
2-3 küünt küüslauku
basiilikut, peteselli, tüümiani, rosmariini
oliivõli, umbes pool klaasi
koori tomatid, puhasta sibulad, küüslauk ja paprika. pane köögikombaini või purusta saumikseriga eelnevalt peenestatud 2 tomatit, pool sibulat, 1 kurk, veerand paprikat ja tshillipipar, enne purustamist lisa ka umbes pool klaasi tomatimahla. kui pole millegagi mikserdada, jäta see etapp lihtsalt vahele 🙂
vala segu kaussi. haki ülejäänud tomatid, paprika, kurk ja sibul suhteliselt peeneks ja pane kaussi, kalla ka oliivid sinna. purusta juurde küüslauk, vala peale õli ja äädikas ning lisa tomatimahla või -pastat, vajadusel lahjenda külma veega. lisa soola ja pipart ning hakitud maitserohelist.
sega läbi ning pane vähemalt paariks tunniks külmkappi tõmbama.
mõni aeg enne serveerimist valmista saiakuubikud. pane ahi sooja umbes 175 kraadi juurde. lõika röstsaiast parajad kuubikud. pane kaussi õli ning sega sisse purustatud küüslauk ja peenekshakitud maitseroheline ning lisa saiakuubikud. kui on kaanega kauss, siis raputa ja keera ümber, tavalise kausi puhul sega; kuni õli on kõik saiatükkidesse imendnud.
nüüd aseta saiakuubikud ahjuplaadile ühekordse kihina ja aseta ahju umbes 20 minutiks. korra võiks vahepeal segada ka.
serveerimisel aseta saiakuubikud kausi põhja ning tõsta supp peale.
eraldi kausikestesse võib panna veel paprikat, tomatit, kurki ja keedumuna, mida igaüks saab vastavalt soovile supile lisada.
kõrvale sobib imehästi mõni valgem kuiv vein.
tomatite koorimine
aja mingi suvalises anumas nii palju vett keema, et see kataks tomatid – tomateid ära siiski keema pane, enne lihtsalt kontrolli! sinna võib mahtuda üks tomat, aga võib ka mitu korraga. eemalda tomatitel rohelised ‘sabad’ ja tee alumisele poolele väike ristlõige ning kasta tomatid umbes minutiks keevasse vette ning seejärel kohe külma vee alla. nüüd tuleb koor ilusti lahti 🙂
unistus sinisest taevast
peletan pealetükkivat unisust ja peavalu.
sulgen silmad ja mu ees on taevas ja meri ja kaugel päikesesumus olev Linn. õhk on mahe ja värske ja kusagilt tuleb mingit malbet muusikat. õhtuse päikese soojas mähib mind hellalt endasse ja ütleb mulle, et ma suudan lennata, kui tahan. et see õhk ja soojus kannavad mind. täna ma veel ei proovi. aga see tunne jääb alles.
taevas on endiselt sinine.
ka siis, kui avan silmad ja olen ikka kontoris.
kuulamissoovitus: 4 hero, üsna ükskõik mida
teed viivad..
umbes tund tagasi laekusin Peipsi äärest. 12h enne seda läksin lapsega välja, et minna paari poodi. poole 1 ajal käisin kodus, haarasin fotokoti ja teedeatlase ja sõitsime linnast välja. peale suuri tumepunaseid magusaid Lahemaa metsmaasikaid juhtus nii, et keerasin nina lõuna poole ja leidsime end Mustvee linna päevadelt.
loomulikult on nüüd mul kodus paar kilo värsket kurki, paar kilo värsket soolakurki ja muidugi ka suitsukala, veel soojana kotti pandud. millal sõid sina viimati suitsusiiga? 🙂
ilm oli erinevalt Tallinnast päikseline ja vihmavaba ning kurgihinnad rõõmsad 🙂
ühtlasi tõestab see veel kord, et parim puhkus on planeerimata puhkus ja et on hea omada tuttavaid mööda eestit 🙂
kuidas mitte tutvuda iseteadliku naisega
madalrõhkkond või midagi. õhk on nii raske ja päev otsa ähvardab sadu, aga siin pole veel piiskagi tulnud.
tegelikult võiks kirjutada sellest, kuidas keset päeva keset linna mind mu kergelt loppis ja värvimata näo ning pika seeliku kiuste üritati rajalt maha võtta. jääb lihtsalt auto mu kõrval keset vähemtähtsat ristmikku seisma, segab tiba liiklust ja aetakse mulle juttu sellest, et me vist oleme kohtunud ja võibolla isegi lõunal käinud (‘ei ole, ma mäletan kellega ma lõunal käin’), minu käest midagi ostetud (‘ma ei tööta kusagil teenindajana ja meie firma ei müü midagi’ – faktiliselt vigane, aga inimesed tänavalt tõesti ei käi meil; ja see, et ma olen aastaid tagasi teenindaja olnud, ei puutu asjasse), et kas võiks mind lõunale viia (‘ma ei saa täna, mul on juba kokku lepitud’), siis kunagi teine kord (‘ma ei tea millal jälle tööl olen’), kui tore et inimesed saavad neile sobiva graafikuga tööl käia (‘ja-jah’), kas ma ikka annaksin oma telefoninumbri (‘ei, ma ei soovi seda anda, ma ei jaga seda võõrastele’), saame siis tuttavaks, minu nimi on.. (‘pilleriin’); siin on mu visiitkaart, kas sa siis helistad mulle (‘mhmh..’).. õnneks tuli lõunakaaslane nähtavale ja andis mulle põhjus ära lipsata.
lõunalt tagasi tulin natuke kõhkleval sammul. tea, kas peaks talveriiete ajani hakkama tööl käima, suusamüts sügavalt peas ja prillid ees? või lõikama juuksed maha, värvima blondiks ja näo paksult ära maalima. või mis?