500 g vasika-lambahakkliha
2 muna
3 viilu saia
pool klaasi piima
1 suurem toores kartul
sorts oliivõli
jahvatet rosmariini
jahvatet kaneeli
sool, pipar
Hakklihasse munad. Piimas leotet sai manu. Toores kartul peene silmaga riivist läbi. Rosmariini ja kaneeli. Ärge ehmuge – kaneel annab mõnusa idamaise meki ega riku maitset! Sool ja pipar.
Kotletid mätsida peopesasuurused. Ja ikka pigem lätakad kui kõhukad.
Pannile ja pärast vatsa. Aurutet broccoli parmesani juustuga kõrvale.
Volks
sai tehtud isegi. nämm 🙂
Kuu: mai 2004
vihma värskus
nõmme mändide all oli vihmajärgselt mõnus lõhnav kevadõhk, mis tuhises läbi kogu mu organismi. mmmmmm! :))
kui veel soojem ka oleks..
esimene mõte toibudes: miks ei ole featuuri sms2blog? 🙂
Tsipa suitsused kalapallid.
Stauriid on tihti meie suitsukalandusest täiesti kõrvale jäänud. Selleks 3 põhjust: esiteks on teda harva saada, teiseks põlatakse ta ookeanikalana ära ja kolmandaks on punane kala röövinud valge mageveekala ja valge mereveekala positsiooni.
Volks armastab kohutavalt peaaegu luuvaba stauriidi tema pehmuse ja mõnusa meki pärast ning soovitab kõigile.
2 suitsustauriidi (et siis kuumsuitsu)
2 muna
paar viilu saia
värsket estragoni
1 riivitud sidruni koor
valget pipart
soola
riivsaia
päevalilleõli
Stauriididelt nahk üle kõrvade. Uimeluud ja keskel olev suur kont välja. Puhas kala hakkmassinasse ja koos hakitud estragoniga tsiraki läbi. Parimal-kuidas-teha-kotlette-viisil tuleb kalakene saia ja munaga segi mätsida, lisada sidrunikoor, pipar ja vajadusel soola.
Pallikesed vormida. Hellalt riivsaiaga puuderada ja siis…Asetada nood pallid pannile, mis on kuum kui naise armastus, et kohe särisema hakkaksid. Ja pannil peab olema rafineeritud päevalilleõli! Muu rasvainega ei tule nii hää.
Krõbedate kalapallide kõrvale võiks teha kuuma tomati-basiiliku-küüslaugu kastme näiteuseks.
Vein: riesling
Volks
kotiprobleem
ma mäletan, et mul oli üks täiesti uus ja korralik riidest kandekott. otsin seda paaniliselt juba natuke aega, aga ei suuda leida. kas see on üldse siin korteris mul olnud või ei?
eks ma võtan jälle selle va kilekoti näppu, aga ma tunnen, et ma ei taha selle kilekotiga patseerida. hädapärast autoga poes käies veel, aga jala – või siis ka tööle minnes vajalikke asju kaasa krabades, mis kõik käekotti ära ei mahu – tundub see kilekott kuidagi nõme. eriti, kuna meil ei ole mingeid shehvi kujundusega kilekotte, rääkimata sellest, et kilekott ongi oma olemuselt tobe asi.
ma ei ole oma mõtetes üldse originaalne, loe kasvõi siit. vast ehk ainult et turul ja tööl käimiseks eelistaksin siiski riidest kotti, mitte paberist. ja heegeldatud kott ei sobi ju külmade ilmadega.. hmmhmm…
kust saada üks hea riidest kandekott??
/vastus: võta ometi kätte ja õmble ise, kogu oma õmblemisvihkamise kiuste!/
kalapühapäev
mul on kaladest tänaseks siiber. tahaks selle kalakasvatusraamatuga lutsu visata! – haa, isegi siin on kala sees 🙂
tohib, ma lähen magama?
p.s. eelnev jutt ei seostu kuidagi fotokaladega. aga fotokaladest plaanin kirjutada ka. hommikul või kunagi hiljem 😛
kevadblogimine
avastasin, et oli tekkinud mingi paus teiste blogide vaatamises ja tegin seda just äsja. tulemuseks leidsin, et enamus mu tuttavaid on kevadunes ja minu blog pole ainus, kus on sissekannete vahel suured augud. lohutus seegi 🙂
9 elu
astun veel ühe sammu kaugemale.
üksikud kuused pakuvad mulle kaitset ja varjavad mind valguse eest. ma võiksin seisma jääda ja kuulata oma südame tukseid. ma tean, et kui ajaksin pea kuklasse, näeksin ma hämmastavalt palju tähti, udustatud üksikust pisarast mu silmis. siin tunnen ma end kindlamini, kaitstumana kui seal tänaval kõikide inimeste keskel, ent ometi ei vabane ma siingi ning rühin edasi, vaadates pingsalt oma jalge ette.
teel on kuulda automürinat, aga ma tean, et omaenese tulede valguses ei näe ta mind varjud puude vahel. jään hetkeks seisma, ent liigun kohe edasi. ma ei ole veel valmis seisma jääma. kardan, et oled ikka veel liiga lähedal ja ma pean eemale saama. tahan ma või ei taha, aga ma pean ennast ju kaitsma.
siiski, korraga tunnen, et aitab. jään seisma. pilk on selge ja jalad ei kanna mind enam kusagile. mingi hetk nii tõelised tundunud pisarad on jälle sügaval mu sees, vaevuaimatavad. taevas ongi tähti täis, nagu ma teadsin. keerutan, riivates kätega oksi, kuni peaaegu kukun. aga mu jalad ei vea mind alt ja ma jään seisma. kassil on 9 elu ja niimoodi ei kaota ma küll ühtegi. sama selgelt, kui on tähed mu silme ees, tajun ma, et ma ei suuda põgeneda. ma üritan ja üritan, ent siiani pole see õnnestunud.
sa oled saanud ühe mu eludest ja ma ei oska ülejäänutega edasi minna.
juustused vasikakarbonaadid
turul jäid silma värsked ja kenad vasika karbonaaditükid, sellised suuremad, kont ka kenasti küljes. pistu inspiratsiooni sain ka ühest Hispaania roogade raamatust.
2 vasikakarbonaadi
1 muna
ca 70-100g riivitud juustu
3-4 küünt küüslauku
pipart, soola, sibulat
vali sellised suuremad karbonaadid, kaks tükki kokku võiks olla ca 500-600g.
pane ahi sooja ca 190-200 kraadi juurde. puhasta sibul ja lõika pooleks või neljaks.
tao karbonaadiviilud lihahaamriga natuke pehmemaks ja kuivata paberiga. pane pann tulele, lase tulikuumaks. karbonaadid pannile (võib ka ükshaaval), mõlemalt poolt kuumal pannil pruuniks. pead jälgima, et liha ei jõuaks hakata mahla välja ajama – selle vältimiseks peabki pann olema hästi kuum ja lihal tohib külge pöörata ainult üks kord.
pruunistatud viilud pane ahjupannile või madalasse ahjuvormi, raputa peale natuke pipart, vala pannile vett, pane sinna ka sibulalõigud ja aseta ahju.
löö muna kaussi ja segi. lisa riivjuust. puhasta küüslaugud ja pressi juustu peale. maitse järgi soola. sega ära. segu tuleb valada lihale ca 5 minutit enne ahjust väljavõtmist.
kui kaua vasikat ahjus hoida, sõltub maitsest. kui soovid sellist värskemat, tooremat liha, siis vala segu kohe lihale peale ja sel juhul pole ka vett vaja plaadile panna. võid aga liha hoida ahjus ka ca 45 minutit või isegi veel kauem – siis saad väga läbiküpsenud tulemuse 🙂
maikuu soojade ööde korduvusest
maikuus ei usugi, et öö võib nii soe olla. suvine, kerge, öine linn rahvast täis.
tegelikult ma mäletan, 6 aastat tagasi oli volbriöö samasugune. ärge ainult küsige, kust ma seda nii täpselt mäletan..