viis

ma teadsin kohe, et ma ei tohi täna poodi minna. muidugi jäi mulle jäätiseletis ette 5-liitrine vanljejäätis shokolaaditükkidega (mu totaalne lemmik) ja mingi hulluse ajel rabasin selle omale kaenlasse, selle asemel et osta umbes 0,5 liitrit jäätist. nojah.
ühtlasi mäletan, et kunagi olid jäätisel suured shokolaaditükid sees. aga see oli vist siiski külmhoone oma, balbiinol on ikka kogu aeg selline riivitud puru olnud, onju? mispärast ma väikeseid karpe balbiinosid enam ei ostagi.
aga muidu on see 5 liitrit ehk ca 4,5 kg just see kogus, mille ma peaksin maha võtma. nojah.. nii palju siis sellest!

Lõhepoiss türgi saunas

400 g lõhefileed või forellifileed
sool, pipar, kolmandiku sidruni mahl
kastmeks:
100 g oliiviõli
kahe kolmandiku sidruni mahl
kaks supilusikat viilutet rohelisi oliive
kaks teelusikat kappareid
sool, pipar
Kenad kalatükid taldrikule, pääle soola ja pipart ning pisut sidrunimahla ja taldrikuga koos 8 minutiks aurukorvi. Korvi kaas pääle ka.
Kastmeks kaussi õli, sidrunimahl, kapparid, oliivid, sool ja pipar ning vispliga hästi segi lüüa.
Aurutet kala vaagnale, õrnalt kastmega kalatükid üle käia ja õite pisut värsket raiut’ petersellipoissi kah pääle riputada.
Kõrvale aromaatne ja aurav jasmiiniriis.
Vein: Chenin Blanc
Volks

korduvus

Kõik on juba kunagi kirja pandud. Kasvõi siinsamas, või ka teiste poolt ja mujal Ma loen neid asju siin ja saan aru, et tegelikult olen ma juba kõik ära öelnud – või peaaegu kõik. Ma ei saa midagi teha, et ma tunnen ikka ja jälle samu asju. Nüanssides on ehk erinevusi, aga muu on sama. Midagi on kadunud koos ajaga – aga seda on vähe. Ei, ma valetan. Kõik ei ole sama. Enamus ei ole sama. Kõik, mis ma meenutan, on sama. Kõik, mis on uus, on hoopis erinev. Seal pole midagi sama. Midagi on muutunud igaveseks, vist. See peaks muutma paljud asjad mu jaoks lihtsamaks, aga ma pole kindel, et see nii ongi. Ilmselt on küsimus jällegi ajas.
Ma ei kavatse enam iialgi haiget saada.

järv

mõnus on istuda kase all tarnade vahel, vaadata Järve ja mõelda omi mõtteid. üksi. latikad sulistavad tasakesi vees siinsamas käeulatuses. järves peegelduvad pilvede mustrid ja mobiilimast – need on ka igale poole jõudnud vaadet rikkuma.
teiste vaikne peokõmin kostub natuke eemalt.
kui tahan, muudan end nähtamatuks ja te ei saa mind oma kõminaga liita.

kadunud pildid

enne tööleminemist meenub, et üks negatiivijupp on sisse skännimata. otsin ja otsin, no ei ole. aga on meeles pildid, mis tehtud said ja mida olemasolevate negade peal pole.
otsing viib mind fotokotini, kust avastan ilmutamata filmirulli!
jääbki seekord ilmutamata, kuna ma ei tea kesklinnas kindla peale head laborit.

veel kottidest..

.. ehk miks siiski paberkott?
kilekott.gif
paljude meelest on see ju ka jube loodusressursi raiskamine. ent, kui valida paberi või kile kohal, siis on mõistlik võtta esimene. puit on siiski suhteliselt kiirelt taastuv loodusvara – mõistliku majandamisega ei kao metsad niipea kuhugi. paberi tootmise suurem mure on ehk pigem selle juures kasutatavad suhteliselt suured veehulgad. paber on korduvalt tarvitatav – kui ka kott pole vanapaberist tehtud, siis ta võib hiljem vanapaberiks saada 🙂 ja muidugi, kui poetad selle koti koledal kombel loodusesse, siis see paberkott muutub mõne aja pärast osaks loodusest.
kilekotte toodetakse aga fossiilsetest ehk sisuliselt mittetaastuvatest loodusvaradest. nendest toodetakse veel väga palju asju tänapäeva maailmas, nt. ka elektrit. nende maavaradega on aga see jama, et ega neid tõesti ei jagu lõputult, seega püüaks neid tiba vähem kulutada? ma tean küll, igaüks tormab rääkima nüüd, et see ÜKS kilekott ei muuda midagi – aga kõik saabki alguse suhtumisest. esimene ja üks ei muuda, aga mida edasi, seda rohkem muudab..
aitähh Tellerile lahke loa eest logo kasutamiseks 🙂

kokkupõrge

hommikul tõttan reipa sammuga tööle. üle gonsiori, tasakesi üle tee ühispanga kõrval ja piki kivislla tänavat – ja korraga tajun, et pea vastu mu vasakut külge olev pangamaja varjus parkiv auto LIIGUB, minu poole – tasakesi.. surun vasaku käe tumesinise toyota kapotile ja vaatan läbi klaasi rasvakasvanud mehenägu, sigarett suus tolknemas..
maha surudes iiveldust torman sõnagi lausumata edasi. ma ei suuda sellisele isegi halvasti öelda..
õnneks ei riku see sündmus päeva 🙂