silmad tahaks kinni panna
ja kõrvaklapid sügavamalt pähe
ja lamada tuules ja päikeses
Kuu: märts 2004
ärahautatud maks peekoni ja paprikasalatiga
maksaroogasid peaaegu nagu pole. lisan siis midagi jälle oma arhiivist, Volksu retseptide hulgast.
300 g loomamaksa
100 g toorsuitsupeekonit
4 supilusikut konservherneid
2 hapukurki
1 tomat
mõni naat rohelist sibulat
mõni törts käharpeterselli
näpuotsaga jahvatet punast pipart
soola
salatiks:
5 erivärvilist paprikakauna
pool chillikauna
5 küüslauguküünt
supilusik toiduäädikat
kaks supilusikut oliivõli
soola
Peekon tükkideks, nagu ka maks ja tulisele pannile pruunama. Siis vett pääle, soola, keema lasta ja õrnal tulel pehmeks sirrata. Lisada hakitud kurk, hakitud tomat, herned, hakitud roheline ja tsimarakese pipartki. Veelkord tõmmata lasta ja valmis ta on.
Salatiks paprikakaunad peenemateks pikkupidiviiludeks, chilli hästi peeneks ja küüslauk muidugist ka. Nüüd soola, äädikut ja õli, segada ning maksaroa manu anda. Salat on pisut krehvtine, aga seda paremini pääroa juurde ampsata on.
Vein: bonarda
Volks
kaameravajadus
istun ikka veel öös ja igatsen kaamerat, lausa füüsiliselt. jaaaa, mul on üks .. aga filmid seisavad ja seisavad kapis ega jõua ilmutusse. nojah, ma ei käi laboris kord aastas ühe filmiga, kus on nii jaanipäev kui jõulud, aga siiski.. vahel tunnen vastupandamatut vajadust digikaamera järgi – et panna kiirelt pilti oma meeleolud ja mõtted ja ei pea ootama, kunas neid näha saab.. kuigi filmikaamerast ma ei loobuks ka mingi hinna eest!
ava või korjandus..
kella keeramine
ma oleksin nagu kella valele poole keeranud. või olen ma lihtsalt vanaks jäänud ja tahan koos kanadega magama minna? aga kui kanu pole, siis ma ei saa ju kanadega magama minna.. või?
isud
ma ei suuda otsustada, kas mul on suurem lamba- või kalaisu? igatahes emba-kumba ma pean lähitulevikus saama – ja mitte lõhekala!
.. kuigi ma täna sõin kala ja head kala ..
öö ja vihm
öös on
jälle see vihm
pehmelt langemas asfaltile
piisad murravad valgust ja
autod mööduvad vaiksel kummide sahinal
see on nii olnud juba aastaid
ma olen peaaegu unustanud
selle väikese tüdruku
kelle see vihm lummas
või siis ka selle
enam mitte-nii-tüdruku
kes jooksis vihma kätte pesema valu hingest
või noore naise kes
seisis aknal kardina taga
ja jälgis su minekut öösse
mille järel hakkas sadama
veel enne kui saabus tühjus
aga ma tean siiani et
sellel vihmal on tähtsus ja
kunagi veel
olen ma selles vihmas ja hingan
armastus 3 kg apelsini vastu..
ma ei tea, mida ma veel siin istun.
sest oma praeguse täieliku akude laadimatuse juures peaksin ammu voodis pikali olema ja magama. ma ei saa aru, miks mulle energiat juurde ei laadu ja kuhu kogu olnud energia imeti?
kes kingiks mulle 3kg apelsine mahla tegemiseks?
kapsa-hakklihasalat
loominguline paus sai sundlõpu. terve nädal õnnestus hiilida nii, et midagi korralikku süüa ei teinudki. natuke oli kappi kogunenud siit, natuke sealt .. ah, valetan, üks maksastroganov sai siiski reedel kokku keeratud. igatahes aga avastasin ma täna kapist hakkliha, millest juba eile plaanisin süüa teha, kuid asjaolude kokkusattumisel ei olnud tänaõhtuni teinud. vaatasin ja mõtsin, et homme võib selle hakkliha vist prügikasti lennutada.
esimene idee oli niisama sibulaga ära praadida ja leivaga ära süüa. sibulat hakkides läksid aga mõtted köögikappide ja nendes leiduva man ning lõpptulemusena valmis hoopiski selline salat:
300g hakkliha
1 keskmine sibul
veerand keskmist kapsast
pool purki maisikonservi
3 muna
2spl suhkrut
soola, jahvatatud pipart, maitserohelist, majoneesi, sinepit
lõika kapsas ribadeks ning sega suhkruga. jäta seisma ning valmista vahepeal ette muid aineid.
keeda munad kõvaks (ca 10 minutit keevas vees). sibul haki mitte-väga peenikeseks. pane pann tulele, lase kuumaks, hakkliha peale, kuumuta läbi. lisa natuke jahvatatud pipart ning kuumuta veel. kui hakkliha hakkab vett eraldama, lisa sibul ning koos sibulaga kuumuta veel umbes 5 minutit. jäta jahtuma.
sega kapsast puulusikaga surudes või käte vahel mudides. kapsas peaks pehmeks muutuma. kui veel pole, siis sega kuni muutub.
haki munad katki ja kalla kapsale, lisa mais ja jahtunud hakkliha (hakkliha vedelikku pole salatisse vaja). vala peale majonees, lisa maitse järgi sinepit ja soola ning maitserohelist. sega korralikult.
see salat on üsna toitev ning sobib eraldi toidukorraks, kõrvale sobivad väga hästi tomatisektorid 🙂
enesekaitse
Vahel ründab minevik meeletu jõuga. Täiesti ootamatult, nagu ikka, aga nii tugevalt, et tahaksid istuda ja lugeda mõttes kümneni. Aga ei ole mahti. Sest mäletused mässivad sind oma pehmesse udulõnga ja räägivad sulle oma lõputuid lugusid. Lugusid, mida oled tahtnud unustada; lugusid, millest mäletad killukesi; lugusid, mida muidu kardad meenutada. Sa ei või iial teada, kus see sind tabab, mis selle esile toob. Kõige ettearvamatum asi. Keegi naeratab, ja ongi kohal. Või jalutad kusagilt mööda; või on kusagil mingi heli; või lõhn; või valgus. Ei ole üldse palju vaja, et unustada end ja minna hulkuma minevikku. Isegi kui ei taha. Enamjaolt ei taha.
Mõnikord lased siiski selle udulõnga endale ümber mähkida, vajud selle soojusesse ning lased end ümbritseda kõigest sellest, mida ta sulle räägib – nendest hetkedest minevikust, häältest ja tunnnetestki. Kummaliselt meenuvad needki asjad, millede olemasolu sa enam ei mäletanudki; ei uskunud, et kusagil sinus on veel tallel needki mälestused – või on need ainult soovunelmad? Elad läbi hetki, mis jäid tegelikult olemata, ent mida nii väga soovisid, et tegid need osakesteks oma minevikust? Iial ei või sa selles kindel olla, kuidas asjad just olid – sest minevik on just selline, nagu sa seda mäletad – kas reaalselt või mitte.
Aga see pole enam üldse see lugu, mis see oli alguses. Sest ma ei saa seda veel siia välja panna ning kirjutasin teise lõpu. Sest ma hoiaksin mõned hetked veel endale, kaitsen end nendega, lasen end veel nendesse mässida ning hoian niimoodi jälle haiget saamast..
kevadmelanhoolia
õue vaadates ei saa aru, kas on kevad või sügis.
hall ja märg. tänane öö võis vabalt kesta pool aastat ja see võib vabalt olla sügis.
aknad näevad ka välja, nagu oleks aastaid pesemata. võib-olla magasin ma kauemgi? võib-olla on juba järgmine kevad?
hall laotub üle aja ja kõik on korraga võrdne ning minutist on saanud sajand ja kogu sajand on minutis..