Vahel ründab minevik meeletu jõuga. Täiesti ootamatult, nagu ikka, aga nii tugevalt, et tahaksid istuda ja lugeda mõttes kümneni. Aga ei ole mahti. Sest mäletused mässivad sind oma pehmesse udulõnga ja räägivad sulle oma lõputuid lugusid. Lugusid, mida oled tahtnud unustada; lugusid, millest mäletad killukesi; lugusid, mida muidu kardad meenutada. Sa ei või iial teada, kus see sind tabab, mis selle esile toob. Kõige ettearvamatum asi. Keegi naeratab, ja ongi kohal. Või jalutad kusagilt mööda; või on kusagil mingi heli; või lõhn; või valgus. Ei ole üldse palju vaja, et unustada end ja minna hulkuma minevikku. Isegi kui ei taha. Enamjaolt ei taha.
Mõnikord lased siiski selle udulõnga endale ümber mähkida, vajud selle soojusesse ning lased end ümbritseda kõigest sellest, mida ta sulle räägib – nendest hetkedest minevikust, häältest ja tunnnetestki. Kummaliselt meenuvad needki asjad, millede olemasolu sa enam ei mäletanudki; ei uskunud, et kusagil sinus on veel tallel needki mälestused – või on need ainult soovunelmad? Elad läbi hetki, mis jäid tegelikult olemata, ent mida nii väga soovisid, et tegid need osakesteks oma minevikust? Iial ei või sa selles kindel olla, kuidas asjad just olid – sest minevik on just selline, nagu sa seda mäletad – kas reaalselt või mitte.
Aga see pole enam üldse see lugu, mis see oli alguses. Sest ma ei saa seda veel siia välja panna ning kirjutasin teise lõpu. Sest ma hoiaksin mõned hetked veel endale, kaitsen end nendega, lasen end veel nendesse mässida ning hoian niimoodi jälle haiget saamast..