te ju kõik teate toredat firmat elion, vanasti eesti telefon? saatuse ja asjaolude tahtel (mul levibki aint toosama elion ning starmani-nimeline firma siin) on mul nende netiühendus. või siis pole. nagu eile õhtul maalt tulles selgus.
klienditeeninduse telefoni otsas ei pidanudki tunde rippuma. pea kahe minuti pärast oli tädi toru otsas, kes lahkelt lubas, et võetakse ühendust. ja võetigi. noormees seletab, et nende poolt on kõik korras ning ei pidanudki mind mingiks Eriti Lolliks tibiks – mida selle firma teenindajatega muide juhtunud on.
niisiis, täna lõuna ajal sajavad mulle 2 montööri sisse. kontrollivad liini, kontrollivad modemit, panevad oma kaasasolnud modemi mulle siia – ei midagi. lubavad varsti tagasi tulla. läheb mööda tunnike ja ongi tagasi. tõstab onuke juhtmeid ringi ning adsl tuli hakkab jälle vilkuma ning oh inet, jääbki põlema. et asi ilusam oleks, jäetakse mulle uus modem.
kulub nii minutit 45 ehk, kui köögist lapse juurest tulles avastan, et adsl jälle maas ja juba jupp aega olnud. brr. haaran telefoni, et helistada klienditeenindusse ning näen, et oo, adsl tuluke vilgub ja hakkab põlema. hurraa! panen toru hargile ning sedamaid kustub ka ühendus. mhh. valin veel klienditeeninduse numbri ning jään ooterezhiimile. nett tuleb. on. on. on. kuni panen toru hargile (jõudmata teenindajat ära oodata).
õnneks on montööri number mobiilis kenasti olemas ja kupatan onu veel kord kohale. loksutab jälle siin juhtmeid ümber ning näe, töötabki. nüüd juba paar tundi lausa..
hetkel imetlen seda imekaunist punast juhet, mis ühendab omavahel modemit ja arvutit ning mis muidugi sobib suurepäraselt siia sinisesse tuppa. igaks juhuks on see juhe vist oma 3m pikk ka 🙂 aga muidu on uus modem päris kena, isegi oranzh tuli on peal ja puha..
mh, muide, kas pole kummaline, et elioni veebis olev otsingusüsteem ei otsi mitte elioni oma kodukalt, vaid neti.ee’st?
ja kas uninet oneline töötab ikka siiani normaalselt ning kuidas neil selle modemi hinnaga on? ehk ükspäev levivad mullegi siia..
Päev: 26. jaanuar 2004
veerand looma
näe, eile toodi jälle veerand noorlooma.
tüütu on muidugi tükeldada (ehkki lapse pärast jäin ma suuremast tööst kõrvale), aga teiselt poolt on suur hulk värsket liha ka hea .. kuigi lõppeks maandub enamus ikkagi sügavkülma. enne aga sai tükike liha soola pandud ja tükike ahju pistetud leivakatteks ning ribitükkidele keeran kohe sousti peale.
taas kord tõdesin, et võiks ju võtta terve looma ning tuttavatelegi müüa.. aga igaüks tahab ju sisefileed ja praetükke ja puhast liha.. ning kui kalliks peaksime me siis oma lihunikutööd hindama? ning loom ei koosne ju ainult fileest 🙂
sama on lambaga. saaks terve lamba, nii paari tükki raiutuna.. aga edasi? tahtjaid oleks ehk, kuid ikkagi peab komplekteerima enamvähem võrdsed pakikesed..
igatahes on külmkapp jälle mu sõber ja liha täis. suurem osa on ema juures, kuid mu külmik on hulka pisem ka 🙂
tssh, tegelikult ei tohi niimoodi tuttavatelt kodus tapetud looma liha saada…
sinepiga ahjusiga
Sain täna oma kadunud neti tagasi ja kohe ka Neemelt (kellelt on pärit marineeritud küslad) ühe vahva retseptumi, mille siinkohal ära kriban:
Võtad ühe kena seapraetüki ning küpsetad selle ahjus ära.
Tõstad välja, siis lõikad kamara ja ülearuse peki ära. Asemele määrid järgmise mödla: 3 spl sinepit, 1 munakollane, 0,5 spl. kartulitärklist, 0,5 spl. suhkrut, riivsaia; paned ahju tagasi nii 220-250o juures ja küpsetad veel 10-15 minutit. Saab hää.