eile õhtul tulid voodis kurvad mäletused peale. huvitav, et laipväsinuna hakkab pea mingeid vanu asju läbi ketrama ja hoolimata väsimusastmest und ei tulegi. hoopis mõtted. sellised, millede jaoks päeval ei ole aega, tahtmist ega energiat. õhtul aga vajuvad pähe ning nende mõtete meeleolu kujundab seda lehte.
eile siis, voodis, vajus jälle pea mõtteid täis. vähkresin ja vähkresin, asu ei leidnud. mälestuste loogiline järg oli muusika, mis kummitama hakkas. keerasin end voodist välja, koperdasin läbi pimeda teise tuppa ja lükkasin arvuti sisse. sorisin riiulis ja leidsin õige plaadi. avasin tekstifaili, lükkasin muusika vaikselt mängima ja..
teisest toast kostis lapse hääl. tormasin magamistuppa tagasi, haarasin põnni sülle, kussutasin hetke ja surusin voodisse tagasi. ei ole rahul. võtsin ta uuesti sülle, tulin arvuti juurde, panin faili kinni, kõlarid kinni ja vajutasin ‘shut down’. läksin magamistuppa, panin lapse voodisse ja majas oli rahu.
tajusin, et mind kontrollib jõud, mis on minust tugevam. et mul lihtsalt ei lubatagi enam oma energiat suurtes kogustes kulutada minevikule. või mõtetele, mis kipuvad mind kaugele ära viima. või mis kulutavad mu energiat liiga palju. sest suur osa, mis siin kirjas, on ju kunagi varem kirja visatud. siis kui kontrolli ei olnud.
aga kui tahad, siis kuula siit jupikest musa. ära ehmu jaapani keelest lehel 🙂