lähen ja otsin
seda mis jäi puudu
Une Nägu
Kuu: jaanuar 2004
mahe riisikeedutus maksa ja peekoniga
300 g pikatera-riisi
100 g seamaksa
100 g toorsuitsupeekonit
1 porknas
50 g taluvõid
sortsud Ketjap Manis’i (magus soja)
nelk, must pipar, sool
Maks ja peekon ja porknas maksab tükikesteks lõigata ja pannilt läbi lasta – ja ilma soolata.
Riisikene soolveega potis saagu poolpehmeks lastud, siis kurnatud. Riisile manu võitükk ja sojasortsud, visata veel nelgiõiekesi (nii 4 tükki). Hauduvale riisile langevad kaela maks, peekon ja porknas, sool ja pipar ja saab pehmeks kogu see potitäis.
Riisikeedutuse juure maksab juua Eesti pohlaveini.
Volks
elu kontrolli all
jõuliselt juurutatakse ID-kaardi ideed, pangakaart on pea kõigil. maksame kaardiga ja netis, see on nii igapäevane.
ent palju me mõtleme sellele, millist infot meist niimoodi saab ja kui palju see meie elu võib mõjutama hakata? suunatud reklaam on üks asi, aga päevalehe lugu laenu tagasilükkamisest on hoopis teine asi juba.
10:20
juba mõnda aega kuulen väljas töötava traktori piiksumist, kui see tagurdab. alati alustavad ka nii vara oma töödega..
teen silmad lahti ja kell näitab 10:20
öö vaid
see öö me ymber ja ees
valusmagusalt hellitav ulm
varjude liikuvas valguses
unelmad saanud kui tõex
helluses erkunud meel
peatuma sunnitud aegade kulg
ja siiski
mõtteid su sees
kui ometigi ma näex
ööst kui saanud on päev
on kadunud ulmadeteed
päevavalguses jälle kord näen
oli öö vaid
me ymber ja ees
vägivald?
te võite ju uskuda seda, et eestis on enamik perevägivallaohvreid naised või lapsed, kuid nüüd on siis selge, et tegelikult on ka mehed koduse vägivalla ohvrid.
siiski on oluline vahe see, et naiste-laste kallal on tegu ilmselt füüsilise vägivallaga, samas kui meeste kallal on rohkem moraalset vägivalda: küll oma tahte pealesurumisena, küll näägutamisena. uhh, selle taustal olen mina ka vägivaldne, sest mu elukaaslased on pidanud leppima minu tehtud söögiga (aga nad polegi väga protestinud) ja kui ma olen tige, siis ma näägutamata ei jäta 😛 või vahel vist jätan ka, aga seee ei torka silma muidugi.
teistpidise asjaga.. on mul õnneks vaid mõni leebe kogemus. aastatetagune. piisav. rohkem ei soovi.
tegelikult ma pole SLõhtulehe fänn, lihtsalt mõtlesin, et nimme valin erinevad juhtumid ühe väljaande piirest.
aedviljatäidisega paprikad
et natuke tasakaalustada loomalihatoitude ilmselt ülekaalu siin (loomaliha on mu lemmik, saate ju aru?), lisan vahelduseks ühe liha mittesisaldava retsepti.
ma olen seda kunagi teinud, aga üsna ammu, nii et kommenteerida enam ei mäleta 😛
retsept on tõlgitud ühest ürgaegsest Burdast ja sestap on mul ka pilt sisse skännitud:
2-3 rohelist paprikakauna
200g värskeid shampinjone
1 purk maisi
4 tomatit
150g hapukoort
100g Gouda või Emmentali juustu
soola, pipart, murulauku
Pese paprikakaunad, lõika pooleks ja eemalda seemned. Lase vesi keema. Kuni vesi tõuseb keema, pese ja puhasta shampinjonid ning viiluta. Nõruta mais, pese tomatid ja tükelda kuubikuteks. Lisa keevasse vette soola ja keeda paprikaid vaiksel tulel umbes 3 minutit. Sega kausis shampinjonid, tomatid, mais, hapukoor ja 2/3 juustust ettevaatlikult, maitsesta soola ja pipraga. Täida blansheeritud (kuumutatud) paprikad seguga ja pane peale ülejäänud juust. Aseta paprikad rasvaga määritud kuumakindlasse nõusse. Küpseta 200 kraadi juures 25 minutit. Võid küpsetada ka mikrolaineahjus keskmisel võimsusel.
Serveerida soojalt, garneerida murulauguga.
sametine supp ameerika angerjast
keedus iseenesest lihtne, aga mokamekine
poolteist liitert kalapuljonksi
2 ameerika angerja fileed
200 g rohelisi türgi ube
1 suur kartul
200 g lillkapstast
1 porgand
klaas piima
sorts kohvikoort
loorber
vürts
must pipar
puljonksis saab angerjas loorberi ja vürtsi ja pipraga pehmeks aetud. Kalapala hüppab potist välja ja läheb tükeldamisele. Puljonks kurnatakse klaariks ja udune asi lastakse allavett. Vedelikusse lähevad piklikuks friikartuli – kujuliseks lõigatud kartulisiilud, porgandikettad, jala küljest eraldet lillkapstaõied ja türgioad. Pehmeks. Kala potti juurde. Keema. Piim ja kooresuts manu. Keema. Näpuotsaga rohelist tilli – selle puudumisel aga imeväike tsutsakas soolaga sissetehtud tilli.
röstsai, soolasiig
Volks
P:S: ameerika angerja asemel eesti oma võtta on ohtlik, on teine liigrasvane. Ameerika angerjas Jaama turu kalapaviljoonis külmutet ja fileerit’ kujul saadaval – 55 eeku kilo, 2 fileed on nii 350-400 grammi
ananassiloom
esmaspä saigi vasikakontidest mingi roog kokku keeratud. tavaline raguu või soust ei tundunud huvitav, pealegi vahtis külmikust poolik ananassipurk vastu.
ühtlasi avastasin, et mul pole majapidamises ühtegi marineerimata küüslauku, mis on iseendast katastroof!
aga okei.
nii 700g looma ribikonte lihaga (või ka puhast loomaliha, siis poole vähem)
keskmine sibul
ca 300g tükeldatud ananassi konservi
sidrunimahla, õli
törts veini
vett, piima, jahu
soola, wok-maitseainet, pipart
väiksema haudepoti või panni põhja valad törtsu õli või võid, lased kuumaks. liha sisse, natuke keerata, pruuniks. kui vedelikku hakkab eralduma, lisad sibulad (küüslauk oleks tegelikult ehk paremgi) ja keerad kuumuse maha. paari minuti pärast kallad törtsu veini peale – mitte liiga palju. muide, ise kasutasin sedapuhku mingit suvalise hõõgveini lõppu 😛 aga veini võib ka ära jätta, kui seda pole parajasti.
nii. kui vein on pealt enam-vähem kadunud, panin umbes spl. jahu, jahvatatud musta pipart ja segasin korralikult ning kallasin kuuma vett kogu kupatusele peale. no umbes nii poole sousti jagu. hetke pärast tuli sidrunimahla mõte. teoreetiliselt oleks võinud seda ka varem lisada. okei, igatahes sel hetkel kallasin väikese koguse sidrunimahla ning panin kaane peale ning jätsin väikesele kuumusele hauduma.
kuna noor loom ei taha väga kaua tulel olla, lisasin varsti ananassid. see kaal on antud kood vedelikuga, mul oli selline suurem purk, sellest umbes pool. vedelikku ma sousti ei pannud. selle asemel lisasin hoopis piima.
et maitse hubitabam oleks, sobrasin pisut maitseainetekapis ja leidsin mingi Sichuan wok-maitseainesegu (huvitav, Santa Maria kodukalt ma seda ei tuvastaunud enam), mida sai pisut lisatud ning kõige lõpuks näpuotsaga soola.
kõrvale keetsin kurkumiga riisi.
igatahes uuriti mult, et kas see on mingi Hiina retsept. ei ole, ise keerasin kokku.
jagus 2le suurele ja 1le väikesele inimesele 🙂
The Need For A Speed
ma ei tea, kui paljud vaatasid eile ehk nüüd juba siiski üleeile õhtul ETV pealt Välisilma esitletud dokumentaali The Need For A Speed. mina vaatasin. kui ma tavaliselt tulen magamistoast ära, kui laps on uinunud, siis eile mitte, vaid vaatasin lõpuni.
huvitav, kas on siis vaja iga hinna eest maailma tõestada, kui hüper-super võib üks riik olla? ma ei ole mingi poliitikahuviline ja suur osa maailmas toimuvatest poliitilistest mängudest jätab mind külmaks, kuid hetkel, kui on üks riik teistest peajagu üle ja pole mingit tasakaalustavat tegurit (mida paljukirutud NSVL omal ajal siiski oli), hakkab minus kerkima teatav mässumeelsus.
mulle ei meeldi eriti mingeid negatiivseid tundeid enda sisse lasta ja vihata ei viitsi ma hoopiski, aga konkreetne vastumeelsus hakkab tekima ja uskuge või mitte, ma ehk õige tsipake mõistan mõningaid terroriste. kellel on ehk lihtsalt kopp ees, et mingid täiesti kõrvalised tegelased, kes kipuvad end aegajalt vist maailmavalitsejateks pidama, end nende asjadesse topivad. no näiteks tahavad saatkonnaesise linnatänava kinni ehitada.
uhh. maailm pole muidugi mustvalge ja kõik ei ole nii lihtne. aga need mõtted olid mul peas juba enne seda filmi ja see film ainult kinnistas neid.
ma loodan, et mul selle sõnavõtu pärast ei jää üks teatav viisa saamata, juhul kui mul seda kunagi vaja peaks minema 🙂
aga konkreetse filmi kohta on veel üks hea link siin. Dexedrini kohta saab lugeda nt. siit. ühtlasi paneb see veel kord mõtlema, et mida kõike meile ravimite pähe sisse ei söödeta… ning et suur hulk narkootikume (kui mitte kõik) on tegelikult olnud algul ravimid..
masendav..