Kuu: september 2003

Isegi oma neetud neetud valelikkuses jääd sa tegelikult läbipaistvalt ausaks. Need valed tiirlevad me ümber, mähivad meid endisse, oma pehmesse läbipaistvasse lõnga, hetkeks me usume neid, isegi sina usud, kuigi sina oled ju see, kes teab, et tegelikult on see vaid vale. Aga su ausus on isegi su valede taga. Sa ise ei oska oodatagi seda, et need valed, need väikesed süütult üle huulte voolavad valed teevadki sind tegelikult nii ausaks. Sa püüad ennast peita nende valede taha, aga need valed ongi ju tegelikult sina. Kummalisel kombel ei saa sa sellest aru, sina, kes sa muidu oled nii taiplik ja arukas, haritud, minust peajagu üle, sina, kes sa tead seoseid siin maailmas ja kes sa näed asju nii selgelt. Mitte et sa seda rõhutaksid, oh ei, kaugel sellest. Sa ei alaväärista mind kunagi, ei viska mulle iialgi nina peale, et minu koolitee pooleli jäi. Aga ikkagi tunnetan ma seda kogu aeg. Isegi nendes valedes, mis tegelikult polegi valed. Need on liiga arukad, liiga läbimõleldud, need tulevad liiga sügavalt su seest, nendes on nii palju sind. Keegi teine valetaks neidsamu valesid hoopis teistmoodi. Sinu valedes on su alateadvus, sinu hirmud, sinu kartused, sinu mõtted. Sa ise arvad, et sa valetad, et sa petad mind ära, et ma näen kedagi teist. Aga mina näen sind, ikka ja ainult sind, sinu teist poolt, sinu sügavust. Oma koolitarkuses pole keegi sulle rääkinud, et sa ei tohiks valetada. Mitte mulle. Sest elukoolitarkuse vastu sa ei saa. Vahel ma lausa ootan mõnda su valet, mõnda su ausat, süütut valet, mida sa pole ju nimme valmis sepitsenud, mis lihtsalt tuleb su keelele, et vaadata sügavale su sisse. Ma ei näita sulle, kui taban sind jälle valetamast. Sa oled vist mõnikord taibanud, et ma saan aru, et sa valetad ja oled endamisi imestanud, et miks ma seda sulle ei ütle. Aga ma lasen sul valetada ja mähkun ise su valede pehmesse lõnga.