tagasi!

jee, ma olen koolist tagasi, selleks korraks. küll hirmväsinud ja üleõppinud, aga ikka veel tahtmist täis 🙂
ühtlasi tervitan siin oma uusi grupikaaslasi, kes võib-olla siia juhtuvad!

linn

Linn on kusagil kaugel ja siia paistab vaid kuma taevas. Kuma järgi panengi paika, kuspool on Linn. Miskipärast on see mulle oluline, see teadmine, kus on need majad, teed, mürad, valgused. Kuigi siin on vaikne ja pime, vähene lumi katab külmunud maad ja ma pean omale taskulambiga teed näitama. Mulle meenub üks pärastlõuna, peaaegu aasta tagasi, kui oli umbes samasugune ilm, vast külmem, kellaaeg oli varasem, päev oli valgem, aga kõrred läbi lume olid täpselt samasugused. Napp pärastlõunane talvepäike peegeldus tagasi külmalt lumelt ja andis kogu oma vähese soojuse nendele koltunud lehtedele. Aeg oli määramatu ja tundus seisvat, ent päike kadus kiiremini, kui oleks osanud arvata. Viimased peegeldused taevas ja oligi pime. Linn, kodune Linn oli tunduvalt kaugemal. Ma ei tea siiani, kas Linn hoiab või vihkab mind, kas kaitseb või hirmutab. Kui ma olen siin, tahan ma siit ära ja kui ma olen ära, tahan ma siia tagasi, tagasi, tagasi. Kui ma ei näe Linnakuma, kui ma ei tea, kuhu jääb Linn, tunnen ma end pidetuna, eksinuna .. ent sama tunnen ma ka Linna tänavail, kiirustades öösel, tänavalambi valgussõõrist teise, lastes end vahel eksitada üksikutest mööduvatest autodest. Vahel on tunne, et ma ei tea, kuhu ma lähen, et Linn eksitab mind, viib mind, kuhu tema tahab. See kogum inimesi, hääli, maju, hulkuvaid kasse ja autosid tundub vahel olevat omette elusolend, kellest ma kunagi ei tea, kuidas ta minusse suhtub ja kellesse minagi ei oska suhtuda. Kuid mingitmoodi oleme me seotud, ja me ei saa üksteisest lahti. Ma võin vihata seda Linna, ma võin armastada seda Linna, aga ikkagi hoiab see Linn mind.

tundmatule austajale

..kes Sa kirjutasid vihmast ja armumisest Sergo nime all.
jah, Sa oled. aga ma ei tea, kus ja kes. kuigi ma tahan seda teada, ei taha ma ka. ja ma ei tea, kumb on tugevam..
aga ma pühendan selle Sulle:
C’est dans le décor de la terré
Que se passent naissance et saisons voyages et mort
La bien – aimée et la catin et les animaux et la lune
Les arbres méditants la sauvagerie folle et la musique ā mort,
C’est entre le ciel la mer bleue et la terre
Et sur l’étroite profondeur du crime de la terre
Que nous errons perdons nos amours et voyons périr nos espoirs
Que nous cantons les désirs de la terre
   Pierre Jean Jouve
Maa on see taust
Millel mööduvad sündimine ja aastaajad ja rändamised ja surm
Armsam ja libu ja loomad ja kuu
Mõtlikud puud hall metsikus ja surmamuusika
Kusagil taeva sinise mere ja maa vahel
Kusagil maa kurja sügavuse peal
Me eksleme me jääme armastusest ilma me näeme kadumas oma lootusi
Me laulame maa ihade laulu
   tõlge Tõnu Õnnepalu

erykah badu – orange moon

I’m an Orange Moon
I’m an Orange Moon
Reflecting the light of the sun
Many nights he was alone
Many, many, many nights
His light was so bright that they turned away
And he stood alone
Every night and every day
Then he turned to me
He saw his reflection in me
And he smiled at me when he turned to me
Then he said to me
How good it is, how good it is
How good it is, how good it is
I’m an Orange Moon
I’m brighter than before
Brighter than ever before
I’m an Orange Moon and I shine so bright
Cause I reflect the light of my sun
I praise the day, he turned my way
And smiled at me
He gets to smile and I get to be orange, that I love to be
How good it is, how good it is
How good it is, how good it is
How good it is, how good it is
How good it is, how good it is
(Oh…)
Shine so bright
(Oh…)
He ruled the day, I ruled the night
(Oh…)
Shine, shine, shine
(Oh…)
How good it is, how good it is
How good it is, how good it is
How good it is, how good it is
How good he is, how god is
How good it is, how good it is
How good it is, how god is
How good it is, how good it is
I’m an orange moon
I’m brighter than before, brighter
Reflecting the light of the sun
Smile at me
http://www.erykahbadu.com/

kaotused

no ütle
mida tead sina mu valust & muredest?
mida sa arvad teadvat minust?
ma olen keegi
keda sa ei näegi
vaid aimad
aga sa ise ei tea seda
ent samas ma kardan
et sinagi libised mul käest
kaod aja lõpmatusse sügavusse
mida sa tead mu kaotustest?
mida sa tead mu lootustest?
mu valust & muredest?