.. lõunatuul

sel aastal Sind ei olnud
ja ma unustasin Su nime
tuhat pattu on eos
kesk maailma
mis on nii imeline
ülehomme Sa tuled
siis hoian Su kätt oma peos
Sa lähed järgmise lõunatuulega

augustiöö

augustiöödes on tähed
kusagil kõrgel kaugel
ja kannavad unistusi
kuidagi lootusetult
laenates vahel mõne
nagu vana mängukanni
kuid hiljem mõeldes ringi
ja küsides tagasi
nagu hakanuks kahju
ent ma ei saa joosta
ema sülle nutma
ja lohtust otsima
enam ei saa
augustiöö tähed
pakatavad unistustest
milledest nad ise ei teagi
mida nad heidavad mulle
nii muuseas
isegi mitte mulle
vaid kuhugi siia
ja ma pean need leidma
ja püüdma neid hoida
ja jääma nendest ilma
ja ikkagi olema ja tegema selle järgmise sammu
järgmise öö suunas
augustiöö tähtedele
jääbki see unistus
mu järgmine samm on juba kindlam

mozilla

jah, mulle hakkab tunduma, et kusagil on mingi kala. võimalusel ärge vaadake seda saiti mozilla-netscapega. operaga on ka veel kontrollimata. pealtnäha peaks kõik ok olema, välja arvatud muidugi osad lehed, mis on lihtsalt veel läbi töötlemata, aga no ei ole. müstika. või siis on midagi väga olulist kahe silma vahele jäänud.
nojah. head ööd nüüd!

voh

juba parem, kas pole?
kuigi kaugeltki mitte selline, nagu päriselt tahaks. uhhbrr..
teeme aga edasi!

kobakäpp

ma ei saa seda välimust selliseks nagu tahan. ikka on sissekande pealkirja ja tekstiosa vahel suur lärakas tühja maad, mida mul ei õnnestu kaotada. kusagil on mingi nõks, millele ma pihta ei saa 🙁 no ja see parem sev ning ka kommentaaride lisamine on täiesti läbi töötamata veel. eks homme peab natuke dokumentatsiooni ja abifoorumit lugema. või teisi stylesheete sirvima. humm, ka sellest võiks ju abi olla.
aga hommikul peab tööl olema, nii et võiks vist teki alla kerida?

katsetused

proovin midagi disainiga teha. ehh, peab ikka süvenema ja korraliku tabeli alla ehitama. praegused muutused on ainult tilulilu. näpuharjutused. kontseptsiooni oleks vaja, hetkel on see täiesti puudu. millega sissekandeid eraldada? see katkendjoon on ju omamoodi armas, aga pikapeale tüütu. ja värvid ja stuff..
tahaks saada paar kohustustevaba päeva, et tegeleda.

vihm sinu mineku järel

tahtsin siia panna ühe luuletuse, kuid seda otsides avastasin, et see kuulub nende hulka, mis koos mu kõvakettaga pea aasta tagasi hävisid. bittide ja baitide ajastul polnud ma neid täiesti harilikku märkmikku ümber kirjutanud. tulemuseks on tükike minust hävinud.
see oli vihm sinu mineku järel.
ma ei mäleta enam. ma ei õpi neid pähe. aga ma mäletan seda vihma ja seda minekut. mäletan seda ööd. siiani.
see pilt tuli hiljem, tükk aega hiljem. aga sellel pildil on see vihm ja see tunne. olgugi, et pildil pole ööd. see kurbus aga on, mis oli alati sinu minekul. nagu oleksin ma teadnud, et see pole jääv, et see on ajutine, et see kõik on vaid piisake meres. tegelikult ma vist ei uskunudki kunagi, et see nii jääb, kuigi ma väga soovisin. sa vist isegi tead seda, kui väga, kuigi see alati välja ei paistnud. ma ei osanud, ma ei julgenud alati näidata. ja nii mõnigi asi ei kukkunud välja päris nii, nagu oleks võinud. mõnigi asi kukkus välja halvemini, kui oleks võinud..
tegelikult ei ole mul siiani vastust. su mailid läksid koos sellesama kõvakettaga. kas vastuse puudumine oli tahtmine mitte öelda ‘ei’? või sa tõesti ei teadnud seda vastust? elu on nüüdseks oma vastuse andnud, kuigi südamepõhjas ma siiani ei taha sellega leppida.
ma ei tea, kui palju peab tulema vihma, et pesta sind lõplikult ära mu hingest.