nii, sorteerisin oma ikka veel korralikult arhiveerimata negatiive ja jõudsin järelduele, et vähemalt üks filmitäis on puudu. just see, mida mul vaja on. kaks korda vaatasin läbi, kolmandat enam ei suuda. müstika. miks on alati kadunud see asi, mida vaja on?
Päev: 8. september 2003
valu. kunagi enne.
Ma peaksin üles tõusma ja midagi tegema. Mõistus ütleb, et päev otsa ei saa aina lamada, peita end teki alla ja mitte liigutada. Ent ometigi ma teen seda. Ma ei suuda sundida end üles tõusma ja halli päeva naeratades toimetama hakata. Tegelikult oleks see nii lihte: lükkaks teki pealt, sirutaks jalad põrandale ja tõuseks püsti. Ringutaks ja tunneks, kuida veri hakkab soontes voolama. Aga veelgi lihtsam on tõmmata põlved konksu ja tekk kurguni ning vahtida lakke. Ma ei taha isegi kardinaid eest tõmmata, sest ma tean, et akna taga on seesama hallus, mis minu sees, ja olles niimoodi pimedas toas teki all loodan ma selle halluse eest põgeneda, seda mitte enda ligi lasta, hoida veel hetke kaugemal.
Teki all on soe ja turvaline, püsti tõusteks tajuksin ma kohe seda tühjust, mis siin valitseb. Kuni ma olen teki all, olen ma iseendaga ja iseenda mõtetes. Ikka nendessamades madalate pilvedena hallides mõtetes. Ma tajun enda ja oma tunnete tühisust selles maailmas, mu üüratu valu taandub korraga mu sisemaailma ja ma saan aru, et see ei huvita kedagi, et igaühel on oma valu ja omad tunded. Aga ikkagi tohib ka mul valus olla, mu sisemus kisub kokku, ma tahaks olla väike laps, pugeda kellegi sülle ja otsida lohutust. Ent isegi pisaraid ei tule. Kusagilt maalt muutub valu tuimaks, mu organism reageerib ja proovib mind päästa, tahab, et ma edasi läheksin, tuletab mulle meelde, et mul on kassina üheksa elu.
Ent mina vahin lakke ja ei suuda end ikka liigutada. Mu mõtted muudkui tiirlevad ja tiirlevad, aeg liigub kusagil tagaplaanil ja ma tunnen end suure musta auguna, suuteline endasse imema kogu maailma energia, võimetuna kasutama sellest tilgakestki. Ma tean, et ma peaksin mõtlema positiivseid mõtteid, ent ma ei saa sind kuidagi oma mõtetest välja ja ma tean, et seekord tuleb mul minna seda teed, mida ma ammu teinud ei ole: elada sind endast välja, elada läbi kogu see valu, kuni lõpuks jääb ainult see tuimus, osavõtmatus, ükskõiksus. Aga maailm mu ümber kisub mind edasi, ei taha seda aega anda, sunnib mind teki alt välja ronima. Ja ma tean, et isegi kui mul õnnestub teki alt välja saada, valgumata laiali, ei suuda ma ometigi sundida end astuma välismaailma.
