Päev: 5. september 2003

Varem valmis mõeldud sõnad ei tule iialgi kuuldavale sellistena, nagu ma olen mõelnud. Ma võin tundide kaupa ette valmistada, mida ma täpselt ütlen ja ikkagi tunduvad nad lõpuks võimatud välja öelda ning nende asemel tulevad mingid teised, vahel ausamad, vahel valelikumad.
Neid sõnu mõtlen ma samuti tundide kaupa. Sõidan autoga pimedas Linnas lumesajus ja mõtlen, püüdes leida parimaid sõnu, panna kokku lauseid, mis väljendaksid mind võimalikult täpselt. Ma tean täpselt, mida ja kuidas ma sulle ütlen. Seni, kuni sa avad mulle ukse. Rõõmsalt ja ootuses. Ma tunnen end Juuditina, korraga pole ma kindel, kas ma ikka tahan seda. Aga ma prahvatan välja, milleks ma tulin. Sa ei usu mind. Ma ei teagi, kuidas sa seda võtad. Kuid mu sõnad ja kindlus nendest on juba purunenud. See, mis sinuni jõudis, oli ainult hädised jäänused sellest, mis mu peas valmis oli. Mõte jäi tabamatuks ja veel kord kirun ma oma nõrkust, mida ma olen pidevalt püüdnud varjata, ka iseenda eest. Aga enam pole taganemisteed. Ma tunnen, et ma ei jaksa seista ja vajun sügavale suurde tooli. Me vaatame üksteisele otsa. Ma ei suuda su pilku taluda ja pööran selle aeg-ajalt kõrvale. Miski hetk on ainult vaikus me ümber. Sa oled vait. Siis sa tuled ja embad mind ning sa ei tea, kui hea mul on ja kuidas ma tegelikult ei taha minna. Me seisame ja seisame ja seisame. Mul pole jõudu liikuda, astuda eemale su juurest, jääda lõpuni uhkeks ja tugevaks, näidata end sellisena, nagu peaks. Sinu käed on minu ümber, aga mina ei jaksa oma käsi tõsta. Korraga on mu käed nii mõtettud, ripuvad lihtsalt küljel ja ma ei oska vist küll esimest korda elus nendega midagi teha. Kuid sa jätad miskit tegemata, miskit ütlemata, mis mind kinni peaks. Ma ootan ja ootan ja ootan. Kuni lõpuks sa ütled, et ma peaksin nüüd ikkagi minema. Tajun korraga maailma suurust ja iseenda tabamatust seal. Tegelikult pole minu olemisel absoluutset tähtsust ja selle kiuste ma üldse olengi. Korjan kokku oma viimased jõu- ja mõistuseraasukesed, saan isegi aru, et olen seisnud juba tobedalt kaua ja torman välja. Lumisesse öösse. Sellesse Linna, mis ainsana hoolib minust, mis ainsana armastab mind.