Armas nurrloom Tiugu tuli laupäeva, 23. septembri õhtul kassitaevasse aidata.

Ta oli kogu aeg selline tore ja rõõmus, viimastel päevadel olin küll mures, sest ei söönud muud, kui mu näpu pealt vitamiinipastat ja jõi veega lahjendatud kassimaius-puljongit. See oli ka põhjus, miks laupäeval kiirabisse temaga läksime. Laupäeval ei tahtnud ta enam üldse süüa.
Ja täiesti puuga pähe tuli see, et ta kõht on kasvajaid täis; keegi ei tea, kaua ja kuidas ta veel vastu peaks, kui midagi teha saaks. Opereerida poleks kõike saanud, sest osaliselt olid elutähtsad organid ka juba jama täis, Nii kahju, kui ka ei olnud, tundus selline lõplik lahendus parem. Sest viimastel päevadel oli tõesti ju näha, et tal ei ole hea olla. Ilmselt olid tal juba tükimat aega suured valud muidugi, aga ta varjas seda hästi. Aga isegi nendel viimastel päevadel ta ei pugenud päris peitu, nagu Volli üritab, kui tal midagi viga on. Ta magas küll mõnel ööl kas kogu öö või osaliselt RM-i toas, aga näiteks viimasel öösel oli kenasti minu juures ja tuli hommikul väga tavapäraselt sõtkuma ja nurruma.

See sõtkumine ja nurrumine ongi vist see, mis teda kõige rohkem iseloomustab ja millest nüüd puudust tunnen. Kui ta olemas oli, siis vahel oli see isegi veidi tüütu ja nt hommikuti püüdsin poolsalaja kella vaadata, et ta kohe ei tuleks häälekalt hommikupaitamist nõutama, kui ma veel magada saaksin.
Üldse oli ta selline suhteliselt sirgjooneline kass. Kui ta ikka tahtis tähelepanu, siis tuli ja võttis. Käis sabas ja magas vastu mind. Kui ma diivanil nt lugesin ja jalad välja sirutasin, tuli mu kõhule magama. Viimati veel laupäeva päeval. RM-ile ronis ka rinnale, nurrus ja sõtkus, “kass kiusab”. Meile tulles tuli ta üsna kohe kastist välja, uuris elu ja lasi end paitades nurru lahti. Täpselt selline ta oligi.
Tal on huvitavaid magamisasendeid olnud. See, et lihtsalt keeleots suust väljas, on pisiasi. Aga ta suutis kastis magada nii, et pea oli kuidagi üle serva; diivanil sirutatuna nii, et pea ripakil; vahel kõhuli, esikäpad kõhu all – nagu morsk.
Ta oli küll sülekass (käis külalised ka ikka läbi), aga kui teda oli vaja sülle võtta, siis see talle ei meeldinud. Küünte lõikamine ja kõik muu selline. Ravimitega aga oli lihtsam kui Volliga: Tiugu neelas alla, aga Vollit on alati pidanud tükk aega hoidma ja jälgima, et ta ära neelataks.
Tiugu hüüdnimi oli Tellis, sest sa suutis oma 5+kg sättida tekile parajaks kiviks, mis ei liigu, kui tahad tekki ta alt kätte saada.
Mul on tunne, et ta oli ka Vollile õpetajaks või eeskujuks teemal: “kuidas inimestega läbi saada”. Näiteks algul Volli ju üldse ei nurrunud, aga hakkas aja jooksul seda aina rohkem tegema ja ikka sel ajal, kui Tiugu. Ilmselt ka meie usaldamise õppis osaliselt Tiugu pealt.

Muidugi olen ma mõelnud, kas saanuksin midagi teistmoodi teha? Ta ju tegelikult üle aasta oksendas aegajalt toitu välja ja vahel ka peale joomist lihtsalt vett; samas olid päevi, kus ei olnud seda probleemi. Ma päris lõpus sain aru, et ta on kaalust alla võtnud, aga lõpus selgus ta oli päris korralikult kaotanud, ilma, et ma oleksin aru saanud. Oleksin pidanud sellega kuidagi tähelepanelikum olema? Aga kuidas? Kui kass on muidu rõõmus ja selline natuke rippuv kõht olnud kogu aeg, on ju ka raske seda tähele panna. Kõhu peal või süles ei saa ilmselgelt aru, kui vaikselt kaal kaob.
Ja kui ma oleksingi läinud näiteks aasta tagasi ja oleks olnud mingi operatsioon ja/või ravi: keegi ei tea, kuidas see kulgenud oleks; ravimite söötmine loomale on stressiallikas nagunii; keemiaravi pole pealegi nagunii midagi lihtsat. Võib-olla oleks saanud Tiugu elu veidi pikemaks kui see 13 aastat, aga elukvaliteeti poleks see pruukinud kuidagi parandada, pigem vastupidi. Nüüd sai ta ikka lõpuni rahulikult oma mõnusat kodukassi elu elada.
Sellest osast on mul paar inimest aidanud aru saada, et ma ei tohi ennast süüdistada ja varasem avastamine ei oleks pruukinud Tiugule midagi paremat tähendada.

Laupäeval veetis ta oma viimased minutid minu süles ja sai oma elu viimased paid. Paitasin teda kuni lõpuni,
Unustasin andeks paluda, et ma ei olnud tema puhul võib-olla alati nii tähelepanelik, kui Volli puhul. Ta oli alati olemas ja oskas algusest peale olla ja ilmselt sai seetõttu vahel veidi vähem tähelepanu. Kummalisel kombel just viimase ca aasta jooksul aga otsustasin, et kuna nad ei ole enam noored, siis ma pean neile mõlemile rohkem oma tähelepanu pühendama ja püüdsin nendega rohkem “kohal olla” ja kui Tiugu jälle sõtkuma tuli, siis mitte ära ajada. Sest ma teadsin, et nad ei ole minuga ilmselt enam väga kaua, aga nii kiirelt ma seda ka ei oodanud.
Pühapäeval sai ta maetud Evelinist mitte kuigi kaugele.
Tiugu elas meie juures 10 aastat, 8 kuud ja 17 päeva ning kuidas tema üheksa elu kadusid, hoidis ta meie eest peidus.

Aitäh, et olid meiega see tore selgesilmne nunnukas. Ohtrat rõõmsat nurrumist kassitaevasse, armas Tiugu!