postitus nr 4001

ma just avastasin, et mul on 4000 postitust täis. viimased paar aastat on hõredad olnud, muidu kipuks juba 5000 ligi. hämmstav hulk igal juhul.

aga pühad läksid muidu rahulikult. ei mingit ülesöömist ega arutult kinke. selline meeldiv pikk nädalavahetus. no muidugi päris ilma tõrvatilkadeta ei saa, laupäevahommikul oleksin küll võinud telefoni pikemalt vait hoida.
samas selle rahuliku kulgemise juures sai tehtud seapraad (ilma hapukapsata, mul on hapukapsavabad pühad olnud!), kohupiimaküpsiseid, kihilist porgandikooki, mitu masinatäit pesu pestud, juuksed värvitud, külas käidud, loetud ja loetud, veidi telekat vaadatud (sest lihtsalt pole olnud midagi vaadata) ja lapsele rahad nö päris kinkide vastu vahetatud.
suuskadega läks küll hästi. mina, kes ei ei viitsi kaubanduskeskustes käia, oleksin esimesest poest ära võtnud, aga poeg sundis ikka teistesse ka minema ja no muidugi järgmises oli 40% allahindlust. saimegi asjad mitukümmend raha odavamalt. nüüd ta saab veel midagi omale lisaks soetada.

nüüd kulgen vaikselt edasi ja loodan, et homme on päikest ka. sest nii on vaja :)

kassid elavad ka muidugi kenasti, kui nad parasjagu ei kakle.

jõulueelsel reedel

istun jõulueelsel reedeõhtul üksi kodus, kõht täis ja leian, et teha on kaks asja: kas lugeda (raamatuid on ootel küll) või vaadata telekat. viimasest muidugi ei tule midagi. vaatasin terve eelnenud nädala kava ajamasinast üle ja panin teleka kinni. ilmselt tuleb siis raamat. sest midagi asjalikku ka teha ei taha (kuigi asjalikku tegemist oleks maa ja ilm).

aga päris hea meel on, et selline rahulikum nädal nüüd ees. saab veidi hinge tõmmata veel aasta lõpus.
kuigi kummalisel kombel pööripäevaga pööraski juba kuidagi rahulikumaks ära. ja ma ei räägi mingist füüsilisest tempost.

äkki peaks tänasest homseni lihtsalt talveund magama?

talve ootuses

läksin täna üle tüki aja lõpuks Keskraamatukokku ja avastasin pettumusega, et ilukirjandus ei olegi enam riikide järgi, nagu viimati.
ma ei lähe ju enamasti väga selge teadmisega, mida ma tahan, ja Keskraamatukogus meeldis mulle just see, et ma valisin mingi riigi ja vaatasin, mida seal huvitavat tundub olevat. nüüd, ma ei teagi.. kuidas ma leidan midagi, kui tahan lugeda midagi islandi kirjandusest? või itaalia? või iisraeli? (ja ma ei tea, miks ma ainult i-tähega riike nimetasin..)
et ehk edaspidi on lihtsam ikka koduraamatukogus käia, sest siin on valikut umbes 5 riiulitäit. seega – valida on justkui lihtsam. tegelikult ikkagi mulle meeldis riikide järgi. näiteks ma suuresti välistasin osa riike, kui nö avastada midagi püüdsin. ja see on ka olnud pea ainus põhjus, miks ma Keskraamatukogus käinud olen.

üldiselt olen sunnitud tõdema, et see aastalõpp on veidi ära vajunud. mingid arusaamatud hoovused ja veidi tühi tunne.
aga äkki vahel lihtsalt peabki? väikeseks kontrastiks või midagi? äkki ma ei peaks pingutama, et selle tundega võidelda, vaid laskma korraks endast üle ja siis alles edasi liikuma?
ega teisalt muidugi pole aega selle teemaga tegeleda.

nii et räägime parem ilmast.
näiteks see ilm, mis oli nädal tagasi, oli väga äge. nüüd enam nii äge ei ole.
mulle oleks sobinud küll see vahepeal jõuluajaks lubatud käre külm, mida siiski ei tule. st, veel ei tule.
selline külm, nagu pildil.

mõtteid mööduvast aastast

töötlesin pildi Portugalist ära, aga mõtted püsisid pigem Itaalias.
huvitav, et Itaalias oli see mägedevaheline päikesevalguse ajaline piiratus paremini tajuda kui Portugalis. muidugi, Manteigases, mägedes, “loojus” päike küll mäe taha, aga ida pool oli org. Torboles ja Riva del Garda olid aga põhja-lõuna suunalises orus (mille põhjas on Garda järv) ning mõlemal pool kõrgusid mäed ning seal oli konkreetselt: hommikul oli päike Riva delGardas ehk lääne pool, Torboles oli päike mäe varjus, päeval oli mõlemas ja õhtul kadus Riva del Gardast varakult.
eks muidugi päikese ring oli maikuises Portugalis ka pikem kui oktoobrikuises Itaalias.

aga üks Itaaliaga meenuv asi on veel see, et kui ma ära tajusin, kui kaugel on õieti see rada, kus meie noored sõidavad, siis igatahes mina olin küll veidi mures, et kas nad ikka jõuavad õigeks ajaks starti. eks muidugi arvestati, et peaks jõudma, aga vaikse tuulega võttis see üsna hea aja.
no ja oma lapsest ma tean, et ta pole see trügija ka. et kui isegi on elektroonikaga end juba “sisse regatud” (selline võistluskord oli, et igaühel oli randmel selline elektrooniline jubin ja iga päev enne võistlust tuli sellega end nö sisse registreerida ja peale võistlust välja; selleks oli üks värav, aga no see polnud seotud mingi ajapiiranguga enne või peale võistlust vähemalt; kui seda ei teinud, ei saanud selle päeva tulemusi kirja), siis kallas oli ikka rahvast ja varustust täis ja vee peale said esimestena ikka need, kes end sinna veele lähemale olid sättinud.
nii et ma üldse ei imestaks, kui selgunuks, et mu oma suht viimaste hulgas vee peale sai.
aga ma ei tea seda täpselt.
muidugi õnneks treener kaatriga aitas neid ka. juba kasvõi jõuvarude säästmise mõttes oli see hea. eriti siis, kui tehti kaks sõitu ära, siis kaldale ja siis sisuliselt kohe tagasi, et jõuda kolmandasse starti..
novot, igatahes ma suutsin iga päev enne esimest starti (kui see üldse toimus) muretseda, et kas nad ikka jõuavad ning rahunesin alles siis, kui esimese sõidu tulemused kirjas.
muidugi mõtlesin ma üle, sest meie noored olid selles mõttes jube tublid. protseduuride pärast ei jäänud (peaaegu) midagi katki. või siis selle pärast, et ei oleks jõudnud. treeneri abiga või ilma.

kuid koolivaheaeg kui selline jäi olemata, suvel ka kogu aeg trenn ja kõik märgid viitavad, et poeg peaks vähe lõdvemalt mingi aja võtma. ja kui ise ei võta, siis, tundub, sunnitakse võtma..

aga nüüd ma teen omale ühe kakao ja meenutan hoopis seda vaikset sooja õhtut Portugalis, Sesimbras, kus ookean oli leebe.
peaks minema Sardiinidesse sardiine sööma..

sesimbra502

hajevil

mõtted on ikka kuidagi hajevil. üritan tükimat aega lugeda, aga raamat, suhteliselt normaalne, edeneb täna ikka kuidagi vaevaliselt.
ega väga midagi muud ka pole ära teinud muidugi.

näiteks, suvised pildid. istuvad kenasti arvuti kettal ja ootavad – ma ei tea, mida.
või siis võinuks natuke asju sorteerida ja koristada.
või midagi muud sellist.
isegi süüa ei teinud täna, ainult soojendasin. jah, me ei söö iga päev mingit peent rooga (kui kellelgi selline mulje peaks olema jäänud).

nädalavahetusel selgus ootamatult, et aasta viimane kuu tuleb veidi keerulisem. ma siiski arvan, et kõik laabub kenasti. lihtsalt, no see konkreetne otsus võinuks siiski olla olemata. vähemalt veel kuu või paar.
aga ma ei saa teiste, sisuliselt võõraste, inimeste ellu sekkuda ja neile mingeid etteheiteid teha minu jaoks halva ajastuse pärast.

nüüd juba tahaks seda püsivat lund ka.
mis viib tagasi suvesse.
äkki oli suvi lihtsalt liiga tihe? sest kui ma mõtlen päikesele ja suvele ja soojale ja reisidele, siis kummalisel kombel tuleb esimese asjana pähe õhtune jalutuskäik Liepaja rannas. eksole, Lätis!
teisalt, muidugi, Portugal oli kevadel (ha-ha) ja Itaalia sügisel.
aga ikkagi on siin mingi lühis.

liepaja_9414

ärge tulge selle pildi puhul rääkima mulle kompast, mida ei olegi. või et mis rannapilt see on, sest seda pikka randa siin ju ka aimata ei ole.
aga see oligi just selline õhtu.

kui november halliks kisub

kui nädala algus oli pooltõbine ja veidi rahulikum ja samuti tõbise lapse poputamine, siis edasi läks üpris tempokalt. tööl pole ka juba päris tükk aega mingit mölutamist, vaid tegemist. mis on tegelikult parem kui lihtsalt kellani passimine.

olemasolev fototehnika tekitab ikka peavalu ja küsimärke. viimaseid siis, kui on vaja pildistada veidi keerulisemates tingimustes ja pilte arvutisse tõmmates on tegelikult üllatusmoment, et kas ja mis välja tuli. kuna ma raha eest hetkel väga ei pildista (ja ei soovi ka seda teha), siis muidugi ei kipu ka midagi kallist ostma. aga veidi hakkab ära väsitama.

eilse muidu toreda päeva hommikus oli üks üpris ootamatu negatiivne tagasiside. meele võttis mõruks, sest tundsin, et see on veidi ülekohtune. aga eks ma siis teen nüüd mingeid asju teistmoodi – kuigi ilmselgelt tuleb siis negatiivset tagasisidet teiselt poolt. mis parata. ma ei suuda füüsiliselt tegeleda korraga päris mitme erineva asjaga. niigi püüan oma ülesandeid lahterdada ja tekitada igaühe jaoks konkreetse “augu”, mitte pidevalt ühelt teisele hüpata. mida küll tuleb nagunii ette.
ju paigutan prioriteedid ümber siis. vaatame, mis saab.

õnneks muu osa päevast oli küll tihe, aga tore, nii et õhtuks olid ülekaalus ikkagi positiivsed emotsioonid.
see-eest on täna kuidagi tüdinud ja tühi tunne. just see, et umbes aasta lõpuni võiks nüüd teki all keras olla, telefoni välja lülitada, magada ja lugeda.

PÖFF: Pisut põrunud

pisut põrunud

Itaallaste Pisut põrunud on taaskord film, mille kirjelduses esineb sõna ‘komöödia’, kui tegelikult seal komöödiat väga ei ole. aga ega ma ei oskagi žanri määratleda selle filmi puhul. otseselt pole ju psühholoogiline draama ka. nii et olgu öeldud, et see ei ole samuti film, kus saaks ohjeldamatult naerda.

aga, erinevalt eelmisest, oli see film kuidagi helgem ja meeldis mulle väga. pisaraid küll ei saanud, nagu Oliivipuus, kuid oli samuti hingeminev film. küll hoopis erinevalt muidugi. kella ei vaadanud sellegi filmi ajal.
läbi filmi oli muidugi kõige muu kõrval põnev ka see liin, et kumb naistest siis on tegelikult rohkem põrunud. Beatrice oligi ikkagi ootamatuma käitumisega ja nö must lammas, kuigi algul arvanuks isegi vastupidi. kohati väga raevukas ja kohati väga kaval ja kohati naiivne nagu koolieelik. Donatella oli … lihtsalt väga-väga katki.
ma rohkem siiski ei saa sellel peatuda, et filmi mitte liiga lahti rääkida.

reedel linastub veel korra. kui ei taha mingit ägedat komöödiat, aga veidi valusat (mitte liiga valusat õnneks) vaadet katkiläinud naiste maailma, siis soovitan. Itaalia päikest on seal samuti.

kusjuures eile õhtul just mõtlesin, et kõik siiani nähtud kolm filmi on tegelikult road-movied, vähemalt mingis osas. suur osanende filmide sisust on kusagile minemine.

ingliskeelne arvustus ka, aga hoiatan, seal on sisust rohkem juttu.