Aasta: 2016

eile hommikul, läbides korraks Stockmanni hullusid päevasid, rabasin hullusest haaratuna väikese reisikohvri ja suundusin kassasappa. siis aga tuli mõistus koju ning viisin kohvri tagasi. peas põhjenduseks, et lapsele on uut kalipsot vaja ja minul seda kohvrit tegelikult väga vaja ei ole*. ja et mõlema jaoks hetkel läheb rahaliselt kitsaks.

ja see tõi taas pähe mõtted, et:
muidugi ma kombineerin ja mõtlen ja arvestan ja püüan võimalusel odavamalt läbi saada. mul ei ole probleemi osta toitu, mis on alla hinnatud ja kuupäev kohe kukkumas. mul ei ole probleemi osta asju ja riideid vanakraamipoodidest-kaltsukatest; kuigi seal ei ole põhjuseks sugugi mitte ainult raha, vaid ka teine valik, üllatusmoment ning no, tagasi raha juures, võimalus garderoobi kiirelt vahetada. asjad, mis on korras ja mida ma enam ei soovi, viin täiesti muretult sarnasesse poodi tagasi, ilma et tuleks mõttessegi seda rahasse panna.
no ja mingid muud sellised asjad.
aga teisalt, kuigi vahel on näpud üsna põhjas, ei saa ma öelda, et ma halvasti elan. materiaalses mõttes.
iseennastki üllatab, mida kõike ma lubada saan või siis lihtsalt luban endale. ei ole ju põhjust üldse kurta, kui suudan lapse saata kaugemale võistlema ning samas ise kaasa minna, kuigi vaja ei ole. või et käiagi suvel paar korda lõuna pool võistlustel, kogu muu suvise elu kõrvalt. või et tegeleda hobiga, mis on kudumisest igal juhul kallim. või osta resq-st õhtusöök – odavamalt, kui restos koha peal saaks, aga ikka kallimalt, kui ise nullist tehes.

selle arvestamise juures ma ei arvesta ega kombineeri matemaatiliselt. ma ei pea mingeid tulude ja kulude arvestusi, pigem toimetan lähtuvalt olemasolevast rahast, vajadustest ja soovidest intuitiivselt.
kaks korda elus olen ma üritanud mingeid selliseid arvestusi pidada. ei, valetan, kolm, ühe telefoniäpiga proovisin paar aastat tagasi ka. aga ma ei saa. mitte, et ma ei suudaks kirja panna – lihtsalt kolme päeva pärast olen ma stressihunnik. sest ma ei plaanigi loobuda väikesest šokolaadist (mis ei ole hädavajalik) või veel ühest tükist juustust või kaltsukas silmahakanud ilusast käekotist (mis sellest, et mitu kotti on olemas).
üldiselt olen ma korralik, kasutan poenimekirja jms. kuid mis rõõm on elust ilma nende impulssostudeta, mis aga nimekirjas olles üritavad südametunnistusele koputada? muidugi lähen ma seejärel iseendaga seemiselt riidu (sest suur osa minust on rahul ostuga; ma tean, enese emotsionaalne premeerimine – tegelikult olen ma selleski mingisuguse teadlikkuse saavutanud siiski) ja kui ma siis jätan midagi ostmata ja säästangi mõne euro, ei kaalu see üles tekkinud masendust.
sest olgem ausad, mida on elu väärt, kui ei saa lubada vahel väikeseid elule väärtust lisavaid väljaminekuid? olgu selleks tõesti see šokolaad, käekott, kinopilet või lambist väljasõit loodusesse (kütusekulu, kindlasti siis läheb kõht tühjaks ja tuleb väljas süüa vms)? isegi, kui tegelikult loed raha järgmise palgapäevani? pigem teen mingi väljamineku, mis hoiab mu tuju üleval selle rahalugemise juures kui et hambad ristis ei kuluta ja, no, vajun kuskile musta olematusse, kus eesmärgiks on ainult järgmise päevani toimetulek. kui ainsaks meeleolu tõstvaks tegevuseks on linna piirides õues jalutamine, siis ühel hetkel on sellest siiski veidi vähe. eriti pimedatel sügisõhtutel.

ma tean, selline isikliku majandamise teooria ei ole tänapäeval popp ja ilmselt kõlab veidi süüdimatult ja ebaküpselt. teisalt, ma olen seemiselt veendnud, et neid minusuguseid on tegelikult päris hea hulk. et igasuguste soovituste kiuste paljud ei tahagi minged tabeleid pidada, et isiklik eelarve hullult tasakaalus oleks. põhimõtteliselt, jättes kõrvale kiirlaenud vms jama, on lõpuks ikkagi ju tasakaal: sa ei saa kulutada rohkem, kui sul on.

lisaks veel, et ilmselt üsna samasugusel põhjusel ei suuda ma dieete pidada. see on samasugune majandamine ja väikesestest söögirõõmudest ilmajääamine.
ma lähen võtan söön nüüd ühe ekleeri ära.
sest mul on hea elu 🙂

* – kas keegi saab mulle nädala pärast ca nädalaks laenata käsipagasi mõõtu kohvri? 😛