väikesed varjatud rõõmud

leban peale tööd kodus diivanil ja loen, üksi. või siis mina ja kaks kassi, siin ei saa kunagi päris üksi olla ju.
minu ja diivani seljatoe vahel on kartulikrõpsupakk, olen igal hetkel valmis seda ära peitma, kui keegi tuleb. umbes nagu üks mu sala-koolapudel on tükimat aega seisnud täiesti avalikult köögis, lauajala juures. miskipärast ei näe seda seal keegi.
vahel mõni meresoolaga kartulikrõps ja veidi koolat, sellised väikesed salapatud. nagunii olen päeval paar liitrit vett ära lürpinud ning üpris mitu õuna söönud.

kusagil kuklas on tunne, et ma müüsin päeval end taas liiga odavalt.

sygis