eile läksin Haabersti citykas kassiiriga kilekottide pärast kaklema 🙂
kasutasin juhust, et saan hommikupoole rahvavaesemal ajal mammutitel ära käia. korvi kogunes üht-teist, nagu saapad ja pidzhaama lapsele ning veel natuke asju. ei ühtegi söögiasja seejuures.
enne, kui kassiir üldse mu kaupa läbi hakaks lööma, viskas ta lindile ühe suure mammutipäevade kilekoti. mõtlesin, et okei, hakkavadki prügikotid kodus otsa saama ja tõstin oma riidest koti sinna kõrvale.
nõudepesuvahendi pani müüja kilekotti, no siis olin vait. äkki tõesti hakkab vahelt välja tulema (kuigi iial pole tulnud). saapad.. turvajulla küljest ära ja kilekotti. ütlen, et ei ole vaja. müüja vaatab mind imelikult ja ei pane. teine paar saapaid, lätis elava tuttava lapsele, jälle tahab kilekotti panna ja mina ütlen, et ei ole vaja. tibi poriseb midagi, et ‘no kuidas nii saab’. pidzhaama.. jälle kilekotti. ütlen, et ei ole ka sellele vaja. nüüd sai tibi taluvuspiir vist täis, et ‘saapad ju ikka!’. ma omalt poolt pakkusin, et suur kilekott ju on, kuhu saab saapad panna, samuti on need saapad ju täitsa uued ja no ausõna ma ei kaeba ta peale, et ta mul asju kilekottidesse ei pane (no ta oleks saanud seal neid erinevaid kilekotte veel paar tükki tekitada, heal juhul äkki oleks minu sokid ja sukkpüksid ja lapse sukkpüksid isegi ühte kotti pannud). tibi siis võitis, et ma olen esimene selline inimene, keda ta näeb. nojah.. tore on ju selline päev, kui midagi uut näed?
igatahes pääsesin peale seda kergemalt, ta lõpuks ikkagi loobus 🙂 ja mu kotis ei määrinud ükski asi teist ära ega midagi.
stockmanni tavaliselt õnnestub mul kulinaarialetist ilma kilekottideta kergemini pääseda, kuigi ka sealt tuleb vahel proteste.