HOIATUS! järgnev kirjutis on diskrimineeriv ja täis ebatolerantsust! lugemine omal vastutusel!
täna istus järjekordselt trammis mu lähedusse suitsukoni trammi ukse ees ära visanud kodanik. isus mu taga ja kogu tema suitsust läbiimbund õhk ümbritses mind. ega see polegi esimene kord ja ma tean, et ühistranspordi puhul pole mul midagi viriseda. aga no mis teha, see ei meeldi mulle noh. ta ei suitseta mulle näkku, aga miks temaga kaasas olev suitsulõhnapilv on kuidagi parem?
ja tegelikult tihti nad suitsetavad näkku ka, näiteks peatuses. astub 2 sammu eemal, aga vastutuult. bäääh. jäle. nojah, ma saan liikuda õnneks muidugi.
või siis eriti ilge on muidugi see, et kool ja lasteaed on kõrvuti. no ja kuna kooli territooriumil suitsetada ei tohi, siis on vahetundide ajal kooliesine kõnnitee paksult suitsetajaid täis. lasteaia ette jagub ka. siis kõnni oma lapsega sinna aeda. tihti on veel nii, et mööda neist ei mahu. mina olen muidugi siuke ülbik, kes lihtsalt nõuab teed siis. a paljud astuvadki ringi, pidevalt näen. ja siis see sõnavara selle suitsetamise juures. ja siinkohal olen ma olnud laisk ja pole suutnud teha vastavat avaldust kooli-linnaosavalitsusse-politseisse. noh, siuke kirjatöö vajab veidi mõtlemist ja aega ja selle viimasega on nagu on (ütleme nii, et prioriteedid eksole).
niiet kokkuvõtteks olen ma nõus, et suitsetajad kusagile oma kambrikestesse ära pagendatakse. mitte et see suitsuhaisu vastu trammis või tänaval suitsetavate koolilaste vastu aitaks.
P.S. viimasel ajal on mind kohvikus kõrvallaua suitsetajad ka häirima hakand. ma ei leia, et ma peaksin mittesuitsetajana istuma kuskile kummalise nurgataguse koha peal, kus tavaliselt mittesuitsetajate kohad on. ja rase ma ka pole.
9:15, 30km/h
hommikud on valged ja külmad. lumi krudiseb jalge all ja näpud külmuvad peale 5ndat päästikuvajutust.
tegelikult on mõnus.
kui sind pole reidis..
.. või orkutis või veel teab kus, siis mõne meelest pole sind olemaski.
blogtrees sobrades leidsin Juta sissekande. lugesin algpostitust ka. eriti nalja tegi see, et kui sa pole orkutis, siis on elu halvasti läinud. hehe.
okei, see pole vist ka päris minu põlvkond seal, aga no ausalt .. ee.. miks ma peaksin olema orkutis? või reidis? ma olen niigi edev, et seda blogi pidada eksole. mul on päris hea meel, et ma ei satu enam eriti tihti perekooli. ma olen natuke kurb, et fotokalasse satun vähem kui võiks.
ma arvan, et keskeltläbi läheb mul päris kenasti.
aga ma ignoorin orkuti kutseid ka edaspidi 🙂
esmaspäev
tegelikult oli mu nädalavahetus sisustatud peamiselt füüsikaga. päris kõik ei saanudki valmis. ja ma ei oska ka. ja kõige kohta ei leia eestikeeles ma midagi. vbolla ma ei oska otsida, eksole. mõni küsimus on formuleeritud ka kummaliselt. igatahes, kunagi ammu, keskkoolis, ma sain sellest isegi aru. enam mitte.
mul on kummalised lihased, mida ma ei oskaks aimatagi. ja nad valutavad.
töö on esmaspäevaselt tihe.
soov
mul on vaja, et täna sajaks Tallinnas lund.
Murphy järgi siis ei saja eksole.
kergemat sorti rohekala
Salatipõhjaks:
jääsalatit, palju keski tahab
väikseid kappareid
rediseid
balsamiäädikat tunde järgi
tsipa oliivõli
tsipa vedelat mett
salati pääle
külmsuitsu gorbua
külmsuitsu tuura ja
õrnsoola siia tükka
pluss korralik törts karulauguga toorjuustu (saksa toode)
ja semillion
trenni tagasi
peale pikka tervisest tingitud sundpausi oli esimene trenn küll kohutav. see, et uusi samme-kavasid ei oska, polnudki nii hull (seal oli teisi koperdajaid veel, eriti need, kes alles jaanuaris alustasid üldse), see, et peale veerandtundi oli võhm väljas, oli hullem. aga edaspidi peaks jälle kergemaks minema. vähemalt sain jälle ree peale 🙂