ümbritsev sallimatus hakkab väsitama

tähendab, see pagulaste teema, mis praegu nii popp on, ma ei saa ikka täitsa vait siiski jääda.
et oleks kohe selge, siis siit ei tule mingit hala, kui jube see on, kui meile tuleb mingi käputäis pagulasi. sest kuigi ilmselgelt lõplikku arvu ei teagi keegi, on see hetkel tõesti käputäie tasemel.

teiseks, et oleks selge, siis minu arvamus on, et põhimõtteliselt peaksid nad olema võrdsed kõigi siin maal sotsiaaltoetuste saajatega. et misiganes tingimusi peab täitma suvaline Eestis sündinud inimene, et toetusi saada, neid peab täitma ka uustulnuk. ilmselt on mingid nüansid, mida ei saa üks ühele rakendada, aga kuna ma ei ole selle süsteemiga kursis, siis ma neid loetlema ei hakka.
mööndusi olen nõus tegema küll selles osas, et kui nad panna elama mingitesse pooliti väljasurnud asulatesse (millel oleks jumet, et elu sinna tuua), siis elamised võiks neile küll spetsiaalse toetusrahaga elatavaks kõpitseda. kaev võib muidugi välja jääda, aga no et maja peaks sooja, ahi tõmbaks ja elekter oleks olemas. ning aknad-uksed ees ja katus ka peaks.
inimene, kes on siiralt sõjakoleduste eest pagenud, peaks oskama seda hinnata.

ning sellistel tingimustel ei ole tuhatkond pagulast mingitpidi hirmutav. mulle küll mitte. mingitest muudest arvudest rääkides võib olukord muidugi muutuda ka minu jaoks.
palju rohkem aga hirmutab mind see, et paljud asulad on tühjaks jäänud viimase kümnekonna aasta jooksul ja põhjuseks ei ole vaid loomulik negatiivne iive.

tegelikult aga, lugesin seda tänast ENK juttu Postimehes ja ma võin sealt osaga nõus olla ja osaga mitte, aga minu jaoks kõige-kõige lause oli:

Kui suurt osa ühiskonnast on võimalik veenda, nagu ohustaks tuhande sõjapõgeniku Eestisse asumine meie eksistentsi, siis näitab see suure osa ühiskonna täielikku enesekindlusetust.

et ehk see vist võtabki kokku, miks keskmine eestlane on pimesi mingite asjade vastu. teistpidi ka selle, miks alati on hädades süüdi keegi teine, nt Ansip (see, kuidas mina antud poliitikusse suhtun, ei puutu siinkohal ka asjasse).
kui enesekindlust ei ole, on hea leida vaenlane, siis ei pea muule mõtlema.

mõtleks vahelduseks parem, mille poolt me oleme, mitte mille vastu.

kuidas olla salliv?

üks perepilt

mõnigi tuttav on öelnud, et ma võiksin omale korraliku fotoportfoolio teha, aga ma olen selleks ilmselgelt liiga laisk. teisalt ehk võiks olla tõesti, saaks huvilistele kiire lingi visata. siiani olen ikka andnud siinse pildilingi, kus, eksole, pilt on kirju 😛

igatahes. sellest on umbes-täpselt 10 päeva, kui käisin ühel lastaialõpetamisel, konkreetset last pildistamas.
üritus oli suur ja pikk, lõpetajaid väikelinnas palju. toimumiskoht nö kultuurimaja. kohalik “päris”-fotograaf muudkui toimetas püsti lava ees ja kõik teised, noh, pidid hakkama saama nii, et iial ei tea, millal tüüp kaadrisse satub.
mina sain küll. lausa nii, et vajadusel läksin kükakil tüübi kõrvale ja tegin sealt oma pildid ära.
veider, et ilusa ilmaga olid ka grupipildid sees. seal ma ei hakanud üldse pingutama.

väikesed perepildid tegime aga ikka õues ära. ilma võsata lähikaadris ja natuke päikest silmis.

150529_2102

Lendav Taldrik

viimase aasta jooksul on Telliskivi Loomelinnaku kanti siginenud hunnik uusi söögikohti. kuidagi pole nendesse väga jõudnudki, Foody Allenist on Vabalaval käimistel ainult lonks juua ostetud. ja Tio Leot sai kaemas käidud, täna oli see jälle otsapidi kinni, näis, mis nad mõtlevad.

igatahes, täna juhtus nii, et astusime sisse Lendavasse Taldrikusse ja sinna jäimegi õhtusöögile.
et tegu on India mõjutustega kohale oli juba enne silma jäänud. nii et selles mõttes üllatusi ei olnud. nö päris-India toiduks ma seda siiski ei peaks, vähemalt oma proovitud roogade põhjal.
lendavtaldrik299

toidu valisime ilma teenindajalt nõu küsimata.
lillkapsa pakora oli isegi juba päris huvitav, mündine kaste tekitas vaat et liigagi palju maitseid. aga ei kurda.
lucknowi lamba biryani oli kerge pettumus. okei, et plovilaadne, kuid vürtsikam riisitoit – aga oleks oodanud seal ikkagi veidikene ka aedvilja või vähemalt salatit kõrvale. põhimõtteliselt oli tegu hulga üsna (kuid mitte liiga) vürtsika riisiga, milles oli veidike päris maitsvat liha ning peal ohtralt koriandrit. kõrvale hapukoor.
kana tikka kuubikutega wrap oli küll päris suur portsjon; indiapärane oli seal liha (mida oli taas mitte just kuigi palju) ning mündikaste. peamise osa wrapi sisust moodustas aga hiinakapsas.
tellimust esitades, enne, kui jõudsime põhjalikumalt ringi vaadata, ei maininud teenindaja, et tegelikult on kannuvett võimalik ise vabalt võtta. nii tuli üks pudelivesi arvele otsa.

et ehk söödud toit oli küll maitselt hea, aga mingi kerge pettumus jäi sisse. et nagu oleks tahtnud veidi rohkem saada, kui saime. ei, mitte koguselt, vaid koostiselt.
samas, arvata on, et lähen proovin sealt veel muid asju ikkagi ka.

sirelid

kullerkupud on nagu veidike varem. lõhnavad, valged, mittetrompet-nartissid ka. neid on viimasel ajal vähemaks jäänud? toomningad. jasmiinid on üsna vara. ja siis on korraga piibelehd, sirelid..
uimastavad aroomid. unustamapanevad lõhnad.
kevadelõpu mälestused, igavesti. läbi lõhnade. kui ka unub pilt ja hääl.

***
kevade ootamatu õhk
millesse on nii kerge joosta ja hüpata
paitab ka siis kui
maandudki valusalt

sinine taevas su kohal hoiab
sind ja kogu seda lõhna endas
magusat ja veidi soolast ja annab
sullegi mingi osa

lihtsalt
hinga sisse seda õhku
unusta kõik see millest oled unistanud
ole siin
ole siin
ole siin

tiibade õhkõrn sahin üle lõhnava
kevade

sirelid299

soundtrack:

The Cinematic Orchestra – Arrival of the Birds & Transformation from Andrew on Vimeo.

tuuline tuuleta päev

täna oli tööl natuke selline hullumaja puhvet. kuidagi palju toimetamist ühel päeval.
õues oli räige tuul. see kevad ongi kuidagi tuuline. õhtul poes käies jäin päris vihma kätte. aga oli vaja ju torti tuua. ise ei jaksanud väga teha. taas kiituskiri on aga ometi midagi head väärt.

eelmisel nädalal käisin rabas.

suursoo702

***

ma nüüd ei oskagi hinnata, kas see, et ma vähem kirjutan on hea või halb?
ilmselgelt üks põhjuseid on see, et mul ei ole aega. jälle – kas see on hea või halb? samas raamatute jaoks mul jagub ju aega, noh, vähemalt vahel.
äsja muidugi meenus, et fotosid jaguks siin küll nüüd igasse päeva, sest vahepeal veidi soikunud pildistamine on otsapidi tagasi 🙂
või ongi asi selles, et kuna keskeltläbi kulgeb kõik kenasti, siis ei olegi mingit vajadust end pikalt väljendada? tegelikult võiks siis ju kirjutada ikkagi, postiivseid asju.
hetkel küll ei jõua, vaja jälle lipata!

maikuu

ma ei oota veel jaanipäeva, mis kuu pärast nagunii tuleb. ma ei oota, et oleks juba suur suvi ja kool läbi. ei-ei. jaanipäev tähendab ju, et kõik hakkab talve poole veerema. veel ei ole seda vaja.
mulle meeldivad need praegused õhtud, mis kisuvad veel jahedaks, aga on pikalt valged. mulle meeldib see värskus, noor rohelus, mis päev-päevalt silmnähtavalt vanemaks muutub. mulle meeldivad sinililled, kullerkupud, maikellukesed. õites puud ja maailmatäis linnulaulu.

seda pole vaja võtta nii, nagu mul oleks midagi lõputu, pea alati vähe pleekinud juuli vastu. või augusti, mil sumedad soojad ööd annavad loodusele küpseid värve. või mõne muu aastaaja vastu.
aga ma lihtsalt tahan ka hetkes olla.
ja leida ikka aega seda enda ümber tajuda rohkem, kui linn võimaldab.

kevad497

päevad lendavad

faaa.. mis mõtet on blogil, kui siin on nädalane paus? ma ei kirjuta ju mingeid vingeid ja olulisi asju ka, et ka nädala pärast oleksid lugejad ootel. aga no teisalt on paljudel vist rss ja ei tuldagi siia otse vaatama.

ega see vist ei üllata kedagi, et üldiselt on kiirevõitu olnud. täna enam ei ole, no vähemalt mitte väga (sest pilditöötlus kuidagi ei kategoriseeru sellise tegevuse alla, kuigi natuke kiire on sellegagi).
kuid nüüd on mingisugune väsimus peal. mis ei ole ka muidugi ime.
teisalt peaks paaril õhtul ikka kell kümme ära kukkuma ja küll siis korras oleks.

nädalavahel peaks minema kullerkuppe jahtima.

täiesti isiklik päevakaja

no ei ole nii, et vabal päeval istud ja loed. või käid looduses või midagi. ei ole (loetud sai muidugi eile öösel kaua nagunii).
tänane mailide, telefonikõnede, asjade paikasättimise hulk ületab keskmise tööpäeva oma, noh, oluliselt. kordades.
aga ega ma ei kurda, sest keegi ei käsi midagi teha. kui ei meeldi, pean peeglisse vaatama. ise tegi, teadagi. aga ilmselgelt meeldib.
või siis et omad valikud, seekord sellised. teinekord teistsugused.

kuigi on mingid valikud, mille koha pealt ma ei suuda kuidagi ära valida.. et ehk vist lükkan aina edasi. kaua ei saa.

kevadmets472