sobrasin oma vanu retseptikogusid, see idee on päris ajakirjast Kodu ja Aed, 2003. aastast.
200g punast peakapsast
200g konservananassi
1 hapum õun
1 marineeritud kurk
sidunimahla, soola, suhkrut
lõika kapsas ribadeks ja tükelda ananass. koori ja puhasta õun ning lõika kuubikuteks, kurk ka kuubikuteks. sega kausis, lisa sidrunimahl ning maitseks soola ja suhkrut. võid kaunistada petersellilehtedega.
ilmselt ma ise segaks kapsa eelnevalt suhkruga ja tambiks läbi, et oleks pehmem. peab proovima 🙂
tsirkust ka ikka
viimased 2 tundi on tööl üsna .. ee… põnev ja naljakas olnud. aga kas ma ikka peaksin siin detailid ära rääkima?
igal juhul suuremat sorti tsirkus. see aitab mul kindlasti õhtul 8ni vastu pidada. kuigi pikemas perspektiivis ei ole kuidagi lohutav seis. suhtumine on endine. einoh, ikkagi.
issver, ma pole ammu nii stiilipuhta Tibiga suhelnud. aint ta on siuke, stiililt veidi ajale jalgu jäänd tibi, nii ee.. vast isegi viie aastaga.
3 uudist
kolm toredat linki, seotud vähemal või rohkemal määral toitumisega 🙂
okolaad aiatab alandada vererõhku;
vitamiinilisandid võivad lühendada eluiga;
dieedid kahjustavad tervist.
kui esimene on lihtsalt üldhuvitav ja nö lohutus okolaadisõpradele, siis kaks viimast kummutavad mingeid laialtlevinud müüte.
ära hammusta kätt, mis sind toidab
on ju selline vanasõna, eksole?
eksole, me kõik oleme lugenud, kui jubedad inimesed on need, kes jagavad toetusi. noh, igasugustes omavalitsustes. et tegelik abivajaja ei saa midagi jne. selleni välja, et lasti maha üks tavaline töötaja, klienditeenindaja – kellest sõltub ju imevähe. sest reeglid ja eeskirjad on ette antud ja tema võimuses pole muud teha, kui oma tööd vastavalt nendele.
mul üks lähisugulane tegeleb ka sellise tööga.
üleeile pani üks klient tema mobiiltelefoni pihta. inimene, kes tuli toetust küsima. telefon ei olnud üldse väga kättesaadaval, küll aga nähtaval. veidi tähelepanu hajumist, tööasjade tegemist (noh, näiteks kasvõi paljundusmasin on teises toanurgas) – ja koos tüübiga on lahkunud ka telefon. piisavalt vana, et selle eest saad heal juhul paarsada krooni. normaalne?
(politsei sai kohe kohale aetud, varas ju teada. telefonikaart lukku ja IMEI ka teatatud kuhu vaja)
rääkimata sellest, et ma ei kujuta ette, milliseid kliente neil tegelikult käib seal. ma usun siiski, et enamik on meeldivad inimesed, aga aegajalt kuulen päris koledaid lugusid.
‘ülemakstud ametnik’. ma ei kujuta ette, mis raha eest ma oleksin üldse nõus sellist tööd tegema..
uudisterindelt
mõned päevad lihtsalt on popimad 🙂
ö:
öös oli pikk unetu auk, täis mõtteid siit ja sealt, mis ei lasknud uinuda. vähkresin, et lõpuks vastu hommikut siiski veidi veel magada.
aistingud tulid hommikusse kaasa.
hommikud lapsega
selles mõttes oli Antonio imikuaeg ikka hea, et siis sai hommikuse vigina peale talle tissi antud ja seepeale kaisus edasi magada.
aga nüüd tõuseb vabal päeval ka varakult ja kuigi kaua üksi olla ei viitsi.
nii et minu jaoks on kullast kallimad need hommikud, kui ma saan ilma vahelesegamisteta magada nii kaua kui soovin.
pooltoonid
ma teen just täpselt seda mida ma pean.
lõpuks ei ole mul ju muud teha.
ma olen kõndinud, ei, tormanud need kilomeetrid, ma ei tea mitu. ma ütlesin süütult, et ma jalutan. keegi ei jaluta nii. juuksed silmil, klomp kurgus, tempo viimse piirini üles kruvitud. pealtnäha konkreetne siht viib eikuhugi. tahaks väsida, aga seda ei tule. organism toimib veatult ja viib väsimust tundmata just sinna, kuhu jalad suunduvad.
tahe toimib just nii palju, et hoida eemal paigust, kuhu ei tohi suunduda.
ja siis on see, kuhu ei taha suunduda.
aga sinna peab.
‘tahan’ – ‘ei taha’ on liigagi lihtne dilemma siin. on sügavamad nüansid, mis lisavad mõõtmeid. see pole kunagi päris üks või päris teine, alati on natuke vastaspoolt.
nagu kõiges siin elus.
musta ja valge vahel on pooltoonid ka siis, kui värve näha ei taha. see üleminek pole kunagi puhas. ja valge vastu musta on valgem kui kaugemalolev valge (ja must vastu valget on mustem kui kaugemal olev must). aga vahepeal on ikka mingi virvendus.
taevas on külm, pilvitu ja tähti täis. isegi linnas.
ma olen keset seda virvendust, surun käed taskusse ja lasen minutitel minna. need ei too selgust. mul ei ole valida kahe võimaluse vahel. mulle on jäetud ainult üks.
tegelikult pole sedagi.
ma teen just täpselt seda mida ma pean.
lõpuks ei ole mul ju muud teha.
ma jõuan selle ukseni. ma võtan võtmed. ma lülitan end välja ja avan ukse. astun sisse ja imekombel olen ikka veel ühes tükis.
varjupaik olnuks mujal. aga ei tohi.
külm on.