kassi mootor töötab ilma et ma teda puudutaksingi. vahib mulle otsa ja nurrub tasakesi. mõnus, soe ja pehme.
ma olen väsinud, ma olen rahul, mu varbad külmetavad. tõrjun mõtteid eemale.
ootan ühte sõnumit, mida ei tule.
mul on mingi muu asi, mida oodata.
alati kui ma loen Atwoodi ‘Pinnaletõusu’, on lootust. pinnaletõusule.

täna sai ainult ühe trenni, liiga palju naisi. no ei jaksa oodata koguaeg.
õhtul kodus seletas pool päeva sõbra juures õues ringi tormanud RM, et temal on paha tuju, sest tema on väsinud – nagu see annaks õiguse piriseda ja viriseda. ma olen kaaaa. väsinud ja tüdinud. ja tahan jah ka piriseda ja viriseda, aga ma ei tee seda. paitan Evelini selle asemel ja söön arbuusi.
ojaa, arbuus. see on juba nagu päris. mitte poest ostetud muidugi. sellest veerandist ma praegu jagu küll ei saa. mahlane ja magus ja toitev.
mul on kusagil köögis kaks pudelit valget veini, mis on viimase paari nädalaga siia siginend. erinevate (mees)tuttavate toodud. aga kuidagi ei isuta. tahaks millegi hea kõrvale ära tarbida. hea toit ja seltskond. väga konkreetselt suunatud.
taevas on müstiline. vanilla sky. pildile ei jää see üldse nii vägev. ma ootan vihma, mida see taevas veidi lubab.

eile õhtul käisin Raja külas (soola)kurkide ja kala järgi. ega enamik ei pea seda muidugi normaalseks, et hest peast Peipsi äärde kihutada, et seal paarsada krooni kulutada.
peale järjekordseid takistusi sain auto eile lõpuks ikkagi remondist kätte ja oh imet, pidurid ongi täitsa korras. aint krigisevad veidi. oma teekonda kesklinnast taha mustamäele ma seekord kirjeldama ei hakka.
järgmine katsumus oli muidugi linnast välja saamine eilsel pärastlõunal. oma meelest sättisin küll varakult minekule, aga noooh..
a muidu oli tore. see ‘minu’ kurgimüüja oli olemas, hind muidugi kallim kui eelmisel nädalal (jaanid maiäss!). kurtsin, et eelmisel nädalal tööpäeva lõuna ajal teda polnud, mispeale käskis järgmine kord signaalitada või uksele koputama tulla või maja ümber ring teha. et keegi on ikka kodus. mõnus 🙂
kala poldki plaanis osta, aga kuna tomateid ei saand, siis läks ikka mingi suitsulatikas ka loosi. praegu mõtlen, et teise oleks võind ikka siia võtta. a noh, vahet pole, hea vahepeal nokkida.
Kaasiksaare ja Venevere piiril müüdi maasikaid. poiss arvas tagasiteel, et võiks ikka osta. müüja oli üks soome onu, kes sinna omale mingi talu soetanud. lubas, et marjad on väetiseta kasvatanud. head olid igatahes küll.
õhtune linn oli täitsa tühi ja Lasnamäe Prisma oli ka siuke, et mingite asjade valik oli pisike. samas alkot tundus olevat veel küll.
400km suht juttis sellise tiheda liiklusega päeval oli väsitav – aga jälle hea on liikuda 🙂

ja kuna ma ei ole mustamäe elanik, siis kust pagan pean ma teadma, et mööda sõpruse puiesteed ei sõida trollid lõpuni. ma arvasin, et ikka sõidavad remondi vahelt läbi või midagi. aga ei. magistrali keskuse juures on tagasipöördekoht, mitte keegi pole selle kohta mitte midagi öelnud ette, ma ise muidugi ei uurinud ka kusagilt enne, heas usus.
siis ma kõnnin mööda neid kvartalisiseseid teid, kus ma viimati jalutasin käsikäes mingi ammu, kümme aastat ja rohkem tagasi ja siis veel varem kunagi ka ja mul pole hiljem sinna asja olnud. ma tean, et mingi tee peaks viima sinna, kuhu mul vaja, aga ma ei satu selle peale. mingid majad on tuttavlikud, püüan meenutada inimesi kes seal elasid ja kelledel ma külas käisin ja mulle tulevad silma ette ebamäärased pildid. ma ei tea neist inimestest enam mitte kui midagi.
palav on ka, aga mul on niigi suur kott õlal ja ma ei taha tagi pealt võtta, pealegi alumisel pluusil libisevad siis õlad maha ja mul on hullult ebamugav niimoodi.
määran suuna mingite suuremata majade järgi ja jõuan sinkavonka peaaegu et kohale. noh, tegelikult mitte väga õigesti, aga viimane jupp tuleb käia mööda suure tee äärt. et sõita edasi veidi. et siis veel orienteeruda. ei, mitte orienteeruda, siis on vaja lihtsalt minna.
et miks on mingi 90% autoremonte koha peal, kuhu ilma autota on 2km jala minna? või veidi vähem, aga mitte palju vähem.
ma lähen selle tee lõpu sügavas rahus, mul on korraga mingi siht, elu ongi selline. kõik läheb nagunii nagu läheb. nagu mina mööda seda teed.
ja kui ma siis lõpuls jõuan kohale, oluliselt hiljem kui planeeritud tänu sellele ootamatule jalutskäigule mustaka vahel, siis selgub, et ma läksin ikkagi asjata. no ei suju kõik nii, nagu tundus, et võiks. ma olen liiga tülpinud, et kellegi peale tige olla. ma peaksin juba lasteaias lapsel järgi olema. juhe paneb kokku. ma lähen siit ühistransaga mingi tunni vist. mõtlen asjatult, mitu ümberistumist tuleks.
peab ju mingi muu võimalus ka olema.
leian telefonist vajaliku numbri, ütlen, et mul on asjad täitsa pekkis ja mul lihtsalt on abi vaja. väga vaja. abi ma ka saan. mu laps ei olegi lasteaias viimane. sõbrad on imelised!
päev ei ole veel läbi.

mulle tuli pähe, et tegelikult on mingi arvestatav hulk positiivseid elamusi ka ju olnud. lõunane jõhvikamojito näiteks. või see, et paar võlga kaelast ära. teater Vargamäel laupäeval. ja veel. ja veel.
aga neist ma kirjutan mõni teine kord.

totaalsele üleväsimuse-päevale järgneb rähklemise öö, mil und ei tule. hommikul on selg kange ja jalad valutavad. kohvi seda päeva ei päästa. zombi on olla.
ma olen millegagi täitsa puusse pannud. ma ei mäletanud üldse, et mul juba hakkab puhkus. umbes esmaspäevast. mul oli meeles mingi teine aeg ja ma plaanisin ümber tõsta – aga mitte veel kohesesse aega.
mõttepaus.