pisut ärevaid makaroonasid
Eelroana jõululauale sobib makaroon väga hästi. Ega seda siis palju pea tegema, seda enam, et linnalastel VÄRSKET pastat tagliatellede näol saadaval.
Tagliatelle meresoolases vees pehmeks, korraks tõmbuma.
Enne toda aga maksab poest ostetud kuivatet puravikud kaheks tunniks likku jätta. Pärast seda siis hakata ja musta pipra, kuivatet tüümiani ning rõõsa koorega pannilt kuumast läbi lasta. Koort peab olema nii palju, et suurem seenetükk selles ujuda ei tohi, et oleks poolenisti kaetud.
Tagliatelle manu.
Eelroa veiniks olgu pinot grigio. Külm.
Volks
kiire vahel
kell on 11 ja kella 16ks peab mul olema tehtud kohutav hulk asju. näiteks võiks alustada peapesust, siis peaks lasteaiaõpetajate kingid korda seadma, siis võiks oma kingid ära pakkida. fotoasjad ette valmistada õhtuks ja kotti valmis panna (ma olen taiplik, et ostsin ühe välgutäie akusid juurde; laenuks saadud välk oli patareidega. ma tegin vea, et ma ei ostnud ühte kaarti juurde, laenatud kaameral on vaid 512ne kaart. ja lõpuks on mul ka 50nene fixobje olemas, nende ‘meeriklastega ärist ei tule nagunii midagi). veidi iluprotseduure iseendaga (ma murdsin 2 küünt ära, sest kass koperdas mul jalus, kui ma wc-st tulin. klammerdusin ukse külge, küünte hinnaga).
pealtnäha pole hirmutav nimekiri. reaalsus on see, et alati jääb aega puudu.
tavaliselt on mu hommikune pood virukeskus, sest see jääb tee peale. täna tegin asja kristiinesse ja istusin seal pool tundi, enne kui poed lahti tehti. sest seal ei avata kella 10st.
pärast selgus, et kõik vajaliku oleksin ma tegelikult virust kah saanud. seal ma olin juba ju 9 ajal ka. tore.
mul on põhjendamatu tähelepanupuudus viimasel ajal. ma olen jälle kusagile rattasse kinni jäänud ja rabelen vahel kuidagi vales suunas. ma ju tean, et see on väsitav. aga ma takerdun enda mustritesse. ning ma poen pigem peitu kui lunin enda märkamist.
nõrkus võib olla tugevus ja tugevus võib olla nõrkus.
mul on stabiilselt külm, päeval ei aita mitte midagi. öösel saan veidigi sooja.
lapsega kasvamine
kui mul veel last ei olnud, arvasin minagi, et kasvatan lapse(d) nii- ja naasuguseks. isegi see ei mõjunud väga, kui vennalaste kasva(ta)miste kõrval olin, lihtsalt olin rahul, et minu sõna kuulati paremini kui ema oma.
aga nüüd on suures osas mokk maas. on teatud asjad, mida ma pean oluliseks ja ka kasvatatavaks, aga kogu see teema on ikka veidi keerulisem, kui lastevabana tundub. sest näe, laps on ka inimene, oma soovide ja mõtetega. ning kui ta väga joonele tampida, siis mis jääb iseseisvusest järgi?
kusjuures ninnunännutamist ning titekeelt ei talu minagi. ammugi ei luba lapsele kõike. aga ei loodagi, et koolieelik või algklassilaps püsibki tunde vakka (kui ta just ei maga).
nojah, vähemalt minul on mingisugune lapsekasvatamisetarkus tulnud ja arenenud koos lapsega.enne ei olnud midagi, kuigi ometi olen ma küll ja küll vennalastega majandanud.
pildistaja argipäev
kui ma siis mõtlesin, et RM vaatab Tommit ja Annit ja ma saan hetke voodi peal puhata, arenes mingi teema, et ma peaksin hoopis vanalinna pildistama minema õhtul. et on lihtsalt ei ole kedagi võtta ja hädasti on vaja.
novot. ja siis muidugi saavad jahedas välguakud jõle tühjaks kohe ja siis muidugi pole ma oma paigast ära sätitud kaamerat paika pannud ja noh.
igal juhul said vajalikud pildid tehtud.
järgmine, plaanitult suur pildistamine on neljapäeval. üldse peab neljapäevase logistika läbi mõtlema. sest ma pean umbes lapse jõulupeo lõpus olema juba kuskil mujal papi eest pilti tegemas. see viimane oli ammu enne lapse jõuluka teadasaamist ära lubatud. oeh.
hall
mõnel ööl ei kukugi laibana voodisse, vaid jään öösse lage põrnitsema.
isegi kui lagi on hall, kaugel ja tegelikult ei olegi lagi.
aga siiski olen liiga väsinud, et minna teise tuppa ja teha ööunne pandud arvuti veel korra lahti ja oma mõtted kirja. liiga väsinud, et mõtted paberilegi kirja panna.
ometi on pea neid täis.
neid meenutusi ja kohti ja inimesi ja värve, mida ei ole tegelikult olemas.
hommikuks tulevad värvid õhku, aga mõtetest need kaovad. jääb järgi hall, nagu taevas ja linn mu ümber.
ma panen silmad kinni ja kukun.
foto massidesse
eile oli see päev, kus ma tegin võõra fotokaga pilte ja unustasin selle tagasi täisautomaatprogrammi peale keerata.
ma isegi ei süvenenud väga, mis kaamera see oli. võib-olla lausa 30d. 400 see vist ei olnud, istus käes umbes nagu minu 20d. aga displei oli taga nagu suurem ja mingid minu jaoks võõrad isod olid ka. kuna ma rauda ei tunne ja eest ei lugend, millega tegu, siis noh, oli mis oli. objektiiv oli ka normaalne, mitte see odav kit.
ja kogu kupatus oli selle täisautomaatre˛iimi peal. no see kõige automaatsem.
ma ei oska niimoodi pilti teha. kontroll peab ikka minu käes olema.
nii et keerasin avaeelistuse peale, iso paika, sättisin natuke üht-teist veel ja tegin need 6-7 klõpsu ära.
ja unustasin tagasi panna.
äkki nad oskavad ise ka? või oleks viisakas ja helistaks?
(fotograafia devalveerumine, ma ütlen. ostetakse korralik kaamera, et hoida seda täisautomaare˛iimil. ehk kasutatakse asja võimalustest murdosakesekene. urrr!)
salagraaf
päris tore on olla mingil jõulupeol, kus enamik mind ei tunne (kuna mu pisike töö nende heaks ei eelda kontoris käimist) saada diilile koosseisulise fotograafiga (kes mind tunneb) ning võtta ta kaamera ja teha pilte. just for fun.
ja teada, et pärast pool seltskonda uurib, et kes kurat see õieti oli nüüd 😉
(mu smena8m keeldus filmi edasi kerimast peale 4ndat kaadrit noh)