Tore, et PÖFF näitab filme veebis nüüd aastaringselt. Eile võtsime ette ühe NÖFFi (Naiste Ööde Filmifestival) filmi, sest neid saabki näha ainult väga piiratud ajal. Talvel külma maa emotsiooni ehk Tšukotka poolsaarega seotud animadokumentaali: “Mere raamat”. Just, osaliselt on tegu väga imepäraselt filmitud dokumentaalfilmiga ja sellega paralleelselt jookseb animeeritult kaks jupik-eskimote legendi.

Dokumentaalis jälgitakse peamiselt kohalikke mehi süüa jahtimas. Sealkandis (filmitud on kõige idapoolsemates piirkondades) väga midagi kasvatada ilmselgelt ei õnnestu ning inimeste eluspüsimiseks on mereloomade jahtimine kriitilise tähtsusega. Võib tunduda, et tänapäeval enam mitte, aga ilmselgelt see päris nii ei ole, sest rõõm püütud loomadest oli ehtne. Ja ega see linnumunade korjaminegi oli omamoodi jaht. Turvasüsteem köieronimisel ajal muigama, aga teistalt, tegutsetakse nii, kuidas võimalik on.

Legendideski tuleb välja, kui oluline on merest saadava saagi tähtsus kohalikele rahvastele. Vaal on saakloom, aga ka püha loom. Hiiglane on natuke maavärin ja natuke see aasta, kui meri saaki ei anna. Tule hoidmine on oluline – mitte, et sellele tähelepanu eraldi pöörataks, aga tuld on eluasemetes palju ja pidevalt.

Täiesti vapustav ja imeline film.
Intervjuu režissööriga on inglise keeles siin. Avab palju tagamaid.

Ikka tuleb mitu filmi korraga, kui neid juttis vaadata. Ja ma ei saa aru, kuidas mõni vaatab 55 filmi vm ja siis jaksab neid veel järjestada ka. Ilmselgelt olen nõrk. Mul on vaadatud 7 ja vbolla sel nädalal veebis vaatan veel midagi, aga peale seda kindlasti mõnda aega kinno ei lähe.

Mina ei hakka mingit järjestust tekitama, aga “Lapsuke” (Baby) oli küll üks neid, mis eristus. Tegelikult eristuski, sest selles filmis inimesed ei rääkinud: ei olnud ühtegi dialoogi ega ka monoloogi. Mõni häälitsus ja palju lapse nuttu, aga artikuleeritud teksti mitte. Ometi inimesed suhtlesid selles filmis päris palju ja takkajärgi ei ole üldse tunnet, et midagi oleks puudu jäänud. Kohapeal ka ei olnud.
Nagu režissöör ise ütles, on tegu muinasjutuga ja kuigi seda võiks algul arvata ainult loo kohta, on seda tegelikult ka filmi ruumid ja tegelased. Taaskord oli tegelasi pigem vähe ja ruumid piiratud, kuigi liiguti maa ja linna vahet ja õueski. Enamus tegelasi olid üsna selgepiirilised, nagu muinasjutule kohane. Kui hakata mõtlema, oleks küsimuste kohtasid küll, aga nagu muinasjutuski, sa selle filmi ajal lihtsalt väga ei mõtle kõigele sellele.
Kohati tundus, et see film võiks olla ka must-valge, sest isegi värvi kiuste oli küll ja küll tabamist, et foto on valguse kunst (ja sealt edasi film ka).
Ilus ja teistmoodi.

“Inglite klubi” (“O Clube dos Anjos”)vaatasime peale õhtusööki kodustes oludes ja see oli mõistlik, sest suur osa sellest filmist möödus söögilaua taga. No kui
just parajasti kalmistul ei oldud. Seltskonna arvamused selle filmi osas olid ka erinevad – mina jäin kergelt positiivse poole kaldu. Võib-olla ma pidanuks seda ikka veel korra üle vaatama, üksinda ja süvenedes, hetkel on tunne, nagu oleksid mingid lõigud puudu jäänud.
Samas ideena on tore ju surra kiirelt peale head õhtusööki. Filmi lõpu ärimõte ei tekitanud ka võõristust.
Selles filmis kasutati kohati rõhutatult teatrivõtteid, nt enamike telefonikõnede puhul, aga ka mujal.
Taas film, kus ei olnud liiga palju tegelasi ega ruume. Kummaline küll, selle aasta PÖFFist jääb see vist peamiseks üldmuljeks.

Viimaseks kinofilmiks jäi “Aitäh kõige eest” (Merci pour tout), mille nime sümboolsusele viimase päeva kontekstis mõtlesin alles siis, kui sõbrannat fuajees ootasin.
See oli üsnagi selline laiatarbefilm: jõuluaeg, keegi sureb, mingid sassis suhted (mitmel tasandil), natuke põnevust, natuke nalja, hea lõpp. Palju muusikat; talveigatsuse ajas see film ka peale, kuigi seal ei olnud mingi sügav talv.

Nüüd ikkagi võtan PÖFFi lehe uuesti lahti ja vaatan ilmselt midagi veebist veel. Nõme on, et üldse mitte vana telekas ei võta vahel arvutist pilti taha, sest leiab, et tema seda formaati ei mängi; ja otse veebist jõuab seal enamike filmidega samasse seisu.

Vahepeal on läinud nii, et kolm filmi veel vaadatud. Üks kodukinos ja kaks päriskinos.

“Ülakorruse rahvas” oli jälle üks neid filme, mille kirjeldus ei valmista reaalsuseks kuidagi ette. Mis on kellegi ontlikkus või mitte ja kas see on kerge argiõhtu meelelahutus, jääb igaühe oma otsustada.

Niisiis, vein ja õhtusöök. Jälle üsna suletud ruum ja vähe tegelasi. Ootamatuid hetki ja tajutavaid kultuurierinevusi: peale klaasi veini ei hakkaks keskmine eestlane sisuliselt võõrastega iial rääkima teemadel, mis filmis jutuks tulid. Ilmselt ka peale kolmandat klaasi veini naljalt mitte. Aga tegelikult taandub kõik ikkagi ühe paari suhteprobleemidele ja sellele, et üksteisega ei ole südamest südamesse räägitud. Eks on teada, et see ongi keeruline ja vahel ongi selleks vaja ebaharilikku olukorda ja ebaharilikke inimesi. Natuke jäi kripeldama see, et näe, terapeut kohe võtta.

“Kui tuul peaks vaibuma” oli, hoolimata jälle kirjeldusest, üsna staatiline olemise-film. Mägi-Karabahhist liiga palju teada ei saanud, oodanuks rohkemat. Huvitav oli see, et kõik, mis seal toimus, oli peaaegu nagu möödaminnes. Isegi kulupõleng oli rohkem nagu mingi suvaline asi. Veidi tõsisemaks kiskus siis, kui välismaalane tahtis öösel piiri äärde minna. Kuna filmis olid mingid viited sõjaväele kogu aeg olemas (film on tehtud rahuajal ja rahuajast), siis ei olnud keeruline tajuda, et see pole koht, kus öösiti piirile ronida. Aga heaoluühiskonnast tulnu seda ilmselgelt ei oskagi aru saada.
Kummaline oli vaadata, kuidas täiesti mittetoimiv lennujaam on täis inimesi, kes seda korras hoiavad ja kogu olek on selline, et kohe tuleb rahvas.
Allpool olev pilt ei ole filmist, vaid iseseisev foto Stepanekerti lennujaamast.

“Rätsep” oli film, mis jäi mulle silma vist juba mingis PÖFFi reklaamis. Isegi ei tea miks, sest hoolimata oma õpingutest mulle siiani ei meeldi õmmelda. Aga see selleks. Algselt püüdsin kaasa meelistada sõbrannat, kellega koos õppisime ja kes siiani on õmblustööstuses, kuid ma saan väga hästi aru, et mõni seanss ongi üsna hiline ja see ei sobi kõigile.

Kui ma sellele filmile mõtlen, siis esimene asi on see, et on väga ilusalt tehtud ja kuidagi õhuline. Debüütfilm, aga kui lugeda, et režissöör on olnud filmikunstnik, siis see seletab palju. Lugu ise oli kohati natuke traageldatud, mitte korralikult kokku õmmeldud – aga mitte rohkem, kui suur hulk teisigi Euroopa filme. Konkreetsed pöördekohad olid kenasti markeeritud.
Jäin mõtlema, et selles filmis ei räägitud üldse väga palju, mida oleks ehk Kreeka filmilt oodanud. Ometi ei jäänud midagi “ütlemata”.
Alatoon jäi siiski natuke nukraks – seekord ma vist oleksin oodanud õnneliku lõpuga filme, kuigi tavaliselt mitteõnnelik lõpp ei ole mu jaoks probleem. Teisalt, ega see lõpp õnnetu ka ei olnud, sest peategelane läks oma eluga ju ometi edasi.