kodus olev laps paneb mind kuidagi liigutama. olen juba mingi hunniku koristamist, mida olen muudkui edasi lükanud, ära teinud. ei, see ei olnud mingi suur ja keeruline asi, aga vahepeal ma ei suutnud üldse midagi teha.
vaatasime eile sõbrannaga kahte mingit märulit ja arutasime selle kõrvale hoopis muid teemasid. tema on ka töötanud.. kohtades, kus on olnud pistmist inimestega, nende halva ja hea poolega, kus on vaja olnud teha kiireid otsuseid inimeste päästmiseks ja noh, ta on näinud elu igasuguseid külgi. ka isiklikus elus.
umbes nagu minagi 😛
ja nende märulite taustal arutasime hoopis seda, kui lihtne on kaotada suur pilt sellest, mis on oluline ning takerduda selle asemel hoopis pisiasjadesse. ja märksa lihtsam on nende pisiasjade tõttu olulised asjad üldse ära kaotada kui üritada nendeni tagasi jõuda.
ja et lõpuks me jäämegi ainult otsima.
ja seda ka, et tööalaselt võivad mehed on väga vastutavad, otsusekindlad, tahtejõulised – kuid suhete tasandil üsna tihti mitte.
ja jälle otsapidi selleni, et suur pilt meenub siis, kui oht sellele on liiga suur. ning et siis on vaja pingutada juba rohkem kui oleks olnud varem. ja mõnigi lööb selle asemel käega, eriti praegusele kiir-ajastul.
ah.
ma ei oska end väljendada piisavalt neutraalselt ilmselt.
saagu siis igaüks aru nagu soovib.
mõtteuid vananemisest
vananemine on selline kummaline protsess.
jõudsin korraga tõdemuseni, et ma ise ei olegi ainus, kelle vananemist ma ei suuda väga edukalt fikseerida. et neid inimesi on mu ümber rohkem ja neid on üsna erinevates vanustes.
miskipärast on osad inimesed kuidagi kinnistunud vanuses. ei, isegi mitte vanuses, see pole mingi konkreetne number. lisaks, noh, kui ma tean neid peaaegu läbi oma elu, siis ma ju tean ka ometi, ett nad on vananenud. aga siiski ei kipu pärale jõudma, et mõni, kes on kogu mu elu olnud turvaline keskealine, saab näiteks 70 või mõni, kes on koguaeg olnud noor, saab 50.
see lihtsalt ei saa nii olla. see on mingi trikk.
sest selle taustal tajun ma isegi, kuidas aeg on lennanud ja mul ei ole seda enam üldse nii laialt käes, nagu ma olen harjunud mõtlema. et ma pean arvestama, et see kõik on kaduv ja.. nii ongi.
ja mul ei ole ikka seda soovitud stabiilsust.
ja siis on need, kes ei vananegi enam edasi. sest mingil hetkel on nad mingil kujul lahkunud mu elust. ilmselt on mõnda neist päris kummaline kunagi kusagil veel kohata.
aga kõiki ei olegi võimalik kohata.
Karelil oli täna sünnipäev. sünniaastapäev.
vist on kuri tulekul*
* – pealkiri Bradburylt (ja tänud Allarile tähelepanu veale juhtimast)
***
ma sain oma töö lõpuks tehtud selle imeliku ühenduse otsas, ma saan ometi mõne tunni magada lõpuks.
vähemalt on lootust, et nüüd tuleb uni.
rohkem ma ei tahagi.
rohkem ma ei saagi tahta.
blogimootori dilemma
ma olen juba mitu puhku mõelnud, et tahaks wordpressile selle blogi ümber kolida.
aga.
ma ilmselt ei saa põhikataloogis kahte blogimootorit hoida. ja päris maha võtta vana ma ei saa, sest siin on ju veel kasutajaid.
eksport-import on sellise hulga sissekannete ja kommidega tavaliselt väga keeruline. kunagi üritasin.
või siis peaks ikakgi uuema MT installima ja vajalikke pluginaid ka.
ma pole selle tehnilise poolega jube kaua tegelenud, aga kummalisel kombel nüüd vist isegi oleks aega.
tööõhtus
kui hakkasin tööle jõudes kotist uksekaarti otsima, siis seda ei olnud. see tavaliselt tõre turva ei olnud ka väga tõre ja sain probleemideta kohale siiski. et avastada kaart oma töölaualt, nagu ma arvasingi.
üks veebikoht, mida meil tööalaselt vaja (partnerid), ei tööta ka peale oma kuutagust uuendust normaalselt. kolmas päev kirjutan enam-vähem sama probleemi kohta neile, et selline asi on – aga paremaks pole siiani läinud.
kannatust, ainult kannatust.
on kesksuvi. minu jaoks alati kummaline aeg.
kas ma tohin üle linna kogu kõrist karjuda, lihtsalt karjuda?
’ilusa maa’ ümber
mul on tõsine probleem remondiga. ma ei tea, kes ja millal ja üldse. ma tean, millal peaks olema ja see on juba väga kohe. mingid ammused ebamäärased jutud sel teemal pole kunagi konkretiseerunud ja noh..
aga küll saab. minu närvirakkude hinnaga, nagu nii mõnigi asi.
aga need on ju kõigest minu närvid, nii et who cares?
eile tekitasime sõbrannaga omale positiivsust, kui tegelikult oma pakkimiste jaoks hoopis mööda linna kaste otsisime (kaubakeskused pressviad nüüd KOHE oma kastid kokku, nii et pappkastid on üllatav defka!).
läksime vihma (ja mittekokkulapitavaid kaste täis autot) trotsides Rannapi ja Kosmikute kontserdile ja kui midagi seal ei meeldinud, siis just see tihe vihm, mistõttu tuli olla üleval kaare all varjus selmet lava ees kaasa elada.
muidugi ei olnud meil ka sularaha kaasas ja automaadid on ju territooriumil. õnneks leidsime siiski sõbraliku turva, kes oli nõus, et üks meist lippab automaadi juurde. pärast soovis veel kena kontserti ka 🙂
lisalugude ajal oli kohe täitsa vihmatu ja ronisime alla ära – aga siis tuli varsti uus tihe sabin peale. põhimõtteliselt polnud peale seda enam vahet ka, sest nagunii olin läbimärg. hea, et soe oli.
ja no muusika oli muidugi suurepärane. mul vist ei ole mõtet eriti sõnu selle peale raisata. üks klassikaline bariton (oli vist?) oli ka kenasti sinna sisse poogitud. ja koor, muidugi. ja üldse.
Rannap: “see on esimene kord, mil ma dui all klaverit mängin” 🙂
siiski, minu jaoks oleks võinud seal üks pala veel olla: “Ei mullast” – aga see pole ju Rannap ka.
“Ilusa maaga” on mul oma kummalised, absoluutselt ebaromantilised mälestused ka. ajast.. Väga Ammu tagasi. nende mälestuste juures on vist kõige määravam see, et siis ma olin veel purunoor, rikkumata, siiras, eluenergiat ja lootust täis. mitte selline.. räsitud rääbakas, kes aegajalt veel arvab, et suudab midagi.
Runnel – Mu pilk sindpuudutab
Mu pilk sind puudutab nii vähemalt kui käega,
sa võppud, vääratad, kui kohtuksid sa väega,
mis tuleb küngastelt, ja joonelt sulle peale,
ja minna pole sul ei kurale ei heale;
su pilk mind puudutab, või puudutad sa käega,
õhk süttib särinal, sa vastad oma väega,
sust tuleb tule-uhk, see tuleb joonelt peale,
ja minna pole mul ei kurale ei heale.
Hando Runnel