tobe on ju rõõmustada mingite asjade üle, aga vahel võib juuu?
ma nimelt sain omale lõpuks mantli! ma kahtlustan, et see pole just päris-päris selline nagu unenäos, aga muidu on päris-päris see, mida mul vaja. muidugi, oleks tumehalli asemel punane, oleks veel lahedam – aga tumehall annab natuke rohkem mänguruumi. jah, see on secondhand. jaamaturg.
see pidi küll saatus olema, sest ma väga palju ei viitsi seal kaltsukaupmeeste juures sorada enam. pole neil hinnad eriti odavamad ka, kui secondhand-poodides ja mõnigi kord öeldakse hind ju näo järgi.
aga miskitmoodi ma sinna mantlite juurde trügisin, need polnud ju vahekäigu ääreski, vaid vastu putkat. ja see mantel hakkas mulle kätte. ja selga. ja kui müüja hinna ütles, noh, siis ei olnud suurt kõhklemistki. eriti, kuna istus nagu valatud. isegi poole kallimalt oleks kindlasti ära ostnud. ka kolm korda kallimalt 😛
mulle tehtud! mind ootas!
pikk. kamiir. kapuutsiga. kergelt taljesse. õige varrukapikkusega..
unenäod võivad vahel täide minna.
tšillipada
tänane õhtusöök oli vürtsikam, lõuna-ameerika mõjutustega. retsepti jagas ajakiri Toit&Trend Facebookis.
igal juhul sai hea ja soojendav.
ja värve tuunitud ei ole, lihtsalt jälle kunstvalgus 😛
ilma facebookita on retsept ka siin.
fotonäituse avamisel
juhtus nii, et eile taheti mult välklampi laenuks. selgus, et täna on Decos ühe näituse avamine, kus oli vaja mõni pilt teha. kellaajaliselt täpselt siis, kui mu lapse trenn.
poetasin nii mokaotsast, et noh, ma võin välgu ära tuua ise, enne, kui NOPi istuma lähen. selle peale pakuti, et võin ju ka avamisel olla.
kuhu ma siis täna (põikega läbi kaltsuka, milleks-milleks küll sinna?!?; aga see on teine teema) läksin. teadmata, mis mind ees ootab.
ees ootasid iisraeli päritolu lätlase või siis vastupidi, fotod. nii et sobis mulle hästi.
nagu ikka, oli paremaid ja halvemaid, mõni meeldis rohkem ja mõni mitte niiväga.
veini ja küpsist sain ka.
aga autorist siis ka natuke. ta on Lätis sündinud ja kasvanud juut, kes omal ajal läks Iisraeli ära, aga siiani on tal Lätiga seosed. näituse orgunnis ka Läti saatkond.
ahjaa, nimi ka, Carmel Skutelsky. rääkis vene keelt, aga mitte inglise keelt. ja Carmel on mees, mitte naine.
üks pilt ka. kunstnikku siin pole, küll aga kolm fotograafi ja värvikas galerii perenaine. ning see vasakpoolsem on üks mu lemmikpilte 🙂
une näod
ma nägin unes, et helistasin ühe leitud telefoniga inimesele, kes teadis täpselt, kes ma olen ja kellega mina ei oleks üldse tahtnud rääkida, kui selgus, kes tema on. inimene, kellega reaalselt me teame teineteise olemasolust, aga teadlikku kohtumist-suhtlemist ei ole olnud.
ülejäänud öö möödus rahulikult.
välja arvatud see, et üldse ei tahtnud jälle tõusta.
värviline eine
forell on ise soolatud 🙂
diivani uus nägu
tänud Cassile, kes suure õmblustöö ära tegi 🙂 tulemus on super!
noppeid netist
fakt on ka, et kui mingi asi on möödas, siis olgu see möödas, selja taha jäetud. kui asjal on tulevikku, siis on ta mul ees. ja kui sa oled saanud ise valida, kummal pool mind sa olla tahad, siis ole kena ja jää sinna. võid ka ümber otsustada, kui argumendid head. aga, kurat küll – lõpeta see pendeldamine! ole seal, kus su koht on!
sügistõbine
ma ei saa ikka aru, kas mul on koguaeg üks haigusevimm sees või on erinevad või mis.
aga ma ei imesta, et ma selline pooltõbine pikemat aega olen. ma tean neid põhjuseid hästi. ning hetkel ei püüagi midagi likvideerida.
lihtsalt teen teed, söön küslat ja püüan olla.
RM tõi täna koolist sõbra kaasa, eelnevalt küsimata. enne on alati ikka küsinud. kui nad nüüd kenasti vaikselt püsivad, on kena. kui mitte, siis ei ole kena.
eks pärast tuletan meelde, et peaks enne ikka minult ka küsima.
poisid on praegu teises toas, sõber tegi natuke kõvemat häält, mu oma sosistas talle ‘ole tasem!’ 😛
ja üldse on tunne selline, et suunaks lapse täna ise trenni. ta ju oskaks minna küll.
aga teisalt saan ma aru, et ta ei taha.
ah, vaatab, kui elus ma selleks ajaks just olen.