kui ma täna koju tulin, vaatas laps (kes ei läinud trenni, sest tal tuli hammas peaaegu ära. helistas mulle tööle, paanikas, et jube palju verd tuleb ja muidugi lubasin tal siis koju jääda. hammas on siiani suus ja laps eriti midagi süüa ei julge, õhtuks oli püreesupp seetõttu) mulle otsa ja küsis, kas kõik on korras. sundisin end naeratama ja ütlesin talle, et ikka on, jah. sest ma niigi räägin talle vahel oma osadest muredest vist rohkem, kui sellevanusele peaks. tal võiks siiski veel üsna muretu lapsepõlv olla, ma aegajalt mõtlen täiega, et ilmselgelt ma teen talle mingi karuteene vahel.

nii et hoiangi end tagasi ja teatan talle ikka ja jälle, et kõik on korras. kuigi tegelikult ei ole.
sest kui ma ikka keset päeva lambist tunnen, et kõik, mis toimub (või ei toimu) ajab mind nutma (mida ma ka tagasi hoian), siis on asjad ometi absoluutselt kõike muud kui korras. siis on asjad tegelikult halvemini, kui ma tahan tunnistada.
jah, ja ma olen juba harjunud, et ma masendun eriti kevadeti. päike ja kaduv talv on ju tore ja teretulnud, aga ma ei suuda sellega kuidagi kaasa minna ja talv läbi olen end nagunii pinges ja joonel hoidnud ja kevadeti enam ei jaksa lihtsalt. ja ma annan endale aru ka, et suur osa sellest masendusest on sel aastal rahast, mis on ometi kõigest raha – aga kui mul on kogu jumala aeg näpud põhjas, mitte ei pea ainult viimast nädalat enne palgakat venitama, siis see toob endaga kaasa hunniku muud stressi ka. näiteks selle, et ma olen tööturul ikka täiesti mõttetu kuju, hoolimata sellest rahast, mis ma oma kõrgharidusele panin (ja ma ei mõelnud, et, hoo, ma maksan ja tahan diplomit, ma tegelikult ka ikkagi pingutasin selle nimel) ja mida ma nüüd tagasi maksan nagu surnud hobust. üldse tajun, et ma olen oma praeguses seisus, sest ma olen teinud valesid valikuid elus – aga ma ei saa neid tagasi võtta. ja ilmselgelt pole need olnud hetkes valed, sest muidu ma ei oleks neid teinud.
ja mul ei ole julgust midagi lihtsalt järsult muuta. mis võib-olla aitaks. võib-olla.

ning see neetud valutav jalg (esimese hooga kirjutasin ‘jalutav valg’) ei tee mitte midagi paremaks. ma ei tea iial, kui pikalt ma magada saan, enne kui valu lihtsalt ei lase seda enam teha; ma ei tea, mitu ibukat ma pean sööma, et paari tunni pärast kergem oleks – ja midagi tugevamat ma hetkel ei kannata kuidagi. ning mul ei ole aimugi, kuidas see ometi üle läheks. ma ei jaksa seda arsti ära oodata, kuigi lmselgelt ei tule mingit imet sealt ka.

ja ma üritan endale raiuda, et see kõik on lihtsalt asjaolude kokkulangemine ja keskeakriis, kuigi ma ei usu seda enam ise ka hästi.

(jätsin täna Jamiroquai pileti isegi ostmata. tegin kõik ära ja siis vahetult enne maksmist loobusin. sest arved tulid meelde)

tähendab. mul on olnud kogu see neetud nädal mingi imelik ja nõme. enesetunne ja mõtted ka. ja tõesti, magatud tundide arvuga puuduvad seosed. või millegi muu tajutavaga. jalg annab ka jälle rohkem tunda ja mul on veel nädal järgmise arstini.

ja siis sobib nagu rusikas silmaauku juhtkirjake sellest, kuidas majanduslik ebavõrdus kasvab ja artiklike monopoolse ettevõtte juhi töötasust ja selle tõusust. mispeale ma pean muidugi tõdema, et teiste rahakotti ei ole kena vaadata, aga ma ei suuda uskuda, et minu töö ongi nagu üle 300 korra vähem väärt oma olemuselt! jah, juhid ja vastutus ja kõik ja puha, ma tean seda. mina vastutan oma töö eest ka kusjuures. mitte nii palju, aga ei saa öelda, et madalamal kohal ei ole vastustust. ja ei saa öelda, et madalapalgalised vaadaku peeglisse. või et kui madala palgaga tööle ei minda, küll siis palgad tõusevad. põhimõtteliselt on see muidugi õige, aga reaalsuses saab seda endale lubada inimene, kellel on mingi ‘rasv’ olemas, mille peal natuke elada. sest jättes isegi laenud jms kõrvale, riiklik sotsiaaltoetus on ikka tõesti väga väike; ainus pluss on see, et kommunaalide võlad ei kasva, sest need (jooksvad kommunaalid) makstakse kinni. aga see raha, mis elamiseks jääb, on ikka imetilluke. ja mingeid võlgu ei arvestada muidugi, nendega pead ise hakkama saama. või veel lihtsamaks minnes: kui sa oled lapsega üksikema, muidugi see loll, kes on vale mehe valinud lapse tegemiseks (ma vaatan nüüd peeglisse, eksole), siis kas sul on tänapäeval eriti võimalust pirtsutada, kui sa oled korra nii õnnelik ja üldse mingi töökoha leiad? sest ka minimaalne palk on parem kui üldse mitte palk. üksi veel kuidagi sebid ja hingitsed, aga laps on vastutus (ma ei tea, kui kasvõi 90% mehi sellest ka aru saaks, oleks juba suur samm edasi) ja sa ei saa loota, et küll kuidagi hakkama saab.

minu palk ei ole viimased neli aastat tõusnud. kommunaalid on selle ajaga läinud topelt, just kontrollisin üle. muud hinnatõusud ka juurde. neli aastat tagasi oli mul projektiotsi ka, nii et see eelmine väidetavalt kallis periood aastal 2008 sai sellega üle elatud. nüüd aga ei saa projektid raha (sest raha ei ole) ja minu palga ostujõud on oluliselt langenud. päris poolt ehk mitte, aga sinnakanti küll. sest viimastel kuudel kulub joonelt poolt palka kommunaalideks. õppelaenule läheb viiendik-kuuendik, tavaliselt on natuke krediitkaardile ka – ja olen jälle seisus, et kuu lõpus pean kasutama seda neetud krediitkaarti, sest muid variante ei ole. ja püüan kokku hoida. olengi see, kes käib nüüd ka mööda allahindlusi odavat kaupa otsimas. ometi peab see olema täisväärtuslik, ma ei sööda lapsele ju pidevalt viinereid sisse, ma pean leidma korralikku liha jms.

ja siis ongi selline tunne, et mida ma peaksin veel edasi tegema? jah, koliks vanemate juurde, ruumi on ju? oma korteri üüriks välja. no aga mis lahendus see on täiskasvanud inimesele?
praeguse töö motiveeritus on pehmelt öeldes null. ainus hea asi ongi veel suhteliselt vaba graafik ja vähesed töötunnid. samas on laps nüüd juba üsna suur ja mul ei ole kooli, vabalt võiksin töötada suurema koormusega. siin lihtsalt ei ole seda tööd. ega ka mingit arenguvõimalust.

ning hetkel pole mulle vaja rääkida, et raha ei ole motivaator. kui tegu on hinge seeshoidmisega, mis siis veel motivaator on? nagu ütlesin, suur hulka töövaba aega oli oluline, kui mul oli kool, projektitööd ja laps väike, praegu see ei kaalu seda igakuist raha kokkuklapitamist üles kuidagi. jah, väike boonus: ilmselt saan töö kaudu uue arvuti. aga võttes aluseks eesti keskmise palga ja läpaka hinna ja minu töötunnid, siis see motiveerib mind ilmselt vaid mõned kuud.

ning halvimatel hetkedel ma ei näegi kusagil väljapääsu. õnneks on ka neid hetki, mil näen ja liigun selles suunas. lihtsalt iga palgapäev lööb jälle jalust. ning mingi niisama maasseisva raha jutt ei aita, sest ei seisa ükski selline raha niisama midagi. tasuta lõunaid ei ole olemas, nagu ma korduvalt elus olen aru saanud. iga asja eest peab maksma, lihtsalt küsimus on ajas, kohas ja maksmisviisis.