nojah, kuna konkreetseid plaane ei olnud, siis ma ei saa näpuga kuskile suunas näidata ka, et õuegrill tegemata jäi. kuigi oli ju ette teada, et sadama hakkab ja tubased tegevused oleks võinud ju hiljem olla.
aga ei ole minu asi.
lihtsalt natuke pidin lapse jorinat kuulama. samas on ta nii suur, et seda ei olnud palju, eriti, kui kenasti läbi arutasime, miks see nüüd nii läks. ja et tegelikult ei ole sellet katki mitte midagi.
aga meil on olemas pann ja pliit ning ma ei karda neid kasutada.
‘saada oma soojust ihkavad tuttavad üheks suveks siia ja siis vaatame, kas nad enam teist korda tahavad’, ütles mu Dallase-sõber, kellel on selleaastasest suvest juba kopp ees. teadagi, ega inimene ei ole kunagi rahul sellega, mis tal on. alati tundub, et muru on seal rohelisem, kus meid ei ole.
tegelikult on oma head ja vead igal pool.
(mis paneb mind jälle hetkeks mõtlema oma hetke valikutele ja võimalustele ja võimatustele. kas ikka.. ? või siis.. ? mugav on ju lihtsalt olla, midagi enda ümber liigutamata (ja ma ei pea silmas füüsilist liigutamist). aga kui sa midagi ei teegi, ei juhtugi kunagi midagi.. ka mitte paremuse suunas. )
nojah, lisaks ilmale on naistel pidev kaaluteema. eilses Ekspressis oli selle kohta kohe mitu artiklit. vähemalt minu tutvusringkonnas on küll nii, et enamus ei ole rahul oma kaaluga, olgu see (ja figuur) milline iganes.
ega ma ise ka just ei erine, või kui, siis ehk sellega, et ma ajan oma probleemid kaalu süüks ja alati väga avalikult ei põe. garderoobi olen ka välja vahetanud, kuu aega tagasi sai hulk riideid, millest mõtlesin, et kunagi mahun veel nende sisse, kaltsukasse ära viidud.
vot ja nüüd ma mingil päeval puhtalt uudishimust ronisin kaalule ja pidin tõdema seda musta nalja, et ega koonduslaagrites ka pakse ei olnud. et ehk kui paremad palad hoida kasvavale lapsele ning ise süüa peamiselt seda, mis siis üle jääb, avaldub see lõpuks ka numbrites natuke.
ei, nii hull nüüd muidugi ei ole. lihtsalt nn mugavusampse ostan oluliselt vähem.
ja kui üldiselt on ka see probleem, et väiksema sissetulekuga inimesed ostavad pigem odavamaid, süsivesikurikkamaid toite, siis mulle sellised asjad üldiselt lihtsalt ei maitse. igasugune kartul ja makaron – no milleks küll? odava vorsti jätan ka ostmata pigem. ja margariini asemel korralik või.
(ehk, onju, see koht, et küllminaolenikkatubli!)
rohelisemale murule tahaks ikkagi, natukeseks 😛
seekord siis oma hooviürituse, Kungla KakskümmendKaheksa.
kuigi selline tunne on küll, nagu oleks eile maratoni jooksnud või midagi.
ilusal pärastlõunal oli vahepeal küll täiesti hullumaja. meil läks osa toitu ju köögist (soe hautis, külm jäätis, teine külm magustoit), neid tuli serveerida. vahele tortillasid praadida (oh, Hispaania maja tüübid tulid selle juures appi), jooksvalt lahendada nõudepesuprobleeme (sest kõik vist mõtlesid, et keegi teine mõtleb välja, kuidas seda teha) jms.
kava oli ka ikka uhke, oli näha, et tuldigi spetsiaalselt mõnda esinejat vaatama.
paljud olid meil hoovis tunde. murul ja puha, sest mööblit ei jagunud. järgmine kord tuleb kott-toolid mängu tuua. kuigi ma ütlen veel üks kord (ma olen viimase kahe päeva jooksul seda öelnud juba lugematult): järgmine kord teeme kaks ämbritäit kartulisalatit ja aamen 😛 amatööridena pakkuda 11 nimetusega menüüd, kus on esindatud nii eelroog, salat, supp, põhiroog, magus, küpsetis.. kuuldavasti olla teenindusletis lausa küsitud, et mitu aastat me toitlustusega tegelenud oleme :O
jäätis oli muidugi täielik hitt, kuigi osa sellest ei jõudnud korralikult ära külmuda. aga praktiliselt iga kord, kui õues käisin, kuulsin, kuidas keegi soovitas oma sõbrale jäätist (suvalised pealtkuuldud katked, eksole).
hispaanlasi käis meil seal ka mitmeid ja nende poolt olla ka mõni kiidusõna toidu kohta tulnud. täitsa hea meel 🙂
mingite asjadega panime muidugi puusse. st nagu ikka, miskid asjad said varakult otsa (salati jaoks tuligi poodi vahepeal lausa minna, et juurde teha) ja mingeid jäi järgi. teinekord tean juba paremini – sest need olid täiesti minu valearvestused. aga jah, esimene kord sellises mahus niisugust asja teha. või üldse sellist asja teha siis jah.
see, et pilte müügiks ei läinud, oli ka kehva presenteerimise viga muidugi. st et inimesed ilmselt ei saanud aru, et neid ka osta saab. jälle nats targem.
ning muidugi, meil oli suur hulk suurepäraseid abilisi, kes kulutasid hulga oma kallist pühapäevast aega, et meid aidata. fantasiline on teada, et meil on selliseid sõpru-tuttavaid!
muidugi, oma pere on ikka kõige lähedasem, aga ei saa jätta kuidagi mainimata, et köögipoolel oli mu oma ema küll kõige rohkem abiks ning köögi-teenindusleti vahelise lülina töötas (ma ei saa seda muudmoodi nimetada) minu isiklik 10-aastane poeg. ta oli nii kohutavalt asjalik ja tegi kogu hingega seda, mida ta tegi ja täispika päeva. ma ei kujuta üldse ette, kuidas me oleksime ilma temata saanud..
ning muidugi oli meil suur hulk külalisi, nende hulgas meie president.
oeh.
aga nüüd peab küll veel lõpud ära koristama-pakkima-viima-tooma..
ühe pildi suutsin ka teha.
– öeldi mulle juba. ilmselt siis olemegi, ma ka ei tea. vähemalt ei öeldud seda negatiivses mõttes.
aga keegi peab postiivses mõttes natuke hull ka olema.
suudaks ma seda ka raha sissetoovatel aladel olla, muidugi 😛
siis öeldi mulle veel, et ma olen ee.. toidukunstnik. oleks siis ainult..
igatahes, ma juba tunnen, kuidas mingi hulk närvirakke on teel kaduviku poole.
ja nagu ikka, on puudu üks ööpäev, suur mittenakkuv pann, õue gaasigrill pliidiplaadiga, hunnikutes pikendusjuhtmeid, korralik lava ja 250 kehtivat raha.
aga muidugi saame me hakkama sellega, mis on.
hullud naised ju.
jajah, mitu salatit. ükspäev tegin ise ja täna sõin kuskil mujal. et ehk see tänane, no ma ei tea. ütleme nii, et oli huvitav, aga hinna-kvaliteedi suhe ei olnud kohe üldse paigas. selle raha eest oleks võinud kuidagi vingem olla. visuaalselt kusjuures oligi, aga kui vaadata, mida ja kui palju (vähe seal oli).. äh, olgu siis. piisava hulga saiaga sai kõhu täis 😛
juustupoes oli ka täna palju rahvast. ma küll ajasin lausa juustunoa maha, aga ikka ei olnud aega neil meile tähelepanu pöörata. jalgu trampima ei hakanud ka. tegelikult on ikka nukker, no ilus ruum see Rotermanni kvartal, aga aatrium on küll üsna välja surnud.
Sadama turg, nämm-nämm (ja nutt rahakotis). basiilikule on rosmariin ka seltsiks nüüd. ‘viige rosmariin suveks õue’, soovitas tädi.. no pekki, ma ei saa selleks suveks seda õue ju ometi!
trammist väljudes lõin vasaku põlve ära. mõtlesin, et ah, mis seal ikka, aga täitsa valutab. eks värvub siniseks ka.
koduse pardisalati retseptipõhi on pärit blogimaailmast, nagu ikka. koguseid ma väga ei passinud, põhjaks on ee.. rooma salati ja frillice segu. ja kuna see pidi lapsele minema õhtusöögi pähe kirja, siis sai pardirasva sees eelnevalt keedetud kartulit ka praetud ja salatile lisatud. värske kurgi jupp sai ära pandud. sibul oli valge (juurdlesin isegi tükk aega porru üle, aga jäi sibul).
üks väike katsetus. retsept on siit. natuke peab mugandama. laps kiitis heaks igatahes. väga heaks lausa.
ehk siis tiramisulaadne asi, mis ei ole tiramisu.
.. saavad kohe tekitatud.
päeva totruse (vähemalt seni) leiame Õhtulehest, väga ameerikaliku. et tulla selle peale, et Nutella on umbes nagu šokolaad, nõuab tõesti olulist ajugümnastikat ja sõpru? nii rumal ei ole piinlik olla või? kui ikka seda nii palju süüa, mismõttes kunagi ei loe koostist?
aga tegelikult ma tean, ega meil ka ei loeta. ning otseselt ei ole sellel seost akadeemilise tarkusega ka.
minu isilik laps irvitab selle (või analoogse) reklaami üle, mis meil jookseb, et Nutellat saab kasutada, et lastele kasulikke asju sisse sööta. reklaamis on selleks mingi sai, Antonio toob ikka huvitavamaid näiteid. kala ja Nutella oleks jah, päris huvitav kombinatsioon. eriti lastele 😛
(see, mida ta veel reklaamidest arvab, on muidugi omaette teema)
päeva mõttetera on siin:
muidugi, keegi ei taha olla see ‘some people’. aga me kõik oleme vahel selleks siiski.
päeva pala on eelnevaga haakuv. head päeva ja hoiduge ebameeldivatest inimestest!
need pole küll need lilled, millest ühe Kalevi kommipoe müüja omale sai. laps oli ühte kotti pannud natuke liiga erinevaid komme ja müüja sorteeris need lahkelt kahte osasse vastavalt sellele, kuidas kassast läbi lüüa saab.
lisaks oli seal üks šokolaadikoogipulber kaks ühe hinnaga pakkumises, nii et mu laps lõpetas just oma elu esimese koogiteo.
allahinnatud assortiikomme ei olnud, küll aga šokolaadi tervete metsapähklitega.. seda sai umbes pool kilo ära ostetud 😛 no ja nipet-näpet veel.
A.G.A.N.-is oli üks päris kena kleit, aga ma igaks juhuks ei proovinud. üldiselt on see Rotermanni aatrium üsna surnud koht, pole seal enam eriti ühtegi poodi. juustpood ja veinipood.. no ja äkki midagi veel. juustupood oli paksult rahvast täis, peab mingil teisel hetkel tagasi minema, et maitsta. samas lõunapoolsemaid juuste väga ei olnud – neid, mis hetkel natuke aktuaalsemad oleksid.
omakorda meenub selle peale, et pean mingi mõistliku hinnaga anšooviseaugu leidma..
grill-tšill. väike jala- ja seljavalu samas ei ole hea. aga – hoiabki maa peal. muidu varsti lendaks vist, totter naeratus suul 😛
käime hommikul kohe ebameeldivamad teemad läbi või midagi? et siis saab nagu paremaks minema hakata?
rents ka, näe, kirjutab, et vingumine on igati kasulik (jään ootama raamatut “W(h)ine like you mean it!”) 🙂
igatahes, jah. asi, mida ma tunnen omal nahal, on see, et on jah toidukaup kallimaks läinud ja see 40% ei üllata ka üldse. pigem on pannud imestama see statistika, mis näitab, et noh, mõne tillukese protsendikese on tõusnud kah.
minu subjektiivne arvamus selle kohta on, et enamike asjade puhul võta kroonihind ja siis viimane number lõpust maha ja saadki eurohinna. ehk et mingi 15ga jagamine-korrutamine ei toimi enam ammu (ma ei mõte kroonides enam ka ammu muidugi ning seega ei aruvta; seda üllatavam on, et osad inimesed, kelle töö hulka kuulub mingi hulk rahadega toimetamist, räägib-mõtlen endiselt kroonides). no ja see tulemus ongi ju sinnasamma 40% ligi, ilma pikemalt arvutamata.
kommunaalidest ja muust ei tasu rääkidagi.
Kui askeetlikult elades saavad kaetud vaid transpordi-, söögi- ja eluasemekulud, on töö vabatahtlik.
ieskalt võetud mõte, nõustun sellega.
aga ma siiani keeldun andmast oma panust Eesti riigi viie rikkama hulka saamiseks läbi oma ärakolimise, eksole. tropp siuke. ma ikkagi eeldaksin, et tegelik programm ei ole see, et mingid mõttetud lihttöölised ja madalama astme spetsialistid kolivad ära ning kohale jäävad ainult rahakeerutajad. mis, nagu juba kunagi öeldud, tõstaks muidugi riigi keskmist palka kenasti ja majandusspetsialistid saavad hõisata, kui hästi meil läheb.
okei, aitab halast. tegelikult on mul tore laps, üsna viisakas elamispind, suhteliselt normaalne tervis ja mingi töö ka. kokkuvõtteks on seda päris palju.
ning, nagu ka kunagi kirjutatud, ma põhimõtteliselt, hoolimata kõikidest raskustest, keeldun end pidamast kehvasti toimetulevaks. selle koha pealt kannan vapralt roosasid prille.
siinkohal pisike meeldetuletus ka, eriti minusugustele: mõtle, mida sa sööd ning ära raiska toitu!
odava kahtlase tooraine asemel osta kallimat ja kvaliteetsemat, aga vähem. mina, igavene rikkur (hoolimata eelnevast halast), ostan sparglit mõne varre kaupa, näiteks. teisalt on mul mingi elementaarne kogus kuivaineid jms kauasäilivaid asju kodus olemas, sügavkülmas on ka alati midagi ootel (sh külmutatud valmistoidud – teadagi, kahele inimesele on jube raske süüa teha, alati on jäägid). ja nendel varudel hoian ma silma peal ning ostan juurde varakult, nii et isegi, kui näiteks riis saab otsa, siis on tatart jms.
ning üks link veel, kena graafika meie võimalusest poes valida. lõppeks läheb raha ikka samade suurtootjate kätte ja hala tootja-turgude-vms väiksusest on nagu on..
eilse jazzitrammi pildi panin ka Jazzkaare facebooki-lehele ja selle peale pakuti pileteid ühele kontserdile, mis meil muidu küll plaanis ei olnud – aga no võtame plaani! õnneks mahub kenasti ajakavadesse ära.
kuigi tegelikult tahaks veel hoopis muule üritusele minna, ikka sama festivali raames. vaatan, kuidas õnnestub.
mõned asjalikud ja vajalikud asjad on tehtud, mõned vaja veel teha. mõni meeldivam, mõni ebameeldivam. mõnes kohas on sein ees: tunnen, et ei oska, kuigi tahan. mõnda väga ei taha, aga peab.
elu, teadagi, ei ole selles mõttes küll lill, et alati on mõningaid asju, mida peab. küll aga on võimalik mõningaid selliseid asju elimineerida, mitte liiga tihti teha või siis tekitada ‘suhkrutükk’ nende juurde. kõikidega nii lihtsalt küll ei lähe. aga seda parem on pärast olla, kui need asjad ka tehtud saavad.
kaubanduslikku teavet ka.
eile leidsin turult taas need soolakapparid, mis mulle hullult meeldivad (no ikka oluliselt rohkem kui tavapärased marineeritud). neid on vahel kusagil poodides ka (aga ma ei ole ammu näinud), turul on need, mille parim enne on kohe läbi, samas ei ole nendega veel midagi juhtunud. hind on kolm korda odavam, kui poes. vahepeal ei olnud kusagil, nüüd hankisin kohe paar purki. värsked kartulid tulemas ja õlibaasil kartulisalatitesse on need suurepärased.
midagi mõtlesin seoses toidukaubandusega veel.. tuleks siis nüüd meelde!
