päikeseline. räästad tilguvad.
võtsin kätte ja tegin mitu asja ära, mis olid ripakile jäänud. hetkes paras eneseületus. õnneks-õnneks on sõbrad. kes annab väikese tõuke, kes võtab mõne asja enda peale, kes on lihtsalt nö ‘asenduskontakt’ (sõbranna oma sõna).
ja kusagil tiksub teadmine, et tasakaal on peatselt tagasi. kui ma ainult lõpetaksin selle iseendaga sõdimise. ma ju tean, et see ongi kõige hävitavam. aga hea, et ma põhjuseni jõudsin. edasi on lihtsam.
millegagi pead sa endasse söövitama selle teadmise. ennast mitte unustada.
krt, sa oled oluline ju ometigi
kristliku ideoloogia järgi oled sa loodud Jumala enda näo järgi!
suhtu endasse siis vastavalt
ma saan aru, et see pole nii lihtne
aga sa pead teadma, et sul tuleb sellega arvestada kogu aeg
aitäh, U. ja E. ja L. ja H. ja M. ja V. ja kõik teised 🙂
sest no tõesti, keegi ei ütle, et mul ikkagi nt homme on rohkem aega seda teha..
ega ma plaanisin kena vaikset nädalavahetust ju ometi, aga no välja kukkus nagu ikka. täiesti mainimata on ju, et reede õhtul oli töö, üks sünnipäev ja siis töökaaslastega istumine. kõigest hoolimata õnnestus mul trammiga koju ära liikuda. et ehk siis ühega viimastest, mitte esimestest.
novot, ja eile oli suur osa päevast kokkamist, nagu teada. ega siis ainult kanapirukast ei piisanud, miskipärast tundus hea mõttena tänaseks kook ka ette valmistada. kokata on tore, aga samas ikkagi väsitab ka. nii et vahepeal lösutasin küll paar tundi (selmet midagi väga asjalikku teha) ja siis nõustusin segastel asjaoludel kinno minema, 00:30 vaatama.
film, noh, väidetavalt põhineb faktidel, ega seda hinnata ei oska. omamoodi oli täitsa põnev, samas eks neid kohti oli ka, mis kummaliselt mõjusid. ja kohati venis, aga see võis olla tingitud ka minu suhtelisest väsimusest.
ning oeh, võid ju arvestada, et jõuad viimasele trammile, aga erinevalt reedest läks eile nihu. film lõppes napilt umbes samal ajal, kui viimane tramm läks. ebameeldiv. valida oli kas jalutuskäigu või rahakulutamise (takso) vahel. ausalt, rahakotti vaadates oleks pidanud esimese valima, aga kõik muu veenis siiski teise kasuks. njah.
täna, eksole, lõunaks kenasti paraadile lapsega. muidugi just see buss oli lühike ja hullult täis, aga no kuna me tulime üsna alguses peale, siis ei olnd probleemi. Harjumäelt oli isegi midagi näha, kuigi jah, lapsele mitte väga. tal ei ole ju trügimisgeeni ka mitte.
mina olin kenasti sinimustvalges (sinine seelik ja mustvalgeruuduline mantel), lapsel lipuke rinnas. mis meenutab, et esimene inimene, keda täna tänaval nägime, oli vana mees kepiga, tuli poest. vaatas meid ja hõikas üle tänava “head Vabariigi aastapäeva teile!”. tänasin ja soovisin talle vastu.
tegelikult hakkas veidi külm ka seal mäenõlval peamiselt seistes. ja laps arvas, et telekast näeb ikka paremini. nojaa. kena oli see, et meie selja taga oli muuseas ka punt noormehi, kes olid ilmselgelt mingid sõjaväelased ja üsna asjakohaselt kommenteerisid.
ja muidugi, mu fotoka akud hakkavad üles ütlema, nii et kui lennukid üle lendasid, siis muidugi oli aku tühi. vahetasin ära ja peale ühte pilti jälle tühi. samas laadija kodus näitab, et ikka täis. ebameeldiv.
tänase ilmaga sai telefoniga ka miskit siiski jäädvustatud, hea seegi.
ja esimene aku oli kella 13ks, Eesti minuti pildistamise ajaks, end veidi kosunud ka.
vahepeal saime Kõlakohja kohvikusse sooj. järjekord liikus seal küll olematu kiirusega, aga noh – oligi hea.
ja siis selgus, et sõjatehnika korjab end umbes kell kaks kokku. oot, mismõttes, olin ma täiesti hämmingus. miks ei ole normaalselt aega, vaid peab minema ja trügima seal 🙁 mu lapsel jäigi käimata masinate peal, ajaliselt oleks veel jõudnudki, kui oleks rüselenud, aga ei ole temas seda geeni..
turg-kodu. algselt arvatud abipakkumine sõbrannale jäi ära ja ise küllaminek ka. küll aga läks sedapidi, et mulle tulid külalised.
ega meil siin midagi erilist olnud, pirukad külalistelt (singi-juustu) ja lahtised pirukad minult (peekoni-kukeseene), natuke salatit (appi, ma ei ole kunagi pannud hapet sinna sisse ja ei mäleta, et ema ka oleks, aga vot selline on originaalretsept. muidugi ma panen neid koostiaineid üsna juhuslikus vahekorras), Peterburi kommid ja kaks torti. morsi segasin kokku mitmest mahlast ja veinipudel jäi poolikuks.
ja kaunistused, kenasti sinimustvalged, on noore külalise käsitöö 🙂
aga ma luban, et järgmisel nädalal mingitel hetkedel ma igatahes puhkan ja mängin ka!
votjah, ma olen neid pot-pie’de retsepte ikka vaadanud, aga pole kunagi olnud kättevõtmist mõni ka ära teha. ning eksole, kui juba, siis juba, mitte mingi lihtsame versioon netist, vaid ikka James Ramsdeni raamatust, kus on ikka vaja puljong keeta ja siis kontsentreerimiseks seda veel edasi keeta. et ehk ei mingit sellist tunni-poolteisega valmivast asja, vaid oma kolm tundi läks ära. nojaa, suur osa sellest oli küll ka nn mitteakvtiivne aeg. ja tulemus oli muidugi seda tööd väärt. ilmselgelt läheb plusspoolele see, et üksi vist polekski viitsinud jännata (ja kes selle kõik siis ära oleks söönud? :O), aga kahe peale oli paras toimetada.
õllega oli meil kehvasti, kuigi seal raamatus on kenasti soovitused olemas. mis parata, kui mõnele ei maitse õlu ja mõni ei saanud tarbida, erinevatel põhjustel. nii et loosi läks vaid üks suvaline alkoholivaba versioon.
tähelepanekud: minu vormi jaoks oli paras umbes 3/4 kogust, ligikaudu. nt porrut panime hulga vähem (muidu oleks see asi võinud olla porrupirukas lausa), samas peekonit ja seeni oli veidi rohkem. taigent oli ka rohkem ja algselt oli tunne, et ei jagugi. lõpuks siiski jagus ja nagu näha, õnnestus isegi kaunistus peale tekitada. ja kooreks oli kena rammus 35%, sest no kui retseptis oli 18%, siis teeme ju ikka rammusama?
lahtilõigatud pilt ei tee üldse au ega edasta selle roa headust. igatahes, hõkk, nämm!
kusjuures, ma ei tea, raamatus oli see asi lihtsalt pirukas, inglise keeles pie, aga tegelikult on seda tüüpi asjad ikka pot-pie’d ja mina ei teagi, kas sellele sõnale on mingi hea eestikeelne vaste. tekitasin ‘pajapiruka’ seega.
poole päeva pealt, sebimiste vahel, pidin ikka paratsetamooli ostma. õnneks sai peale seda olla peamiselt siseruumides. aga vahepeal oli küll tunne, et ma tahan kojuära. pidasin vastu.
hetkeks oli ajanihe. 13 aastat, umbes. ohh.. mingid veidrad detailid, hulk mälestusi, mille olemasolust ma enam teadlikki ei olnud. ja korraga rulluvad need mõneks minutiks lahti, enne kui kiirelt see uks jälle kinni panna.
ühtlasitaas see teadmine, et vahel võib sõprus lõppeda vägagi kummaliselt. kategoorias ’iga heategu saab karistatud’, kuigi ma üldiselt sellesse kategooriasse ei usu. aga näed..
möödaminnes nägin ma paari põnevat tooli. appike, ma pean nüüd mõne kuidagi siia saama ja siis midagi ette võtma. näpud sügelevad, kohe oleks tahtnud.
samas, ma tean, et kui ka homme õnnestub midagi ära tuua, siis aega tegeleda ei ole ikka enne järgmist nädalat. jama. pühapäevaks tuleb nagunii midagi koduvälist välja mõelda, tahan või mitte. tegelikult tahaks tooli lammutada. njah.
vahel on tahtmised, võimalused ja vajadused üsnagi nihkes.
kogu päev venis pikemaks, kui arvatud, nii jõudsin õhtuse panniroa napilt enne lapse saabumist valmis. ma olen sel talvel neid panniroogasid teinud korduvalt, huvitav, et varem neid mu menüüs ei olnud. igatahes on see üsna lihtne ja kiire võimalus teha soe õhtusöök.
ja just avastasin, et üks film, mida ma vaadata tahtsin, on täna kinos viimast õhtut. dämmit!
aga ma ei liigu siit kuskile, vaid asun tegelema puhkamise ja ravimisega. raamat ja tee ja jalgu soojendav kass, mida veel võiks tahta? (.. aga alati võib ju midagi veel tahta.. ?)
niigi olen tubli olnud.
teist päeva järjest kalapäev. igati normaalne. kuigi ma ei saa aru, miks on vaja kalamaitse tappa tomatikastme, oliivide ja ohtra küüslauguga.
aga teisalt ma ei saa väga paljudest asjadest siin maailmas aru, ilmselgelt.
domeeni pikendasin ka ära. saate mind veel järgmisel aastal ka lugeda. kogu selle 22+ euro eest, mis domeeninimele kulus. haige hind muidugi, aga mis parata. ma olen ikka liiga mugav (ning pean oma lugejaid mugavaks), et seda mitte odavama eu-domeeni vastu vahetada.
peale tänase Ekspressi sirvimist otsustasin, et reedest kirjutan siis, kui see artikkel netis avalikult olemas on. vähendan oma kirjutamisvaeva 😛
ja ma ausõna luban, et detsember on vähemkultuurne. et ei ole nii, nagu öeldi, et ma vehin pidevalt mööda kontserte, teatreid ja bankette käia. viimastega on küll üldiselt natuke halvasti 😛
haiguse otsustasin edasi lükata. üks kolleeg on haige ja teise puhkus selletõttu nagunii edasi lükkunud, minu haigus lihtsalt ei mahu siia vahele. no lisaks sellele, et minu ajakavva ka mitte, just vaatasin kalendrit.
ego oli pika öö jooksul hommikuks lahtunud ja ma tundsin end hetkeks kuidagi kaitsetuna (kes ei tea, siis mu ego tavaline suurus on 5-7cm :P).
teiseks ärkamiseks oli kõik jälle paigas.
meenus üks vana looke, lingin ühes moodsamas esituses.
P.S. Amazon mailis ja soovitas mulle Firet, aga äkki ikka odavam Paperwhite oleks ka hea küll?
täiesti jube, ma saan ise ka aru, et KOLM postitust päevas ei ole normaalne, aga no vabandage mind.. ma luban, et lähitulevikus tulevad mõned postitusevabad päevad.. või no peaaegu. pole parata, et mul on hetkel nii palju öelda.
lihtsalt ma jõudsin täna selleni, et ma olen viimase paari nädala jooksul käinud ilmselgelt liiga palju linna peal lõunal. no kuidagi on kujunenud noh. vahepeal ei olnud kuude kaupa sellist asja. ning ma nüüd võtan vabaduse midagi arvata nende kogemuste kohta.
tegelikult lühidalt ütlen kohe ära: lõunapakkumise hind ja toit (suurus, kvaliteet) ei ole üldse omavahel kuidagi seotud.
alustama pean aga sellest, et ma võtan täiesti isikliku solvanguna seda, et Park Inn pani Novelli kinni ja nüüd on seal mingisugune suvaline grill. igatahes väga teistsugune, kui Novell. mitte, et Novell oleks nüüd olnud linna parim koht, aga mulle meeldis seal lõunal käia, sest oli üks lähimaid kohti, kus sai restoranitoidu lõunaprea hinnaga. ja head kokteilid olid neil ka, sh alkoholivabad. viimane kord küll oli teenindus juba alla käinud, aga umbes paar nädalat hiljem oli koht kinni ka. ilmselgelt nad enam ei pingutanud..
Chicago päevapraed on mulle ka meeldinud. kui nad just pastat ei paku (ma ei ole pastasõber ja söön seda väga harva, see jahu on kuidagi jõle raske kõhus, veel hullem, kui kartul, mida ma söön ka vähe). hind ei tapa sellise koha sisse, lisaks on klaas vett/piima/keefiri tasuta.
viimati oli sealihafileerull. õigemini kaks rulli. piprakastme ja aedviljadega (kartulit ja uba oli näiteks, et ehk kartulit ei olnud palju ja see oli hea). ning tegu ei olnud lihtsalt rulli keeratud sealihaga, vaid see oli täidetud musta ploomi ja mingi pähklilise ja võib-olla millegagi veel. kõht sai täis enne, kui toit taldrikult otsa, aga järgi jätta ka ei raatsinud.
nämm.
Chicago 1933 seafileerull piprakastmes (pilt nende FB lehelt)
Neikidi päevapraad oli nats kallim, aga vähemalt sel päeval mannetum. valida oli pasta, pasta ja taimetoidu vahel (jättes kõrvale eelroad, millest ükski ei sisaldanud liha; aga ma olen ebaloodussõbralikult lihasööja ning kui ees on pikk päev, siis võiks mõni lihakilluke olla). teine pasta oli küll cous-cous, aga pasta seegi oma olemuselt.
minu taldrikus oli lisaks pastale veidi kanafileetükke ja ehk isegi terve tomati jagu päikesekuivatatud tomatit ka. mingi soust oli nagu ka, mitte nii palju, et taldrik seda täis oleks, aga vähemalt nii palju, et pasta ei olnud kuiv. portsjon oli paras, et minusugune saaks kõhu mitte liiga täis. hea oli teada, et pärast saab veel saiakesi 😛
peedi-cous-cous tähendas peedivees ülekeedetud cous-cousi (või oli neil mingi eriti suur sort?), sellega kaasnenud veisehautise kohta ma kommentaare ei kuulnud. aga ega seda palju just ei olnud.
vesi oli vähemalt hinna sees ja seda sai karahvinikaupa.
Stockmanni viies korrus, see kuulub nüüd ketti nimega Daily Special.
kui ma neid hindu nägin, pidin ma pikali kukkuma. st ma mäletan jah, et see on suhteliselt kallis koht, aga no kirjeldatutest on see kõige vähem restoran ja sarnaneb kõige rohkem sööklaga (päris-sööklateni me veel jõuame ka). aga mis ikka, aega väga pole ja võtame, mis on. et ehk kuhjan taldriku peale ühe seenetäidisega hakklihapalli (jaa, seal sees oli vist terve üks kuumutatud šampinjon, aga võib-olla ka pool), mõtlen, et lisandiks võtaks hautatud aedvilja, kuid kõrval on silt, et hinna sisse kuulub ÜKS lusikatäis hautatud aedvilja. oeh. võtan siis veidi ahjukartulit ka. ülejäänud taldikuosale püüan kuhjata hunniku salatit, aga kusagil on piir.
kaaslane võtab lõhe, mis on veel eurojagu kallim kui mu lihapall.
kõik joogid ning ka leib maksavad. arve tuleb üüratu. süüa on nagu sööklas..
olgu, tegelikult see ei olnud nagu see päris lõunapakkumine, aga ma juba arvasin midagi pasta kohta – selle oleks tõesti odavamalt saanud.
lauas arutame, kuidas Lätis oleks nagu söömine jm odavamaks läinud. et kaks latti lõuna eest maksta on ju ometi mittekallis. lõpuks jõuame järeldusele, et kunagi oli see kallis küll, lihtsalt meil on nüüd veel kallim.
võrdlusena toon siia veel paar söökla-tüüpi kohta.
Šveitsi majas on söögikoht nimega Harry kohvik. kui mind sinna poleks viidud, ei oleks osanud ise otsidagi. aga selgus, et täiesti tore koht on. päevapakkumised jäävad, noh, 35-50% odavamaks kui Stockmannis, taldrik ei ole palju väiksem, palju sa midagi sinna tõstad, ei olegi oluline. võib-olla tõesti, kui ma selle puhtalt liha täis laoks, nad teeks nägusid. joogid tuleb juurde osta, aga maksavad üllatavalt vähe. magus kraam on ka taskukohane. Stockmanni prae hinnaga saab end ümmarguseks söödud, et ehk praele lisaks veel juua, kohvi, saiakesi vms. ning leivaline on vabalt tasuta võtta.
meie oma maja kohvik on Harryst kallim, praed antakse ette ja ise saab iitsatada ainult seda, et ‘ma olen endiselt see, kes ei taha palju kartulit, oi, sellest piisab!’. ega salatit sellevõrra nüüd rohkem ei panda ja maksad ikka täishinna. joogid jms on kallimad kui Harrys. aga no mugavus, eksole, ei pea saapaid jalga ajama ega midagi. toit on üldiselt normaalne, leib tasuta. väike allahindlus ka oma maja töötajatele.
kui hinna ja kvaliteedi üle mõelda, siis kipuks küll pigem Chicagosse.. või Harrysse.. aga pole aega ega viitsimist ega võimalust alati.
ja ikka see Novell, no mismõttes nagu..
(tänud headele sõpradele, kes on aidanud selle jutukese valmimisele 🙂
novot, kuna mu selle kuu postituste hulk on viimase aja kohta nagunii ebanormaalne, siis nüüd on juba pohlad (või jõhvikad) ja võib muretult veel postitada.
näiteks panen kirja selle retsepti, sest laps kiitis heaks ja kuigi nö põhja leidsin ingliskeelsest netist, ei saanud ma seda ometi kohendamata jätta. küpsetised ja kohendamine on minu jaoks üsna riskantne tegevus, seekord siiski õnnestus.
retsept 12le muffinile:
100-125g võid
300g kõrvitsat
4spl vett
2 muna
180g suhkrut
3,5dl jahu
2tl küpsetuspulbrit
1,5tl piparkoogimaitseainet (või sega ise kokku oma maitse järgi)
100g tumedat küpesetusšokolaadi või -tükke
tükelda kõrvits ja pane veega keema. peale keematõusmist keera kuumust maha ja keeda 5-7 minutit, sõltuvalt tükkide suurusest, kuni tükid on pehmed. jahuta veidi ja püreesta nt saumikseriga. jäta jahtuma, vajadusel nt külmaveekaussi.
sulata madalal kuumusel või, lase samuti jahtuda.
tükelda šokolaad.. no ja seda võib alati natuke rohkem olla, šokolaadi peaaegu et ei saa liiga palju olla 😛
vooderda muffinivorm paberitega ning pane ahi sooja 200 kraadi peale.
sega omavahel kuivad ained – jahu, küpsetuspulber, maitseained suures kausis.
teises anumas vahusta munad suhkruga, lisa jahtunud või ning kõrvitsapüree, sega korralikult ning vala kuivainete hulka. sega, ikka sega. lõpuks lisa šokolaaditükid, sega veel natuke ning täida vormid.
küpseta selle 200 kraadi juures nii 25-30 minutit.
jõhvikaglasuur:
100g tuhksuhkrut
3-4tl sidruni- või laimimahla
3-4tl jõhvikapüreed
sõelu tuhksuhkur kaussi, lisa alustuseks 3tl kumbagi mahla, hõõru. kui glasuur on liiga paks, siis lisa veel veidi mahla. hõõru veel, kuni glasuur muutub läikivaks. mahlade vahekordi võib ka muuta.
kaunista jahtunud muffinid glasuuri ja jõhvikaga 🙂
midagi kerget, lihtsat ja mõnusat, et Meisterkokka ikka vaadata saaks 😉
2 kanafileed
2 küpset avokaadot
peotäis kirsstomateid või 1-2 tavalist tomatit
umbes veerand tšillipipart (tahaks öelda, et jalopenot, aga meil ei saa ju muud kui ainult ebamäärast ‘tšilli’pipart)
veerand sibulat
pisem peotäis murulauku
1 küüs küüslauku
ca 3tl laimimahla, ca 3spl head õli, soola, pipart
(aastaaeg on hämar ja pildid kunstvalgusega)
mul muidugi vedas sellega, et Stockmannis oli just küüslaugumarinaadis kanafilee soodushinnaga, see andis ilmselt maitsele palju juurde. kui sellist vedamist ei ole, siis maitsesta ise (võid marineerida, aga kasuta võimalusel siis ka küüslauku ja õli nt) ja küpseta kanafileed kas a) ahjus b) pannil vähese õliga. mina tegin viimast, minu meelest jääb niimoodi mahlasem ja see pealt krõbe on ka hea.
kui ei ole kindel, millal on valmis, siis tee ühe filee sisse väike lõige ja vaata. pannil tehes vajadusel keera kuumus maha ning pane kaas ka peale, siis haudub kenasti pehmeks.
lase kanal jahtuda.
puhasta ja haki avokaado, küpsekana, tomatid, murulauk. sibul ja tšillipipar lõika hästi peenikeseks, soovi korral võid kasutada ka veidi rohkem, kuni pool tšillit. pane kõik kaussi.
sega teises kausis, tassis või väikesed purgis kokku soust. selleks sega laimimahl, õli, sool, pipar ja purustatud küüslauk omavahel ning vala salatile. sega korralikult ja lase natuke maitsestuda.
tulemuseks on parim salat avokaadoga, mida ma elus saanud olen. nämmm..!
