pühapäeva, esimese advendi õhtul on paras aeg üle aastate taas vahvleid teha. kui lõpuks masina kuumusregulaator saab ikka kuuma peale, tulevad vahvlid välja ka 🙂
Rubriik: toit
merd, tuult ja õhku
nädalavahetus on möödunud suures osas õues.
eile oli Paldiski külje all fotokala traditsiooniline MinuMaja üritus. ilm oli super, rahvast polnud palju, süüa üsna piisavalt. igati tore 🙂 vahelduseks vaade teisest suunast ka.
mitu õuetundi, õhtul kontserdile ei jõudnudki. Da Pacemit Toomkirikus oleks tahtnud küll kuulata, aga no olgu.
samas, oleksin ma ette aimanud, mida õhtu veel toob, oleksin ilmselt ikkagi pingutanud, et saada see positiivne elamuse kätte.
täna oli alustuseks poolteisttund merel Kajsamooriga. kunagi on käidud ka, aga no kui elu järjekordse võimaluse kätte mängib, on ka rumal kasutamata jätta.
leevendavpehme meretuul, enamus aega puhtalt purjede all, rammus kalasupp.
lapsele jäi väheks, täienenud seltskonnaga sai Boheemi pitsa ka järgi proovitud. et ehk mina ei proovinud, mu kõht oli täis, aga poiss kiitis juustupitsa igatahes heaks.
Katariina kai kandis ei võtnud lohed tuult alla, nojah, enam-vähem läänetuul ju, pole ime. Stroomi ranna lõunaosas sai asja. natuke palju inimesi oli, aga midagi ei juhtunud.
kahju, et suur lohe on tuim ja väike tahab tugevamat tuult ja midagi head ei olegi.
aga tore oli ikka, sest kui suur püsis üleval, siis jah, tuim, aga natuke jõudu all ja midagi sai ikka tehtud.
suvelõpp hakkab vaikselt kohale jõudma.
aga meri, tuul ja õhk jäävad selle suve märksõnadeks.
lühidalt, väga
ah, kirjutan märksõnad: Saaremaa, kontsert, merepäevad, Kalakohvik, Sõrve, Triigi, Pikakari, veel Pikakari, väärt aeg sõbrannaga, väärt aeg teise sõbrannaga, öine hirmutav libakass mu sees.
palju päikest, palju merd, veidi igatsust, mõnevõrra kilomeetreid.
juulilõpp
pühapäeva õhtul oli meri nii tüüne, et lausa neelas tekkivad lained ära. Pikakari randa ei jõudnud sisuliselt midagi, kuigi laevad liikusid. täiesti müstiline.
eile see-eest oli laineid küll. niisama pluss siis laevade omad. vihmasegune taevas ka ja ilmselt jahedapoolne vesi. meie olime muulil.
portugaallase tehtud gazpacho andis teada, et ma olen täiesti pädevat siiani ise teinud. mingid maitsenüansid võivadki erinevad olla, vahe ei olnud suur. kõike segi mikserdades (ma mikserdan mingi osa ja ülejäänud on tükid) ütles ise ka, et kui vanaema seda näeks, siis ei andestaks kunagi, et see on ekspressmeetod. et tegelikult neil tükeldatakse kõik käsitsi ja jäetakse kaheks(!) päevaks külma seisma. nii et minu tükkidega variant on täiesi okei. lisaks on see nagunii selline toit, mida igaüks teeb isemoodi. ilmselgelt ei pane mina nt nii palju küüslauku 🙂
juuli viimane päev.
tihe kuu on olnud, tihe ja suvine ja suures osas vapustavalt mõnus. eks peab natuke kontraste olema, isegi kui need on ogarapoolsed ja mingitest lollidest kogemustest tulenevad. aga see paneb jälle tundma, kui hea on hea 🙂
ja, note to myself, see on täiesti õige, et teatud asjad lähevad vanusega paremaks. ilmselgelt olen ma kohati avatum ja vabam kui noorelt, kui absurdsena see ka ei tundu, ning iseendaga rohkem rahul.
aga komplimente võib ikka teha 🙂
alati ei peagi kõik hästi minema?
kusjuures isegi ju nagu läks. kuigi ma ei teadnud, et Viimsi Vabaõhumuuseumis on nüüd piletiga sissepääs, aga me kvalifitseerusime seal pereks ja pildid saime kenasti tehtud.
aga kokkulepitud söök.. Rootsu miinus on see, et terrass on sisuliselt vastu autoteed ja õhtupäikese eest varjus. no ei tundu liiga hea, kuigi muidu on nad ju toredad.
otsustasime Paadile võimaluse anda.. oeh. viga, ma ütlen kohe ära.
algus oli kena. leidsime laua, menüüdki toodi suhteliselt kiiresti. tegime oma valikud ära (mis võttis mõnevõrra aega ja arutamist) ja siis – hakkasime ootama. ootasime.
lapsuke tüütas selja taga istuvaid välismaa härraseid, vahetasime siis pooli, sest mu selja taga ei olnud kedagi. ja ootasime.
vahepeal saime paar korda teenindava noormehega silmsideme, mispeale ta lubas, et kohe tegeleb meiega. ootasime.
V. käis lapsukesega tualetis ära, mis sellise pisikese preiliga ei ole just paari hetke ettevõtmine. mina ootasin.
õhtu oli kena, putukaid polnud, vaade merele. aga ootamine muutus juba tüütuks.
kuni meile saadeti üks neiuke tellimust võtma. ohh, lõpuks ometi.
esitasime oma seitsmest artiklist koosneva tellimuse, mille neiuke püüdlikult kirja pani ja ära läks. oo, asja hakkab saama!
jäime ootele.
tuli esialgne noormees, naeratus näol, ja teatas vabandavalt, et kolme artiklit meie tellimusest pole saada. sh lastepraad.
nagu.. oot.. mismõttes? kas menüüd tuues ei peaks teatama, mida EI ole? kas väikelast nähes ei saaks kohe öelda, et lastepraega on halvasti?
kaasasolev preili on just sellises kenas väikelapse vanuses, kellele sealt kanapastast saaks süüa nokkida anda, me oma valikutest oleks olnud raske talle midagi pakkuda. aga no sealt polnud ka kõike.
üle 15 minuti olime me oodanud kindlasti. ehk isegi 20. lapsega, kellel õhtusöögiaeg käes ja uneaeg lähenemas.
tundus, et rohkem me seal oodata ei taha, nii et lahkusime.
möödaminnes piilusime Jahtklubisse, aga see oli täis.
rohkem ei olnud aega, lapsega ei saa ju lõpmatult venitada.
nii et tigenäljasena jõudsin koju, kus muidugi polnud midagi selleks, et süüa teha. ja karta on, et Paat jääb meie poolt tükk aega külastamata ning ma ei soovita ka kindlasti kellelegi.
mõned võikud ja värk. parem kui mittemidagi. noh, nii peaaegu.
ning need teised plaanid läksid ka natuke (ja siis veel natuke rohkem) nihkesse, nii et oligi selline tigedapoolne õhtu. ‘näe, uriseb!’
tänane hommik oli juba kena. ainus miinus oli äratusmeloodia.
lõunal sain lõpuks ka eilse eest söödud. ja lemmikveinipood kinkis mulle planeerimatu varjatud reklaami eest rieslingu-pudeli.
nii et nüüd on jälle päris lill 🙂
aga ärihinge minus ei ole, oma suvise jakikese, mille 1 euroga kaltsukast ostsin, oleks sõbranna olnud valmis ostma ära, no ma ei tea, kordades kallimalt. ma ei müünud. sest ma kannan seda ju ise!
Kalamaja päevad ja kõik muu
seekord jätsime oma kohviku vahele. samas siiski oli mitu küsimust, et kas ja kus meie kohvik sel aastal on ning ka arvamusi, et meie menüü oli parim. tegelikult tõesti veendusime nii eile kui täna, et nö korralikumat sööki kusagil ei olnud (või me ei leinud), ikka rohkem küpsetised. eile nt lõpetasime seetõttu Moonis (tatrapliinid siiamarjaga). täna laps ei tahtnud isegi pannkooke oodata kusagil, vaid otsis korralikku süüa. lõpuks sai vegan-burgeri.
üldiselt ei käinudki pikalt, eile oli üpris jahe ja täna, noh, jooksis päevakava täiega kokku. tagasi vändates saime vihma ka..
ja üldse ei olnud täna minu päev. eile õnneks oli parem. üleeile ka.
nädalavahetuse märksõnad on veel Türisalu, City Marina, Raplamaa..
emadepäeval spordist, söögist ja lilledest, millest siis veel?
viimasel ajal ma olen täheldanud, et paljud muidu seni normaalsed inimesed on mingiteks sportlasteks hakanud. kes käib pidevalt kuskil trennis, kes kimab rattaga, asja eest, teist taga, kümneid kilomeetreid. no ja nii edasi. ma olen kohe täita pettunud inimestes 😛
teisalt, ma sõitsin ise ka täna üle 32km rattaga. kahes jaos. vahepeal sai tükk aega istutud ja söödud. no mitte ainult, aga umbes. ikkagi oli tagasitee ränk. et ehk mingit sportlast minus ei ole.
kuigi samas mingite õigete trennidega on elus hea tunne ka sees olnud. aga kui ei sobi kasvõi logistika, on asi jama. teisalt, teadagi, kui ikka meeldib, ei ole logistika takistuseks.
kui aus olla, siis eile nende hobuste juures (leia pildid hobused 🙂 tekkis ka mingi tunne. mitte et mingi hull sport, aga vahel natuke.. nii palju, kui mu selg lubaks ja üldse. aga jälle, miljon detaili, mida ei suuda läbi mõelda.
viimati olin hobuse seljas kolm aastat tagasi..
ah, eilsest veel, täiesti hea on süüdimatult loopida teistele oma ideid, mida ise ei pea ellu viima 😛 teised ka ei pea, aga iial ei või teada, mis mõttest võib asja saada.
tagasiteel unustasin nurmenukud korjamata. no ausõna.. unustasin!
mis meenutas mulle kullerkuppe. ma tean ühte suurepärast kohta, kus on mõlemad ja muidu ka mõnus, aga sellega on omad teatud komplikatsioonid. võinoh, mõnevõrra.
edasi natuke toiduteemadel ka ikka.
et enne salati tegemist võiks ju veenduda, et kodus on piisavalt majoneesi. mitte leida seda siis, kui omal on juuksed märjad ja laps ka parajasti just pesus.
no mis seal ikka, suurem hulk hapukoort, veidi õli, äädikat ja maitseaineid ja pole viga midagi. murulauk on juba värske ja ema aiast. oma aia rabarberikook oli ka juba.
ja õhtul sundis laps mind emadepäeva puhul torti sööma. nüüd ma ägisen.
uithetked
väike vastik palavik.
järeleksamil oli kolm tudengit. aga mina rohkem sel aastal nendega ei jama ka.
veidi üllatuslik ‘Keep calm and blog on‘.
liiga palju kassikarvu. otsustusvõimetus kasside suhtes.
toolid on, aga jaksu ei ole. natuke ikka olen nokkinud.
salat, mis on parem, kui välja paistab. kartul-redis-muna-sibulapealsed-sinepivinegrett. vürtsikilu sobiks ka siia?
bussist maha jäänud väsinud laps. neljapäevad on tal tõesti karmid.
mul ei ole ühtegi pilditöötlusprogrammi hetkel arvutis, nii et see on veebipõhise vabavaraga muditud.
kukesupp
võinoh, tegelikult mitte. aga peaaegu 😛
laps ongi koolivaheaja haige ära.
pühapäevamääramatus
haige laps magab teises toas mu voodil. kuidas tal nüüd õnnestus just vaheajaks omale palavik hankida, ei tea. varasemalt ta väga ei maganud, kui haige oli, aga eks see ka muutub ajas.
hommikul käis teatris ikka ära. tahtis veel kingadega minna, aga kuna palavik oli juba kätte mõõdetud, siis ma ei lubanud.
mina käisin teatris eile. aga hetkel ei ole väga tuju sellest pikemalt kirjutada.
niigi ei ole just parim periood (miks, ah, küll, ometi?), nüüd veel lapse haigusest tingitud plaanide muutused ka. oeh. aga on nagu on.
loen endiselt päevi. või öid. palju pole lugeda.
mõtlen omale peamiselt mingit füüsilist tegevust välja, sellega tunnen veel toime tulevat. ma ei tohi lasta mõtteid ripakile.
ja midagi head, natukenegi, mis meeldiks lapsele ja oleks omalegi mõnus. comfort food. mugav teha, hea ja soojendav süüa.
ah roosad liblikad
kuhu te küll täna jäite?
maili vaadata ei taha ma nagunii..