suitsulest ja muud täikajuttu

tänase kirbuturu parim saak on pildil 😛
suitsulest oli kilostesse kottidesse pakitud, aga mul pole ju kiloga midagi teha. müüja ütles, et võime ju kalad pooleks lugeda, aga tal pole kotti.
noh, mõned sammud edasi olid ühel tädil taldrikud. tasuta. sai hunnikust siis üks selline nostalgiataldrik välja otsidud, kalad sinna laotud ja suitsulõhnases autos koju tuldud.
muid asju sain ka natuke, näiteks lapsele korraliku villase kampsuni peaaegu olematu raha eest ja veel midagi.
Väga Vabalt Turult sai ka läbi käidud. usun, et varem oli seal täitsa lahedaid asju, oli nüüdki, aga ma ei hakanud paari meeldinud asja proovima. aga järgmiseks korraks viin isegi sinna asju, mõte on ikka väga lahe.
ühtlasi avastasin, et endise Minski poe küljes on silt, et Stroomi täika ja komisjonipood. päris ligi ei läinud, aga järgmisel laupäeval, 28ndal on igatahes avamine. loodaks, et sellest asja saab 🙂

lest593.jpg

kolumbuse-eelne supp

seda suppi tegin ma esmakordselt päris mitu aastat tagasi, kui lapsega kodune olin. ostsin turult mingeid juurikaid-liha, et suppi teha ja kodus mõtlesin välja, et siia ei sobi ükski kartul, riis ega makaron sisse. ilmselt sobiks ka, aga ma ei pea vajalikuks. ning vahelduseks on hea süüa toitu, kus neid ei ole.
ning sellest kartulita-olekust saigi supp oma nime 🙂
koguse annan umbes 8-le liitrile. keedan üsna paksu ja tihke supi ning siis söödavale portjonile lisan vett. ülejäänud läheb sügavkülma, kiire tööpäeva õhtul hea võtta.
kogused on antud nagu on, ma ei oska osiste kaalusid väga pakkuda. pealegi pole see ju nii oluline, kas on veidi rohkem porgandit või mustõirgast 🙂
750g-1kg porgandit
1-2 kaalikat või naerist (sõltuvalt suurusest)
1-2 juursellerit (jälle, sõltuvalt suuruest)
1-2 mustrõigast
1,7kg lihasemaid veisesupikonte
1,2kg suitsusearibi
2-3 sibulat,
pipart, vürtsi, soola
maitserohelist
supikondid ja ribi loputa külma vee all puhtaks ja pane külma veega potti, nii et liha-kondid on kaetud veega. aja keema. jälgi juures: kui keema hakkab minema, koori vaht ära ja keera kuumus maha, et keeks aeglaselt. ägeda keemisega keedab vahu ‘supi sisse’ ja puljong jääb hägune. seega on see vahuriisumise momendi tabamine väga oluline.
kui vaht on kooritud, siis keeda vaevu keevana 4-5 tundi.
vahepeal valmista ette muu supimaterjal: koori, puhasta ja vastavalt soovile lõika kuubikud või ribad.
kui puljong on on oma aja ära keenud, siis tõsta kondid ja liha sealt välja. kurna puljong läbi marli ja sõela. korja sõeltalt suuremad lihatõkid ära ja ülejäänud läheb sodisse.
pane puljong uuesti tulele ja lase keema. ära vett lisa!
siinkohal panen mina supi sisse teemuna, mille sees on pipra- ja vürtsiterad ning loorberileht.
vahepeal lase porgandi- ja sibulatükid kuuma panni pealt vähese rasvainega läbi ning seejärel lisa keevasse puljongisse. lase supp uuesti keema ning lisa mõne minuti pärast kaalikad. seejärel jälle keema ja juurseller. ning jälle keema ja viimasena mustrõigas.
kuni supp minu korda keema tõuseb, jõuad liha kontide pealt ära puhastada ja tükeldada. kõige lõpuks lisa need nüüd juba üsna paksu supi sisse.
lase uuesti keema.
nüüd võtan ma selle päeva söögikoguse teise potti, lisan vett ja soola ning lasen veel korraks keema. serveerimisel lisan maitserohelist.
kolumbusesupp400.jpg

juustuhala

tänane Saaremaa LPT Hollandi leibjuust on päris hea jälle. augud on üsna ümarad ja maitse pole liiga happeline. ka on lõigatav.
erinevalt enamikest kodumaistest juustudest.
mina ei tea, mis nende juustudega õieti juhtunud on. olid ju ometi meil ka saada korralikud ja erineva maitsega kõvad ja pehmed juustud? nüüd on kodumaine juust enamasti pehme ebamäärase maitse ja mittevalmis aukudega käkk. vabandust, aga ma ei oska teistmoodi nimetada. ma vahel ikka ostan mingeid suvalisi asju ka, et taaskord pettuda. ka seesama saarlaste Hollandi leiva kvaliteet on kõikuma hakanud ja ma uurin enne pakendi korvi poetamist seda päris pikalt.
jah, ma olen kuulnud neid jutte piimatöösuste poolt, et tooraine pole enam sama mis enne. aga ma ei olegi päriselt aru saanud, et mis siis nii erinev on. ja et miks siis ikkagi just meil on probleemid? et mismoodi näiteks Rootsi ja Saksa ja Soome juustutööstuste tooraine on parem?
ma tõesti ei tea seda ja ehk keegi oskab mulle täpsemalt ära rääkida?
muide, ka kõige parema maitsega sai poes ei ole kahjuks Eesti oma. jah, teda müüakse Eesti firma kaudu, aga päritolumaa on Läti. kuid see on ainus sai, millel on normaalse saia maitse ja mis ei pudise laiali (ma ei räägi väiketööstuste saiadest, mille konsistents on suurte firmade saiade omast nagunii parem; aga noid saiu reeglina hüper-supermarketitest ei leia ka).

aedoasalat

hästi levinud on aedoa-singisalat, aga ühe oakasvataja soovitusel tegin sellist kartulisalatimoodi salatit hoopis. kogused on üsna huupi, ma tõesti ei mõõtnud neid üle :O
3-4 peotäit aedube
4-5 porgandit
4 muna
2-3 lühikest värsket kurki (või siis ca 1 pikk kurk)
2 marineeritud kurki
300g vorsti või sinki
soovi korral üks pisem sibul
majoneesi, hapukoort
maitserohelist, soola
aedoad keeda soolases vees pehmeks. sõltuvalt sordist ja kuivatusest võib see võtta aega 2-5 tundi 🙂
ise kasutasin Jaama turu nö rohelisel turul reedeti müüva onu nn saksa õlleubasid, mis on veidi pisemad kui tavaline aeduba ja mis keevad ka kiiremini.
porgandid keeda samuti pehmeks ja munad kõvaks 🙂
lase keedetud asjadel jahtuda.
seejärel haki porgandid, munad, kurgid ja vorst või sink sobivateks kuubikuteks ning pane koos ubadega kaussi. kui tahad lisada mugulsibulat, siis haki see ka peeneks ja lisa muudele ainetele. maitseroheline tükelda samuti peeneks ning lisa salatile.
kalla üle majoneesi ja hapukoorega, vajadusel lisa veidi soola (mina keetsin oad suhteliselt soolased, nii polnud vaja soola hiljem lisada).
ongi maitsev salat valmis 🙂
oasalat163.jpg

koorene kanakaste

olen seda sousti mõned korrad teinud ja minu meelest erineb veidi tavalisest kanasoustist. ise arvan, et selle maitsenüansi annavab kuivatatud paprika.
2 kanafileed
2-3 küünt küüslauku
2tl kuivatatud paprikat (sain piprapoest)
300ml vett
100-200ml 25% rõõska koort
1spl jahu, 1spl tärklist (ilma kuhjata lusikatäied kindlasti)
veidi võid
soola, karrit
lõika kanafilee parajateks tükikesteks. pane pann sooja ja või peale (hädapärast käib mingi toiduõli ka). kui või on sulanud, siis kanatükid pruunistuma. sega.
mõne minuti pärast lisa 200ml vett. lase keema ja lisa 1tl kuivatatud paprikatükke. jäta hauduma.
nii veernadtunni pärast lisa karrit (umbes 1tl) ja ülejäänud kuivatatud paprika. hauta veel ca 10-15 minutit. lisa lisa rõõsk koor. lase uuesti keema tõusta. lisa maitse järgi soola.
sega jahu ja tärklis omavahel. siis lisa ülejäänud ca 100ml külma vett segule ja sega ühtlaseks. segu peab jääma kallatav.
kalla kastmesse ja kuumuta segades kuni keemiseni. seejärel eemalda tulelt.
sobib kenasti nii riisi kui kartuliga.
lapsed ka söövad ja kiidavad.

Vincenti šokolaadikook

Vincent on üks Tallinnas elav prantslane ja tema seda retsepti levitas. Natuke nagu Tarte au Chocolat, aga mitte päris (vähemalt mitte need retseptid, mis mulle ette on jäänud, aga igas kubermangus tehakse toda ka ju ise moodi).
150g tumedat šokolaadi
125g võid
200g suhkrut
4 muna
200g jahu
4-5 tl küpsetuspulbrit
Sulata šokolaad koos võiga leiges kohvis või vees. Sega, lisades samal ajal ülejäänud komponendid. Küpseta ümaras lahtikäivas koogivormis 45 minutit 180° juures.

lihasegadus

ma olin täiesti kindel, et see ribi sügavkülmas on lammas. panin koos lambajalgadega ahju ning küpsetasin ära ja sööma hakates selgus, et kits. kusjuures sulanuna vaatasin küll, et kont siuke veider, aga kuna tegemist palju, siis ei mõlenud eriti.
ah, vahet pole 🙂
ära söödi nagunii.
ehk et ikka tuleb alati peale kirjutada, mis kus on.

kõrvitsamarmelaad ingveriga

ammulubatud kõrvitsamoosi retsept siis:
2kg kõrvitsat
200g ingverijuurt
3 sidrunit
1kg moosisuhkrut
lõika kõrvits kuubikuteks. puhasta ja riivi ingverijuur. pese sidrunid ja riivi sidrunikoor pealt ära, eemalda valge kiht ja tükelda sidrunite sisu.
pane vähese veega keema ning keeda kõrvits-ingver-sidrunisisu, kuni kõrvits on pehme. pressi läbi sõela või purusta saumikseriga.
nüüd sega sisse suhkur ja sidrunikoored, ning keeda marmelaadiks. seda on parem teha laiemas madalamas potis ning peab üsna tihti segama.
suur hulk neid hoidiseid läks mul jõulukinkideks 😉
sobib muide ka salatiks lihatoitude juurde.

pisut ärevaid makaroonasid

Eelroana jõululauale sobib makaroon väga hästi. Ega seda siis palju pea tegema, seda enam, et linnalastel VÄRSKET pastat tagliatellede näol saadaval.
Tagliatelle meresoolases vees pehmeks, korraks tõmbuma.
Enne toda aga maksab poest ostetud kuivatet puravikud kaheks tunniks likku jätta. Pärast seda siis hakata ja musta pipra, kuivatet tüümiani ning rõõsa koorega pannilt kuumast läbi lasta. Koort peab olema nii palju, et suurem seenetükk selles ujuda ei tohi, et oleks poolenisti kaetud.
Tagliatelle manu.
Eelroa veiniks olgu pinot grigio. Külm.
Volks