mul on ilus pilt. odrast. rukkist ei ole. nii et rukkimaarjapäevapilti ei ole.
aga mustikapilt on selle asemel.
ja ma ei saa jätta mainimata, et Rõngu pagaripood on endiselt üle prahi ja lihtsalt suurepärane. kõik on nii värske ja hea ja ei maksa üldse palju ja pikemas perspektiivis oleks siin lähemal elamine paksuksajav 😛
kalapüük Suislepas tegi selgeks, et me ei tea kalapüüdmisest mitte midagi.
näed siis, umbes kuuajase vahega on Põhja-Tallinna jõudnud veel kahe poeketi ‘esindused’.
ca kuu aega tagasi avati Kopli tänaval Maxima ja nüüd siis on Kari tänava aadressiga ühes hoovis avatud Grossi pood. kusjuures kui esimese kohta oli mingeid reklaame ja juttu, siis Grossi poest poleks ma midagi teadnud, kui poleks tööl mingis lehes tillukest nupukest näinud. täna siis üle mitme aja ‘kodu’-Selverisse jalutades tegin väikese ringi ja nägin, et ongi pood.
niisiis on meil Põhja-Tallinnas juba kohutav kauplusekettide kontsentratsioon: esindatud on Rimi (üks kodupood), Selver (1 väike Sõle Selver), Säästumarket (nendega on kuidagi liialdatud, lausa 2tk on), Maxima ja Grossi pood. lisanduvad väikepoed, sest ilmselgelt on kohalikele massidele nendest suuretest poodidest vähe. Minsk söödi küll Sleveri poolt välja 🙁 sest noh, Selveri ehk ühe ketipoe teke oli siia kanti ilmne liig. mis sellest, et see on imeväike, väikese valikuga ja absoluutselt alati rahvast täis.
vahel mõtlen, et kui juba ketid siia tulevad, sisi tehku mingi normaalne suur pood nt endise Keraamikatehase territooriumile. samas, see sööks kindlasti välja Rahu poe ja veel mõnegi kohaliku väikepoe – kuhu erinevalt ketipoodidest julgen ma oma lapse ka üksi saata.
ma mõtlesin oma punases kotis olevast rohelisest saagist pilti teha, aga kui koju jõudsin, oli see meelest läinud ja saaks sai ära pandud.
suvine aeg. veider on see, et ajastus on nihkes. kevadel oli mure, et kas kõik valmib, pikalt oli ju külm. aga nüüd on vaarikad ja herned valmis ja seda on varem, kui meil tavaliselt.
saagikott polnud väga suur, sest tassisin käe otsas ja lisaks kuna last pole, pole ka suurt kokkamist. aga värske sibul on olemas, natuke herneid ja porknaid, punasesõstramoos läheb külma ja kurgid on soolas.
lisaks sai veel eilne töö täiendust.
ja kurk annab ikka tunda.
mustikad on tulemas ka. mailida võib, kui soovi on 🙂
kaamera oli täna mingis teises kotis ja ei saanudki grillmaisist pilti teha.
lõkkel tehtud värske (ma mõtlen, värske!) mais on ikka üle prahi. ahjus kipub kuidagi ära kuivama. aga lõkkel jääb mõnus mahlane isegi siis, kui on pealt tibake kõrbenud. nämm. kuigi mingit normaalset lahtist pole saada väga, on ükshaaval kilesse pakitud, ilge. ja üldse tuli väga hilja sel aastal.
ning ega peale ühte maisitõlvikut eriti midagi muud sisse ei mahugi. mis on muidugi kasulik minusugsele õgardile.
samas, lõkkel tehtud liha on ka hoopis teine kui mittelõkkel, nii et ahvatlusi on. külmkapis näiteks. teiseks päevaks.
suits ja leek annab oma osa.
päris bbq-d tahaks kah teha.
ma ei tea, inimesed ütlevad, et täna on vihmapäev – aga ometi oli ju piisavalt ka vihmatut aega. lausa tunde. lausa pool päeva. osa sellest hommikul ja osa pärastlõunal.
igatahes, peale esimest vihmasabinat suundusime taas merepäevadele, sest lapsele tundus, et ta ei saanud eile kõike tehtud. st, Lennusadamast siis jutt, Admiraliteedi äärde ei viitsind. kalaturg jäi ka ära, sest siis oleks pidanud kohe koju tagasi väntama.
kohapeal aga selgus, et teha oli veidi vähem kui eile, nii et tegelikult olime seal ‘ainult’ kaks tundi. tänane pluss oli suhteliselt rohkem pilves ilm – et kuum oli ikkagi, aga ei kõrvetanud lausa. loodetavasti ei saanud ma eilsele joodikupäevitusele väga juurde.
palavusega oli hea mõte minne Paljassaarde ujuma. Pikakari, nagu selle been nimetus nüüd on. no lihtsalt Stromka on selline tavaline mõttetu rand, kus lähed ja lähed ja lähed ja sügavaks ei lähe. ja lihtsalt vaheldust tahaks.
tegelikult arvasin, et poja läheb ujuma, aga ta sebis mind ka ligi. emade raske saatus…
kahe peale oli meil küll ainult üks rätik, aga saime hakkama.
grillida oleks ka tahtnud, aga säästukas ei pakkunud selleks õigeid vahendeid. njah.
mul on teist suve hull grillipuudus. ma saan aru, et kellel on mingi õu ja tuttavad pidevalt tulevad grillima, neil on suht kopp, aga mul on vastupidi. ma ei saa parata, aga lõkke kohal tehtud liha maitseb teistmoodi (kui on õigesti tehtud, mitte kõrvetatud, muidugi), kui ahjus tehtud.
ja aedviljad, mida saab ka grillida. ja üldse. mis ma teha saan siis, et mulle meeldib ja maitseb? ning et ahi ei anna iial seda õiget mekki.
kusjuures kodus on mingi uus been lauagrill..
koju sõites, taas läbi säästuka, hakkasid tulema esimesed piisad. mu esmane mõte oli, et jääks puu alla seisma, kaua siis ikka tuleb, aga noh, õnneks nii ei läinud.
sest ikka tuli.
mingi hetk oli meil akna all tänava asemel jõgi. see oli ikka ligi tund hiljem ja kogu selle aja oli sadanud.
rammestus.
see kuumus ajab jooma ning kui enam vett ei jaksa juua, on mõnus võtta midagi hapukat. näiteks jõhvikalimonaadi!
0,25l jõhvikapüreed
0,1-0,3l suhkrusiirupit (vastavalt maitsele, kui magusat jooki soovid)
0,1l laimi- või sidrunimahla
0,75l vett, soovi korral karboniseeritud
kalla kõik ained kokku, sega, aseta kannu või pudelisse ning külmikusse. joomisel võib lisada jääkuubikuid, jõhvikaid, laimi- või sidruniviile.
jõhvikapüree on pärit Marjasoost, aga ma usun, et korralik naturaalne jõhvikamahl (nt Taarapõllu oma) sobib ka hästi. Aura jõhvikajoogiga ma ei prooviks selle retsepti järgi, seal on juba vett ja magusainet sees.
suhkrusiirupi keetmiseks mõõda välja võrdne maht vett ja suhkrut (nt pool liitrit kumbagi), aja vesi keema ja kalla suhkur sisse ning sega pidevalt, kuni suhkur on kõik lahustunud. keema ei tohi siirup enam minna, kui suhkur sees on. ülejäänud siirup kalla purki ja aseta külmikusse, saad kasutada edaspidi ka jääteede-kohvide tegemisel. et siirup oleks maitsekam, asenasin ma osa valget suhkrut molassesega (ca 2spl).
kuna ma ise olen laimimahla sõber, siis kasutasin Rimis saadaolevat ICA laimimahla, mis on päris hea ja naturaalne. parim on muidugi värskelt sidrunist või laimist pressitud mahl, aga kõlbavad ka need, mis on rohelistes-kollastes plastiktopsides maitseainete juures. jälle – pakimahl ei sobi, sest see on timmitud joomiseks.
kui kasutada pudelivett (nt karboniseeritud, nagu mina hetkel tegin), siis peab see olema lauavesi, mitte mingi mineraalvesi, mis sisaldab sooli. mineraalvesi on niisama hea vahepeal juua, et väljahigistatud soolad tagasi saada 🙂
eile õhtul peale tööd, esialgsete plaanide ärajäämisel, tahtsin poest osta mandlilaaste ja vahukoort. lihtne. mõtlesin, et ei käi läbi ei Stockist ega Kaubamajast, sest koduteele jääb ju poode küll.
tulin trammist maha Soo tänava Rimi kõrval, panin korvi mandlilaastud ja jalutasin piimaleti poole. kus ei olnud kell veerand üheksa õhtul mitteüks pakk vahukoort. isegi kohta polnud, kus võiks olla, kõik oli kohvikoori (kohvil on koored 🙂 täis. umm.. otsustasin, et ei võta siis mandlilaaste ka sealt, sest mida ikka ühekaupa osta.
järgmine peatus oli Kopli tn värskeltavatud Maxima. kus ka sellisel kellaajal oli palju rahvast.
arvestades poodide vähesust Põhja-Tallinnas ning uudsuse võlu (mis omal ajal Minski poe Selveri kasuks välja sõi :() polnud see muidugi ime.
vahukoort oli lausa suures pakis, mis mulle imehästi sobis.
aga – ei ühtki mandlilaastu!
pekki!, mõtlesin ma – ja olin juba mõnevõrra targem ehk ostsin vahukoore ära.
ning jalutasin mingisse meie kohalikku väikepoodi, kust sain mandliliistud 😛 välja nägid nagu mandlilaastud, nii et ma ei näinud suurt vahet ja võtsin ära.
kuigi ma ei tea ise ka, milleks mul küpsetada oli vaja. pool tiramisut sai täna ära söödud koos paari sõbraga, aga nüüd on kapis veel lisaks poolvalmis kook.
ja esimest korda elus tegin nisujahust texmex tortillasid ka ise.
ah et mis vahel on texmex tortillal ja mehhiko omal? texmex tortillasse pannakse natuke küpsetuspulbrit ka 🙂
poes olid hea hinnaga kanafileed, millesse polnud soola-vett süstitud. sai ka võetud ja otsustasin esimest korda kanafileerulle teha.
nagu ikka, sai vaadatud retsepte siit ja sealt ning siis oma variant kokku keeratud.
2 kanafileed
2 viilu mozarellat
3 päikesekuivatatud tomatit
mõned basiilikulehed
soola, pipart
1 muna
0,1l piima
8spl riivsaia
praadimiseks õli
hambatikke
tao kanafileed kile vahel laiaks. mina kasutasin lihtsalt vana kilekotti. seejärel lõika kumbki filee pooleks, et kokku tuleks neli rulli.
tükelda mozarella väikesteks kuubikuteks. nõruta päikesekuivatatud tomatid (kui võtad õlist) või aseta veidikeses vette (kui on kuivatatud variant). haki basiilikulehed ning sega juust, tomatid ja basiilik. maitsesta soola ja pipraga.
aseta igale fileele umbes supilusikatäis täidist ning keera filee ümber täidise. kinnita hambatikkudega.
löö muna kausipõhja lahti ning lisa piim, sega ühtlaseks. pane teisele taldrikule umbes kolmandik riivsaiast (selle kogus võib tulla teine, ma tegelikult ei pannud lusikaga :P).
kasta fileerullid korralikult muna-piimasegusse ning aseta seejärel riivsaiale. raputa peale veel riivsaia ning keeruta rulle, vajadusel raputa veel – nii, et iga rull oleks kenasti riivsaiaga kaetud.
jäta veidiks seisma, et paneering paremini kinnituks.
vala pannile ca 1cm õli ning lase kuumaks. aseta kanarullid pannile ja küpseta külge vahetades ca 15 minutit. kui kõik küljed on pruunid (mis juhtub varem, kui 15min pärast), siis keera kuumust maha ja küpseta ikkagi edasi.
serveeri suvel värske salatiga, talvel võid pakkuda ka kartulit või riisi.
lihtne ja maitsev grillmaius, paras küpsetada grillil, kui liha on maha võetud, aga söed veel leiged.
1 ananass
300g Farmi toorjuustu
2 spl mett
poole sidruni (või soovi korral laimi) mahl ja koor
võta toorjuust veidi varem külmkapist välja, et saaks pehmeneda.
vahusta toasoe toorjuust mee ja sidrunimahlaga, lisa riivitud sidrunikoor. kui eelistad laimimaitset, kasuta laimi.
puhasta ananass ja lõika ca 1-1,5cm viilud. aseta grillile ja grilli mõlemat poolt (sõltuvalt grilli kuumusest) 3-5 minutit.
aseta grillitud ananassiviilud taldrikutele ja kaunista toorjuustukreemiga.
soojalt on parim!
reisilt tagasi.
lühidalt toidust: peamiselt sõime mehhiko toite. enamasti on seal siis tortilla, mida on töödeldud kas tacoks (st, mingi täidis lihtsalt sees) või enchiladaks (lisaks täidisele on soust ka peal), kõrvale riis ja üpris hallikad oad 🙂 heal juhul on paar ampsukest salatit ka. peaks ütlema, et sellsit kõva tacot (meil müüakse hard shelle ka) sain ma seal ainult korra ja sel juhul oli tegu friteeritud pehme tortillaga.
burksi sain paar korda. ma räägin siin korralikult burksist, mitte mingist kiirsöögi omast. kiirsööki sai ka, ma võtsin salatit – mida ei jaksanud ära süüa.
ning bbq maitses seal värskem, kui enamik Eestis restodes proovitutest. ehk sain kinnitust sellele, mida olen kahtlustanud – meil ilmselt tehakse mingi ports valmis ja siis soojendatakse klientidele. njah.
kontrastidest rääkides, Dallases sai värsket jalopenot kilohinnaga kuni 30 eeku, vast ökopoes oli veidi kallim. Stockmann müüb sama kilohinnaga 411 eeku. nagu päris-päris karm vahe või mis?
ma saan aru jah, et meil nii odavalt ei saa müüa, aga.. ?
küsimärk jääb õhku ikkagi.
sest noh, näiteks arbuusi ja värske maisi hindades ei ole suurt vahet, kui ümber arvestada. need ju ka veidi troopilisemad viljad.
et meil saab 35 krooni eest umbestäpselt 8 nisutortillat ja seal saab selle raha eest ca 30cm kõrguse torni neidsamu, on samuti hämmastav. sest see tortilla ei nõua vegetatsiooniperioodi, vaid peamiselt jahu ja vett, veidi soola ja õli, ning küpsetamist.