jääkohv

siit on suvel mõnedki korrad jääkohvi otsitud. eks ma siis esitan oma versiooni selle tegemisest.

vaja läheb jääd, kohvi, suhkrut ja piima või koort. ilmselt on nii suhkur kui piim muidugi valikulised asjad, samas jääkohvi ma ilma nendeta väga hästi ette ei kujuta. aga eks see ole maitse asi.
ahjaa, metallist šeikerit või vähemalt mingit korralikult suletavat mitteklaasist anumat läheb ka vaja.

alustuseks valmista must kohv, natuke kangem, kui tavaliselt, misiganes meetodil harjunud oled. kui see on valmis, võid suhkru sinna sisse segada juba.
aseta jää šeikerisse, vala peale sobiv kogus piima-koor (mulle vahel meeldib kasutada 25% koort nt, tuleb selline kreemisem tulemus). edasi on vaja tegutseda kiirelt: vala šeikerisse kohv (see on kuum, eksole, seepärast peab kiirelt tegutsema ja seepärast ei tohi ka temperatuurikontrastide mõjul kergelt purunevast materjalist anum olla), aseta kaas peale ja loksuta korralikult, kunu tunned, et šeikeri sisu muutub külmaks.
tavaliselt on 4-5 loksutamisega juba tunda, ma loksutan umbes kümmekond korda.
kohvi tassi valades on maitse asi, kas valad järgijäänud jäätükid ka või mitte. mina tavaliselt ei vala.

täidetud rullkõrvits

rullkõrvits, paarkümmend aastat tagasi kabatšoki nime all, uuemal ajal üsna eksliku nimega suvikõrvitsaks nimetatu, on hetkel üks toekamaid valmivaid vilju 🙂 inglise keeles on ta küll ka ‘summer squash’, aga eesti keeles on suvikõrvitsaid kolm tükki:

Tasub meelde tuletada, et on olemas ka lame taldrikkõrvits ehk patisson ning spagetikõrvits, mille sisu tõesti meenutab spagette ning on kasutatav keedetult, analoogiliselt spagettidega.

Toidutare

täidetud rullkõrvitsat olen ma teinud aastaid. üldse, selle kasvatamise kombe tõin meie perre mina, Ukrainast, kui ma kunagi keskkooli ajal Lvovis mitu raksu käisin ja kabatšoki sealt no avastasin iseenda jaoks. ema võttis vedu ja sealtsaadik on seda igal suvel kasvatanud. edukalt, sest vilju valmib ikka palju.

seekord vaatasin kaasaantud pirakat ja mõtlesin, et kui ma seda klassikaliselt täidan (pikuti pooleks lõigatuna), jääb seda meile kahe peale paljuks. et täidaks küll, aga kuidagi teismoodi. mis siis ikka, otsustasin viilutatult täita.

4 paksu viilu (ca 3cm) rullkõrvitsat
100g toorsuitsupeekonit (Vana-Torokse pärissuitsupeekon on mu viimase aja lemmik)
300g korralikku hakkliha (mul oli 70% veis, 30% siga; aga võib kasutada ka nt kalkunit või muud, oma soovi järgi)
1 pisike sibul
1-2 küünt küüslauku
1 punane paprika
100g juustu (riivitult)
soola, pipart, hakitud peterselli

ära rullkõrvitsat koori. uurista viiludest seemnetega südamine 2/3 ulatuses välja, jäta põhi terveks. raputa üle soolaga ja jäta seisma. pane ahi sooja 180 kraadi peale.
tükelda peekon väikesteks kuubikuteks ja pane pannile, keskmisele kuumusele. pruunista ja hauta rasv välja, aegajalt segades.
vahepeal puhasta ja tükelda sibul ja küüslaugud. kui pannil on juba kenasti rasva, lisa need peekonile ja küpseta üsna madalala kuumusel – pruunistada ei ole vaja. paari minuti pärast lisa hakkliha ja kuumuta segades veel ca viis minutit. hakkliha ei pea olema läbi praetud, küpseb ahjus ära kenasti. maitsesta segu soola ja pipraga.

eemalda paprika saba ja seemned, lõika paprikast ringid.
võta ja vala rullkõrvitsaviiludest väljaimbunud vesi ära, vajadusel kuivata viilud majapidamispaberiga üle. aseta viilud ahjunõusse, tühimik ikka ülespoole. pane iga viilu peale paprikaring. ülejäänud paprika hakkisin peeneks ja panin rullkõrvitsaviilude põhja.
jaga hakklihasegu viilude vahel ära ning aseta täidetud rullkõrvitsad ahju.
ca 30 minuti pärast raputa toidule hakitud peterselli ning puista üle riivjuustuga, lase küpseda veel kuni 10min.

kui on paksema koorega vanem suvikõrvits, nagu mul, siis enne sööma hakkamist lõika koor õhukese ära.

õhtukseks magustoiduks läks vaarikajäätis väikese mustsõstra-punasesõstralisandiga külma 🙂

Riia katused

täna hulkusime pojaga Riia linna peal ringi. leidsime ühe mõnusa vaikse hoovi, kus hommikukohvi juua (seal on mingid kallid butiigid ja aegajalt maheturg nt, aga kella 11 ajal oli täpselt hommikukohvi tunne – kahjuks ei olnud seda vaja), rääkisin lapsele juugendstiilist ja arutasime, kas Läti on rikkam maa kui Eesti, või mitte (sest tänavapildis ei saa küll aru). võrdlesime vanalinnu (et Tallinnas on rohkem vanu maju, aga Riias rohkem tänavakohvikuid), arutasime, miks Riias on vanem vabadussammas, hulkusime Riia turul ja parkides..

põige kaubanduskeskusesse, sest lapsele on jalanõusid vaja. Eestis teatavasti poisslaste jalad ei tohi olla suuruses 36-40, vähemalt kaubanduse arvates. erandiks ainult mõned kallid firmad, mille puhul ma jälle lihtsalt ei ole suuteline ostma pooleaastaseks kandmiseks 60-70eur maksvaid sandaale. Riiast, ütleb mu kogemus, võib midagi siiski leida. peaaegu et leidsime ka.
siis astus ligi tütarlaps, kes pakkus proovida mingit kreemi. üleeile ma otsisin kohalikus apteegis kreemi, mis sisaldab kakaovõid (tulemusteta), nüüd aga sobiv pakkumine käepärast. sellega läks halvasti, ostsingi kreemi ja seepi ja vannisoola ka. pisike Läti firma mingi, kui poleks proovida-nuusutada saanud kõike, siis oleks ilmselt vabalt mööda jalutanud.

aga päeva leid oli terrassikohvik selle kaubanduskeskuse katusel. viiimane korrus oligi söögikorrus, aga mingid nooled näitasid, et terrass ja kuskilt aknast paistis ka. lõpuks leidsime õige koha, kust sinna sai ning jäimegi sinna lõunatama. nagu arvata, ei ole tegu mitte väga odava kohaga, kõige kallimaga õnneks ka mitte. ning toidud, mis saime, olid kõik väga head. laps jäi ka rahule (kuigi seal eraldi mingit lastemenüüd pole ja menüü ei ole üldse väga pikk; caesari salat peekoniga oli seekord poja valik. sushimenüü on pikem).
ja toit toiduks, mulle meeldib selline linnaülene istumine (avastasin selle, kui töötasin kõrgemal korrusel ja veetsin tunde Tallinna katuseid vahtides). selline linnamelust väljas, keset õhku, samas ometi linn täiesti tajutavalt ümberringi. ilm ka soosis, ei olnud liiga palav ega külm ega tuuline, selline mõnus suvine rahulik lõuna.
päeva parim tund, kahju oli ära tulla lausa. ja soovitan läbi käia, kel võimalik 🙂

Ariran

novot, peab ikka kohe kirjutama.
nimelt juhtus täna selline asi, millele ma olen ammu mõelnud, aga tegudeni mitte jõudnud: käisime söömas Pelgulinna koreakas, Ariranis. lihtsalt juhtus nii, et algselt plaanitud koht oli kinni, teine oli paksult rahvast täis ja siis korraga oli Ariran tee peal. otsustasime siis, et piilume sisse.
korea vanamees leti taga lõi särama (ega tal seal rohkem kliente ei olnud) ja püüdis püüdlikult eesti keelt purssida. et ’iga praad, riis, kaks salat’. ja kui tellisime kannuga teed, siis lõi särama: ‘komm ka, jajaa, komm ka’.
kadus siis peale tellimuse võtmist taharuumi ja hakkas kokkama.

veidi paremini eesti keelt rääkiv tädi hakkas vahepeal lauda katma. muuhulgas toodi lauale ka söögipulgad, aga väga erinevad seninähtuist: metallist, väga peenikese otsaga ja lapikud. ausalt, kui neid relvadena kasutada, siis lausa ohtlikud.
kuna kaks praadi oli, siis toodi neli salatit, igaüks oma kausikeses. tagapoes saab ka korea salatit, seal on ainult porgandi variant. täna aga oli veel kaalikas, peet ja merikapsas. peet, kusjuures, oli toores, mis siis oli ka nende tervas marinaadis olnud, tulemuseks head krõmpsud ribad. riis oli eraldi nõukestes. no ja siis põhiroad: marineeritud kana (Tak-tangsuyuk vist, ülemine pilt) ja ribid (Twaeji-kalbi).
põhimõtteliselt on ju teada, et korea toit on üsna terav. hästi hämmastav oli siiski selle ühte jalga lonkava korea papi oskus teha selline toit, et igal asjal on maitse, kuigi samas on terav ka, selle piiri peal, et kohe-kohe oleks liiga terav. ehk siis toit oli väga hea.
roheline tee, muide, ka. sest ka seda on väga erinevat.
igatahes nämm-nämm elamus oli. ja kohapealvalmistatud pelmeene saab kaasa osta 5eur kg. salatite hinnakiri ei jäänud meelde.

ja muidugi komm. tee kõrvale olidki kommid 🙂

kummalised arengud linnaruumis

jalutasin täna pärastlõunal kohalikule turule. sellele, mis siin millalgi talvel kolis. kadus ära endises ABC-poe-tüüpi majas olnud Kajaka turg ja tuli asemele tilluke Sitsi turg.
esimene on nüüdseks maatasa tehtud, endisest turust on järgi ainult tuulega tolmu üles keerutav sodiplats. ahjaa, ja paar putkajäänust tee ääres. ning, hm, paar aastat tagasi renoveeritud tee, korralike parkimiskohtadega. ilmselgelt turu jaoks tehtud, sest mujal pole neid kohti nii palju teeserva tekitatud.

mõni aeg enne oppi käisin kohalikul turul. tulin rattaga kusagilt kaugemalt ja tahtsin Sitsi turult midagi osta. aga – ratast ei olnud kusagile panna. ei ühtegi sellist toru ega posti. ega, olgem ausad, ka ei kujuta ma ette, kuhu seal rattakohad teha. sest nagu ma olen enne näinud ja tänagi, siis isegi laadimiskohale ja invaliidkohale pargivad autoga turuletulijad – sest ka autode jaoks ei ole seal õieti kohti.
sellest rääkimata, et turg on väikeseks kuivanud ja uues majas on mingid imelikud nurgatagused, kus algul olnud letid on ära kadunud. jälle üldse ei imesta, sest keegi ei hakka kõiki ‘auke’ läbi käima. vana maja oli suur, seal oli ka paar nö nurgatagust, aga need olid pearuumiga avaralt ühendatud ja oli näha, mis seal on. et ei olnud üldse mingit kitsa nurgataguse tunnet, nagu selles uuel turul on.

no ja nüüd minul tekib küsimus, et mismoodi neid asju planeeritakse või kas üldse ongi mingit terviklikku planeerimist olnud? ma tean, et linnaosa üldplaneering on koostamisel (mis faasis hetkel täpselt, ei olegi oluline), aga mismoodi saab ikka nii, et tehakse tee korda arvestusega, et seal on turg, ja siis vähem kui 2a hiljem lihtsalt turgu pole ja isegi kogu maja lammutatakse maha? pole näha ka, et seal mingi uus (ühiskondliku hoone) ehitus käiks. absoluutselt selline tunne, et lihtsalt mingil päeval tuleb kellelegi idee, et tõstame nüüd turu ümber ja siis see paari kuuga ka ära tehakse. mitte et see oleks varem plaanis olnud ja vastavalt siis muid asju arendatud.
ja et turg viiakse üle sisuliselt mingi elumaja hoovi mingisse majakesse? enamvähem vist selleks, et teadagi-kes saaks jälle avamas käia? arvestamata, kuidas on logistikaga turule lähenemisel? jah, suurele ristmikule on lähemal, jala pole mul vahet, kuhu minna – aga auto ega jalgrattaga sinna asja ei ole. ja valik on ka kehvem kui enne. mutikesed oma kurgipurkidega on täiesti ära kadunud, on ainult vahendajad.

ning kui seal turul ei oleks endise turu mitmest lihamüüjast jäänud alles neid, kellelt ma saan parimat hakkliha (ja väga head muud liha ka), siis ma ilmselt satuksin sinna veel harvemini kui nüüd käingi. turu puhul mul ei ole väga suurt kolkapatriotsmi, kui kaup on jaamaturust (mis ei ole ka kõige odavam turg) veel kallim.

tegelikult vist ei tulnud nüüd linnaruumijutt lausa, muud asja ka vahele.

munasalat külmsuitsulõhega

see on üks neid roogasid, mida ma olen varem ka teinud, aga pole kena pilti suutnud teha. seekord vist õnnestus.
üksinda kodus olles toitun ma meelsasti igasugustest salatitest. lapsele peab korralikumat süüa tegema, aga omal on täitsa ükskõik. selline röstsaia-salat on näiteks väga hea õhtusöök.
ja nagu ikka, algne idee on kusagilt mitte-eestikeelsest internetist. ma polegi uurinud, äkki on kusagil eesti kohtades ka midagi sellist olemas.

4 keedetud muna
120g suitsulõhet
0,5 väikest sibulat (maitse järgi võib ka natuke rohkem panna)
50ml kappareid
4spl oliivõli (olen kasutanud külmpressi ja tavalise segu)
0,5spl sidrunimahla (umbes, ma tegelikult ei mõõda seda kogust, nagu ka mitte õli oma)
hakitud tilli
jahvatatud meresoola, jahvatatud valget pipart

haki kõvakskeedetud munad ja lõhe. mina isiklikult ei purusta mune kahvliga, kes on harjunud seda tegema, siis selle salati puhul tuleb kindlasti kuubikud teha. haki sibul hästi peeneks ja lisa munale-lõhele, samuti kapparid (neid ei pea hakkima :P) ja till.
sega eraldi kokku õli, sidrunimahl, maitse järgi sool ja pipar ning kalla salatile (mina kasutan mingit väikest kaanega purki, milles kõik segi loksutan). sega salat hoolikalt läbi ja lase nii umbes pooltund jahedas tõmmata. kohe peale segamist võib maitsta ja vajadusel lisada soola-pipart.
kes kappareid kohe üldse ei taha, võib need välja jätta.

sobib nii rohelisele salatipadjale kui, nagu juba mainitud, röstsaiale.

pühapäevabrunch

Balti Jaama juures asub üks uus söögikoht, restoran Gusto. selle hotelli küljes seal. kunagi oli mingi imelik baar, sügisepoole müüdi seal päris häid sub-tüüpi võikusid ja nüüd on mõnda aega siis Gusto. tavaliselt ma sõidan sealt trammiga lihtsalt mööda ja vaatan päevapakkumisi, mis on hinnalt toredad.
eile sai sisse astutud ja ilmselgelt lähen veel.

palava päeva hommikuvälgatused

käisime lapsega hommikul arstil, tal laagitõendit vaja. astume kabinetti, arst teatab, et oi, ilma emata poleks ta seda last küll ära tundnud, nii palju kasvanud ja muutunud.
saame oma paberi korda, astume välja ja ukse taga teatab poeg, et tema ei tundnud ka arsti enam ära 😛
me pole seal ammu käinud jah. aga kuuekümne ringis arst nüüd muutunud küll ei olnud.

mingi päev käisin kusagil Prismas ja külmlettide vahel hakkas brr, külm. täna Rimis oli nii mõnus, et lihad-vorstid on kenasti klaasuste taga. pood ei ole liiga jahe ja ilmselgelt kulutavad külmutusseadmed ka vähem energiat, kui nad poolt poodi ei jahuta.

kes hädaldas talvel, et külm on?
nüüd on igatahes palav. mõtlen, kas ma ikka tahan lastele Stromkale seltsi minna või loeks parem toas rahulikult.

selvehallid, turud ja väikepoed

selvehallidest ja turgudest saab tänasest päevalehest lugeda.

nõus-nõus. ka mulle meeldib ehe Jaama turg, kõige oma kraamiga – kuigi ka seal on suur hulk vahendajaid, on seal ka rodu lette, kus peamiselt mitte-eesti päritolu memmed-taadid müüvad hooajakaupa. soolakurki antakse maitsta, juustutükki samuti ja sellist rikkalikku kuivatatud kompotisegu, nagu ühes letis vahel on, ei tea ma kusagil mujal müügil olevat.
keskturule satun ma harvem, aga kui seal olen, siis alati ka ostan midagi. odavam on kui jaamakas.
ja näiteks värske maisi ja arbuusi ostmiseks on turg kohe kindlasti parem koht kui pood, isegi kui hind veidi kallim on. kvaliteedis on ka vahel.

jah, mulle meeldib muidugi ka ‘trenditurg’ Sadama turg, sest no sealt saab kõige lihtsamalt pärissuitsusinki nt, aga ka gruusia pagarid on vastupandamatud. aga mul on tunne, et see jääb keskmise tallinlase liikumisteedest siiski eemale ja see on ehk üks põhjuseid, miks seal pilt hõredam on, kui turul olla võiks.

Rotermanni turust on natuke kahju. paistab, et sealsetel arendajatel sai ka vist raha otsa ja erinevalt üle-eelmisest aastast ei tehta olulisi pingutusi, et rahvast kvartalisse saada. ometi on see suurepärane linnaruum ja seda tegelikult otse kesklinnas. lihtsalt see piirkond on nii kaua inimestele suletud olnud, et selle nö taasavamine on keeruline. inimesed on inertsed. õnneks siiski mingi liikumine seal toimub, kuid kahjuks ilmselt liiga vähe turu jaoks. minu jaoks oli seal näiteks mugavam käia kui praegu Sadama turul

ning selvehallidest rääkides, ma tahaksin pisikesi spetsialiseeritud poode tagasi, kuigi ma saan aru, et see pole nii lihtne. lihtsalt ei tasu ära. nõukogude ajal ei olnud see ju probleem, raha tuli kusagilt mujalt ja inimestel olid olemas väikesed kodulähedased poed (kus küll valikut ei olnud ja piima- ning lihapäeva hommikul olid sabad ukse taga).
aga kunagi, siis kui ma siin ei elanud, oli meie maja esimese korruse praegu tühjades äriruumides saia-leiva-kommipood. ja ületee oli ühe nurga peal piimapood ja teise nurga peal lihapood. praegu müüakse ühes neist kõike, viina-piima-vorsti-pirukaid-lilli-shampooni ja teises kunsti-kontoritarbeid laias valikus kirjaklambrist nahkdiivanini. ja müüjad teavad mind nägupidi. ning ma arvan, et see on linnas keskmisest parem seis.
ning kohalik turg, küll pisem kui enne, on viie minuti kaugusel: sealt saab parimat kodust hakkliha, mida ma kaubandusest olen leida suutnud. ainult jalgratast ei ole seal mitte kusagil hoida.

muidugi, ma ei andesta Selverile mitte iial, et nad Minski poe välja sõid.

cheddar fries

cheddar fries @Snuffers, Dallas, TX

ma ei olnud siinsetes ameerika söögikohtades kunagi cheddar fries’itele tähelepanu pööranud. ameerika reisil aga söödeti mulle need Snuffersis ette ja raske oli pidama saada.
ehk siis nimesti aru saada: friikartulid cheddar-juustuga, peekon ja roheline sibul kuuluvad ka sinna juurde, jalopenod on lõunaosariikide täiendus.
meil leiab neid nt Babybackist ja Mackist ka, aga ühes olid valed kartulid ja teises vähe juustu, vähemalt siis, kui mina proovisin. või midagi sellist, ma ei pruugi detaile täpselt mäletada.

igatahes otsustasin, et teen ise, sest tegu on ju väga lihtsa asjaga. jah, juba teadsin, et üks trikk on kartulid ja teine asi on cheddar. see maailmas muidu väga levinud juust on eestis selline, mida naljalt ei leia. ma muidugi ei tea nüüd, mul on tunne, et vahepeal oli seda selle nn viilujuustuna saada. kuna ma tavaliselt neid ei osta, siis hetkel ei tea – aga asun otsima. sest see valge cheddar, mida tükikaupa mõne poe juustuletist osta saab, ei ole päris see.
aga olgu, lisan kogused, millest jagus mulle ja lapsele.

400g friikartuleid (sirged ja peenikesed)
friteerimiseks õli
100g toorsuitsupeekonit
150-200g cheddar-juustu
rohelist sibulat

friteeri kartulid vastavalt juhendile pakil. õlis frititult on tulemus parem kui ahjufriikatega.
toorsuituspeekon tükelda ja prae pannil krõbedaks. juust riivi jämeda riiviga.
aseta friikad väikesesse ahjuvormi vm kuumakindlale alusele, raputa natuke riivjuustu (kuni pool kogusest) vahele, pisut soola võib ka lisada. kalla peale ülejäänud riivjuust ja kata peekonitükkidega (ma tegin seekord küll vastupidi) ning aseta ahju, grillrežiimile. ca 210-220 kraadi juures kuumuta ca 3 minutit.
võta välja, garneeri rohelise sibulaga ning soovi korral lisa jalopeno-tükke.

cheddar fries @pilleriin