nädal on läinud lennates

nojaa, pole vist mõtet küsida, kuhu kaob aeg. sest ma ei saa kurta, nö oma aega on olnud küll ja küll. lihtsalt kirjutama pole juhtunud. eks siis nüüd kirjutan.

nädal tagasi oli see õhtu, mille kohta hiljem kirjutasin FB-s: püüdsin üksõhtu baltijaamast jänese. nüüd on potipirukas sellest ahjus.. kommentaariks sain, et; Karm…mupo teeks piletita sõidu eest trahvi ja õiendaks…aga näe PR lööb maha ja küpsetab pirukaks 😀
potipirukas oli küll paar päeva hiljem. proovisin tatraga retpseti Oma Maitsest – aga tulemus oli see, et samahästi oleks võinud sinna toppida kana, sest tatar tappis selle jänkumaitse üsna ära. kuigi see oli kodujänes ja seega maitsekam kui poes müüdav Rannamõisa oma. aga vähemalt oli see roog jube toitev.

neljapäeval sai omale pai tehtud ja OKOs söömas käidud, nende restoraninädala raames. Tallinna oma kihutas kuidagi mööda.
igatahes oli see meeldiv aeg iseendale hea toiduga. vahel peab ennast hellitama ometi.
pärast sai veel Linnamäe hüdroleketrijaama juures ka jalutatud. jäin mõtlema, et ma polegi seal sel ajal käinud, kui asi uuesti töötab. küll aga meenub turnimine kunagi ammu, fotokaga ja puha. ilusaid pilte sain tookord. seekord halliga mitte niiväga.

reedel oli esimene PÖFF. sõber kutsus. omapärane film, päris ise vist poleks vaatama läinud. aga selgus, et hoolimata kergest ‘nüansist’ on tegu päris hea filmiga inimsuhetest väga laialt. igatahes täiesti vaatamist väärt elamus.
samas kurb, et tuttavate hulgas on suur hulk selliseid, kes ei lähe iial ometi ‘midagi sellist’ vaatama. et ehk taas see kogemus, et ma ei ole üldse keskmiselt sallimatu eestlane, kelleks ma end ise pidanud olen..

laupäev oli linnast-väljas päev. bussisõit, lausa kaks sõitu, külla ja sama rada õhtul tagasi.
kaugsõit sinna oli küll tüütu, sest buss oli üsna täis ja otse mu ees istus selline keskmine wannabe meesterahvas, kes põhimõtteliselt enamvähem kogu tee oli telefoni otsas. ning kuna mul olid klapid teise kotti unund, kuulsin ma tahes-tahtmata osa ta juttu. ega ta vaeva ei näinud, et vaiksemalt rääkida.
ja ma ausalt ei taha mõelda, mida tundis see naine, kes ta kõrval istus ja kellel ja klappe ei olnud.
külas oli vahva ja tagasitee kulges rahulikult.
kuni Tallinnas selgus, et mulle oli vastu tuldud, aga mul ei olnud sellest aimugi.. ning sain kerge ehmatuse, kui mulle selja tagant ligi joosti.

pühapäev oli päike-päike ja palju toimetamist kodus ning mõned jalutuskäigud õues.

eilsesse jäi külastus kohta, kust minu kassid pärit on. olen sõbrale siin ajanud, et võtku ikka ka kass. ta küll mõtleb veel teema üle, aga igatahes käisime loomakesi vaatamas. neid on nüüd veidi vähem kui ligi kaks aastat tagasi ja toad on veidi korralikumad, aga ikka jäi üldmulje veidi nukker. samas, ega sellisest kohast ei olegi muud ju tahta..

õhtusse mahtus aga veel teater. seekord veendusin selles, mida ammu tean: ega Linnateatri kõik etendused ei ole väga head, pigem on probleem saalide väiksuses ja seetõttu ongi pidev piletikriis. ‘Surnud hinged‘ tuli lavale alles laupäeval, nii et nägime ühte esimestest etendustest.
jah, seal oli ägedaid karaktereid ja häid kohti, aga üldmulje jäi mu jaoks kuidagi.. lapitud. ja seejuures on kummaline, et nö lappidest koosnev ‘Maailmale nähtamatud pisarad‘ on minu meelest isegi terviklikum. muidugi, ma ei ole mingi selline teatriinimene, nii et seda arvamust ei pea liiga tõsiselt võtma. et ehk elamus oli täpselt selline, et oli tore teatris käia, näha oli, et etendusega on vaeva nähtud, aga tulemus on selline.. emotsioonitu.

loomulikult mahub eelnenud päevadesse hästi palju erinevaid muid mõtteid ka, nt täiesti omaette teema oleks rääkida jõulukinkidest õpetajatele, aga seda ma ei hakka avalikult lahkama. küll aga tuli sealt mulle muid ideid, millest kunagi kirjutada võiks.

141113_3947

taas vaid kiirülevaade

jälle hulk päevi möödunud. jälle sama väsimus peal.
nädalavahe oli tüüpiliselt kirju. sain ise targemaks, mitmes mõttes. ja millal ma õpin, et mingi osa emotsioone võiks mingi piduriga endast välja lasta, mitte kohe. aga teisalt, kui inimeste vahel ikka nii räigelt vahet tehakse, siis ma ei tea.. (üks õppetund).

laupäevaöine jämm oli ülilahe.
pühapäev kulges pea olematult.

täna olid veeprotseduurid, õues. käsikäes spordiga. ma tunnen, et mul on mõned lihased ning ühes kõrvas on veidi vett. aga muidu on mõnus.
ning teine Nissan Leafi kogemus oli juba täitsa meeldiv.
ja see vananaistesuvi meeldib mulle ka hullult.

juuli297

suure punase laeva päev ja paar päeva veel

eelmisel nädalal sai üks kiire väljamaa-reis ka tehtud, suure punase laevaga. kuna sain selle sünnipäevapakkumise neilt, siis otsustasin ära kasutada. seltskond oli nö laiendatud, nii et olime autoga ja neljakesi. auto, no et oleks natuke liikumisvabam ja saaks vahepeal jalga puhata. tegelikult üks laps lausa magas seal päeval päris kaua, mis pole muidugi ime, päev oli pikk. kui ikka kuueks sadamasse jõuda, siis peab vara ärkama..

esimene pikem ja üldse kõige pikem peatus oli Heureka. koos planetaariumiga.
hommikul, kui jõudsime, oli üsna vähe rahvast ja mõnus toimetada. et ehk tegelikult läks sellega hästi. Soomes küll kool käib, aga mingi hetk tuldi lausa bussidega.
lõuna sai ka seal söödud, kuigi ilmselgelt oleks leidnud ka odavamaid kohti. samas ei hakanud selle ühe söögikorra pärast rabelema ka.
seinakell ja paar muud asja Ikeast – no ei saa ju jätta seal käimata. ühtlasi taas mõtted oma garderoobikapi ümberkorraldamise teemal. kust edasi tuleb see teema ikka, et pooled asjad tuleks lihtsalt ära visata..

ja siis mõni outlet ja Jumbo, sest mu noormehele oli koolikotti vaja. seda sealt ei saanudki, lõpuks sai ikka eestist miskine asi talle ära ostetud. tema oma valikud, ütleme lühidalt. mõneski outletis jäi midagi omale silma, aga lõppeks ei ostnud midagi.
kui ma aastaid tagasi viimati Hesas vähe pikemalt olin, jõudsime Idakeskusesse, mis oli, noh, oli kah. Jumbo igatahes oli klassikaliselt väsitav ostukeskus. kuigi me lippasime seal kiirelt paar poodi + toidupoe läbi. juust, mille parim enneni oli mingi umbes 5 päeva, oli alla hinnatud kilohinnaga alla 5euri ja sinkvorst, kampaania, oli kilohinnaga 4eur, viilutatud ja vaakumis versioon. no lihtsalt jäi silma.

siis veel sõbra juurest töölt läbi ja veel üks tass kohutavat soome kohvi. esimene oli laevas (st täitega kaks tassi), teine Heurekas (söögi hinna sees) ja kolmas sõbra poolt. huvitav on, et soomlased peavad end kohvirahvaks, aga kokku keedavad mingi ilge lurri. no ilmselt neile omale meeldib selline..
ning õhtuks jäi sadamate-paatide uudistamine. meil oli see tobe vene aeg, mil inimestel polnud paate-jahte linnas ja seetõttu on meil vähe ning väikesed sadamad, veel, eriti kesklinnas. aga seal on mereäär paksult täis. paate ja jahte ja purjekaid siis.

tagasisõidul oli punane laev rohkem täis. sadamas olime varem ja ootasime kauem, kui laeva saime, oli päike loojunud ja taevas imekaunis. fixobjega sellest muidugi pilti ei saanud 😛
esimest korda elus oli mul tunne, et Helsingis oleks nagu midagi teha ja tahaks kauem olla ning ringi vaadata.
kuidagimoodi õnnestus laevas magama mitte jääda. enne ühte olime juba kodus.

tähelepanek noorimalt osalejalt: juba teist aastat järjest on üsna vahetult enne kooli mingi reis.

järgmise päeva äratus oli taas sigavara ning nädalavahetus hobitöiselt tihe. väsimus saatis pidevalt, aga kõik sai tehtud. ma loodan.
olid ilusad õhtud ning taastõdemus, et mul on paljude asjadega elus hullult vedanud. muinastulede lõke, saun ja alias. kosk, ma ütlen, kosk on ikka alati kalameestega seotud olnud!

ja nüüd on koolialguse asjad, pooliti koristamine ning tunne, et mitte midagi ei jõua.
hinges kripeldab see odav lennupilet..

helsinki_3066

lennushow

Eesti Õhujõud 95, Ämari lennubaas.

Vasalemmas oli tee umbes. õige aeglane liikumine Padise suunas, kust lennuväljale sai. kui ma peale paarisaja meetrit edsiliikumist nina ringi keerasin ja tagasi Keila suunas põrutasin, oli saba pea Leholani. kust ja miks see error tekkis, ei saanudki aru. Paldiski poolt sain kenasti ligi, lennuväljale pööramise ristis reguleerisid sõjaväelased liiklust nagu territooriumilgi. kui nägime enne risti teeservadel parkivaidautosid, nõudis laps küll, et pargime sinna, aga ma arvasin, et ei (vihma juba sadas) ja liikusin edasi. õigesti tegin ka, sest sees saime üsna lähedale pargitud.
eks väljasõit oli seetõttu tiba kehvem, aga ei midagi ületamatut. sest kui me veidi enne lõppu lahkusime (väss ol), siis paljud alles tulid :O tegelikult liikusime territooriumilt välja siiski üsna mõistliku ajaga ning edasi ma ei rihtinudki üle Padise, läks Paldiski-Laulasmaa tee.
show ise oli täiesti lahe, see alguse paar tundi vihma oli nats ebamugav, aga pärast päike kuivatas ära.

ning kuigi suur tee oli umbes, meeldis mulle, kuidas ikkagi korraldatud oli. mingi liiklusskeem oli välja mõeldud täiesti, poisid suunasid-juhendasid, sildid väljas.. lihtsalt ilmselt puudus kogemus sellise massiga või ei osatud täpselt arvestada. kuigi parkimiskohti oli küll ohtralt, täiesti hämmastas.
platsil oli ka kõik väga korrektselt märgistatud ning pidevalt poisid jooksid ringi ja toimetasid. prügikotte vahetati üsna pidevalt, ükski kast ei aajanud üle. välitualette oli ka nii palju, et sisuliselt sabasid ei olnud. mis on üsna hämmastav keskmise vabaõhuürituse kohta siinmail.
muidugi oli tobe, et keelatud alal siiski suitsetati ning päeva juht pidi sellele mitu korda tähelepanu pöörama. ma tõesti ei adu, kust tuleb mõte, et lennukite vms vahel on hea mõte suits hambusse panna? ometi olid ka suitsetamiskohad kenasti märgitud.
toitlustaja polnud vist ka arvestanud, et selline mass peale tuleb..

ahjaa, päeva juht.
see oli väga lahe, kuidas pidevalt kommenteeriti, mis õhus toimub – nii palju, kui kuulda oli, vot mõni kõlar oleks vist võinud rohkem olla. aga et mis trikk, mis kiirus, mida see piloodile tähendab, miks see praktikas võiks vajalik olla.. igatahes palju huvitavam, kui lihtsalt vaadata.

kordaläinud osa päevast.
õhtu väsitas väga ära.

140720_2435

suvi lendab

ma mäletan, et eile oli tunne, et on tihe päev ja ma olen väsinud.
täna on sama tunne.
Eestimaa on ikka suur. võib alustada kusagilt punktist päikeses, saada vahepeal vihma ja äikest ja siis jälle päikest. paari tunni jooksul. aga see ei üllata kedagi.
ja et ilus on, ei üllata ka.
isegi linn on ilus.

140718_2332

märksõnu

ma tean juba praegu, et ma ei jõua täna teha kõike, mida plaanisin. mõnes kohas jääb käimata. aga vahet pole.

eelmisse nädalasse jäi:
– õhtune pikk jalutus sõbranna ja tema emaga;
– üks väga pikale veninunud külaskäik läbi kerge vihma kojusõiduga;
– üks peaaegu kadunud päev;
– ühe kontserdi lõpp;
– kummalised ilusad väikesed eestimaa paigad;
– supernaine-supernaine;
– kahed katkised päikeseprillid (ja ühed uued, aga mitte minul);
– üks sügav pettumus, kui last alt veeti – ja miskipärast mõjus see minu südametunnistusele;
– üks valesti planeeritud retk;
– õhtu ja päev peaaegu-paradiisis, kraabitud säärtega;
– vaikiv käsi põlvel.

seekord ma ei kõrvetanud ennast ära. nohu ka peaaegu et pole.

üle päevade lennates

elu veereb mingeid omi veidraid radu. vahel ei oska muud teha, kui kaasa lohiseda. vahel tuleb aga ise lükata-tõmmata-suunata.

linnast väljasõit venis taas igatpidi pikemaks, kui eeldada võis. mõni takistus oli ette näha ja mõne asjaga lihtsalt läks nagu läks. oluline on lõpuks ikkagi kohale jõuda.

mõningad puhkepäevased poolkohustused. keegi ei sunni, ise teen. sügaval sees on see keegi-miski, mis takka utsitab.
seekord oli mu abi kuidagi tajutavalt vajalik. õhtuks olin kuidagi läbi ja veidi tujutu. kontsertüritusele lasin end üsnagi moosida. st mitte ma ei teinud seda nimme, aga mul oligi tõesti tunne, et no – ei jaksa, ei taha.. natuke läbikülmunud olemine ka.
ikkagi läksin, sest teised ootasid ja omal hakkas juba teistpidi nõme.
lõpuks oli täitsa tore. üks ülimalt ootamatu kohtumine ning samavõrra ootamatu tantsulõvi.
öösel sai kogemata osaleda peaaegu-et-tulekahju ennetamisel.

paar tundi veidraid jutte ja avanemisi.
teadagi, garantiisid ei ole kellelgi. ning armumine on änksam feeling kui hoolimine. kes ei teaks? aga kummas on rohkem sügavust ja tasakaalu? või kas üldse saab võrrelda? või peab?
mingi ebamäärane selgus. vist. nüüd on vaja kohanemisaega.
pimedat aega peaaegu et polnudki.

pühapäev oli haprapoolne. suitsuahvenaline. eelnevaga võrreldes kontrastselt suvine.
õhtus oli Bond ja äraolemine.

karikakrad, moonid, tulikad, valmivad metsmaasikad. kohutavalt hulgal erinevaid taevavaateid.
ma sain lugeda peaaegu et rohkem, kui soovinuks.

kakrad147