tegelikult veidi rohkem, kui aasta. nii umbes nädal.
kilomeetreid rohkem kui päevi.
Rubriik: reisid-retked
nädalavahetus lõõgastudes
lõõgastumise nädalavahetusel tõdesime sõbrannaga, et miskipärast eeldatakse, et romantikapakett on kahele vastassoost isikule 😛
igatahes, juhtus nii, et sel nädalavahetusel käisime sõbrannaga Rakveres “romantikat tegemas” 🙂 muidugi, tühja see romantika, paketivalik lähtus ikka kainest mõistusest; mis parata, et sobivaim pakett just see juhtus olema.
aga no näiteks massaaži minnes (sünkroonmassaaž kahele inimesele ühes ruumis :P) üritasid käbedad pisikesed pilusilmsed massööritädid rebida endaga kaasa sõbranna ja ühe oma protseduure ootava suvalise meesterahva. ma ikka pisin päris mitu korda ütlema, et ei, mina olen K. kaaslane. vaene mees ei saanud üldse aru, mis toimub. lõpuks õnnestus meil ikka asi selgeks saada ja tädid siis vabandasid ette ja taha. aga mind jäi piinama see, et äkki oli sel mehel mingi pikem massaaž nt, sel juhul oleks igati sobiv vahetus olnud 😛
tuba oli ka vinge, ikka mingi sviit: kaks tuba ja mullivann (mida me ei jõudnudki küll proovida :P).
aga no üldiselt, see, et soola-aurusaun on kadunud, ei mahu mulle endiselt pähe. toit on Mezzos vankumatult heal tasemel ja seega tasub igal juhul õhtusöögiga pakett võtta (muidu võib ju seal ka süüa, saab kogu a la carte menüüst valida, aga meie arvutuste kohaselt tuleb eraldi ostes igal juhul kallim). õhtusöögi lõpupoole vajus küll kõrvallauda mingi väga labaselt lärmakas seltskond, mis üldist meeleolu natuke rikkus, aga me saime sealt peatselt tulema. selle seltskonna lahkumist oli küll hiljem kuulda (tuba oli meil just välisukse kohal umbes). aga no sellised kliendid ei sõltu söögikohast kui selliselt
majutusega paketid, muide, kipuvad kehvemaks jääma, sellessamas romantikas oli veel mõni aeg tagasi kolm hoolitust, nüüd vaid kaks.
üllatav oli see, et nädalavahetused on paksult rahvast täis (sõbranna bronnis selle asja ürgammu) ja kõlas peamiselt eesti keel, ehk siis keskmine klient ei olnudki soome pensionär, vaid lastega eesti pere.
muide, tagasi sõites käisime ka nt Vihulast läbi ja seal oli spaas öeldud, et neil on samuti nädalavahetused väga täis kogu aeg.
Vormsi
kolmapäev viis meid Vormsile. lihtsalt juhtus nii. lapsele kuues Eesti saar ja minule kaheksas, kus käidud on. keskmise eestlase kohta ei ole paha saavutus.
“Vormsi on Eesti suuruselt neljas saar, seda peab ikka teadma”, ütles poeg. seesama, kelle nõudmisel läheme homme mitte Vabaduse laulule, vaid Tabasalu jazzile.
autoga on nüüd ring peale tehtud, pikemaks uurimiseks peab ratastega minema. saab ligi ka igale poole.
kuu aega suve
sisuliselt on kuu aega suve veel jäänud, kuigi kalendri järgi rohkemgi. mõned tuttavad juba küll ohkavad, et sügis käes – aga ma ei tea, mu meelest on ikka veel täitsa suvi. sest pole parata, suve teise poolde kuulub küpsemine. ja sinna pole ka midagi parata, et selline hea suvi on olnud, et paljud asjad on varem küpsed, kui tavapäraselt.
vihm käib suve juurde.
nagu laupäeval.
mul oli auto kasutada ja soov lapsega kusagile sõitma minna.
aga Põhja-Eesti oli vihmane ja ühepäevast lõunasõitu ei hakanud ka ette võtma. selle asemel läksime itta ja maandusime Rakvere veekeskuses, kus veetsime mõnusad kaks ja pool tundi.
tore on see, et laps on mõnusalt iseseisev ja toimetab omaette ringi, mitte et ma pean tal julgestuseks kaasas olema. eks aastaid harrastaja tasemel ujumistrenni on kaasa aidanud, just veekeskuse koha pealt. nii sain ma peamiselt üsna tegevusetult vees lebotada (vesi on närvidele ja lihastele hea ju) ning saunades istutud. peab küll ütlema, et mu lemmik soola-aurusaun oli sellisel moel kadunud, nagu see enne oli. on jah soolasaun auruga, aga see on tavalisem variant, et hõõrud end soolaga ja oled aurusaunas (mis on siiski parem kui ilma auruta soolasaunad). varem oli see, kus lasti soolast auru ja see oli mu absoluutne lemmik. nojah, nagu ikka – ma tarbin tihtipeale asju, mida massid ilmselt ei tarbi (ah et kust ma seda võtan? sest kui ma leian mõne mõnusa toote, siis raudselt poole aasta pärast seda enam pole müügil, ilmselgelt keegi peale minu ei tarbi, eksole).
igatahes vihmase ilmaga oli see väga asjalik päevasisustus.
pärast tegin veel ringi ja käisin Vaala keskuses, sest seal on Apelsini-nimeline kodutarvete pood, mis mulle ülimalt meeldib. ma isegi ei tea miks, ma arvan, et sealsed kauba on mujal ka olemas. või siis mitte, ma ei tea. nagu ikka, ei ostnud ma sealt midagi – mul pole neid asju juurde vaja; küll aga meelsasti vahetaks mõned välja.
eile käisime kaesime suviselt keeva Tuhala nõiakaevu üle.
selge see, et ma olen seal enamasti suurema veega käinud, aga selline suvine kaevuke oli ka tore. rahvast, nagu ikka, saalis seal ringi küll. samas vaid veidi eemal olevate ämma- ja äiaaugu ning virulase koopa juures oli üsna tühi. nojah, mis seal ikka vaadata, vesi ju 😛
pärast sai lohet ka natuke tuulutatud. leidsin siiski, et seal tuleb teha mõnigi äkilisem liigutus ja selja pärast lennutasin seega vähem, kui isu oleks olnud. aga mõnus oli ikkagi.
mailile ja mujale tuleb erinevate firmade pakkumisi mulle sünnipäevanädalaks. tore, et neid ettevõtteid lisandub, kes oskavad ka klientidelt kogutud andmetega midagi teha ja näiteks pakuvad sünnipäeva paiku soodustusi. isegi mõistes, et selle taga on automaatika ja need soodustused on tihti üsna sümboolsed, jätab see siiski meeldiva mulje.
viimane aeg kirsse hankida ja sisse teha.
meie teeme plaane, aga..
kui ma eile õhtul sain teada, et me ‘oma’ mustikametsa sel aastal teatavatel (meist mittesõltuvatel) põhjustel pikalt viibida ei saa, siis oli see mulle täiesti üllatav hoop. selles mõttes, et ma pidin selle uudise edastama ka oma lapsele, kelle jaoks suvi ilma mustikametsata ei olegi nagu suvi. seal männimetsa all on ta teinud väga palju samme oma iseseisvuse teel, näiteks siis, kui ta linnas veel mu sabas rippus, lasi ta seal hoovi peal ise ringi, ma ei pidanud kogu aeg silma allgi olema. või siis, ma mäletan, mõni aasta tagasi, kui õhtul sinna jõudsime, siis ta lihtsalt jooksis paar ringi ümber hoovi suurest rõõmust. ning nüüdki uuris juba kevadel, et lähme ju suvel ometi. sest me oleme käinud seal absoluutselt igal suvel kogu tema eluea jooksul, kasvõi öö-paar kohal olnud.
ning ma olin tõsiselt kurb, et ma pean nüüd lapsele teatama, et kahjuks sel suvel mitte. et me võime ehk käia sealt mingil päeval läbi, aga me ei saa seal mõnda aega kohal olla, nagu tavaliselt.
ta ütles mulle, et saab aru, aga pettumus kõlas läbi.
peab ütlema, et ka mulle on olnud need suved seal olulised. õhtused istumised peretütrest sõbrannaga, või see eemalolu kõigest kodusest. kusjuures, kummalisel kombel, on mulle rohkem meeldinud see, kui ma olen saanud seal rohkem toimetada, köögis. jah, eksole, mis puhkus see on, mis koosneb suuresti söögitegemisest ja nõudepesust? aga näe, kuidagi on.
viimasel ajal aga on seda (jälle, minust mittesõltuvatel põhjustel) vähem olnud ja see on ka imelik, et moraalses mõttes on mul siis seal ka raskem pikemalt olla. et kui ma olin vajalik ja tegin vajalikke asju, siis oli mu sealolek nagu põhjendatud. niisama suvitamine on ka tore – aga samas natuke ebamugavam. ma nagu tunnen ise, et ma jään võlgu neile.
muidugi, nendest asjadest laps ei tea. ja ei peagi teadma.
tema jaoks on see üks suvemaa, kuhu ta tahab minna ja kus peab alati suvi olema (‘ema, ma loodan, et sel aastal ei tule eriti vihma, kui me seal oleme’).
eks siis järgmisel aastal jälle 🙂
Prangli
vihma hakkas sadama just siis, kui kõik ujujad olid omale riided selga saanud. laevalemineku ajaks olid aga enam-vähem kuivad ka.
läbi mere veoautokastis sõita oli elamus.
RM ja teised lapsed jäid väga rahule. isegi kalasuppi sõid enamik (sh need, kes kala muidu ei kipu sööma).
jube väsimus on muidugi.
suvi
mul on täiesti piinlik, ma ei ole Legolandi-reisist veel praktiliselt midagi kirjutanud. no aga ongi nii, et kui kohe kirja ei pane, siis takkajärgi on hoopis teine tunne. ma püüan lähiajal seda olukorda parandada.
muud pole ka kirjutanud, sest selle palavusega nagunii ei viitsi mõelda ega midagi. aga tööl on konditsioneer ja küll siis hakkab jutt ka jooksma 😉
tsirkust, peamiselt tsirkust
tegelikult oli eile muuseume ka natuke, ja linna.
aga rongileminek algas sellega, et kohalikud lapsed unustasid oma joped rongijaama. no et läksime rongi, kõik kena, kuni küsin poistelt, et kus joped on. vaatavad üksteisele otsa ja tõdevad, et ei ole jopesid. ei mingit paanikat ega midagi, nagu mu lapsel sellisel puhul kindlasti oleks. minul oli see-eest paanikat mitme eest. võtsin tükk aega hoogu, et laste emale helistada ja teatada. eksole, alles saime liikuma ja juba on midagi täiesti valesti. aga no pole oma lapsed ju, kellest tead, mida oodata, mida mitte. minu asju mitteunustava lapsega ei tule mul ammu pähe üle küsida, kas kõik on kaasas.
lühidalt lahenes asi siiski sellega, et peale mitut telefonikõnet õnnestus sõbrannal saada kontakt jaamahoones asuva infopunktiga, mille töötaja leidis joped üles ja hoiustas oma juurde, kust need hiljem kätte saime.
sellega vedas ka, et linnas oli soe ning vihma ei tulnud ehk saime jopedeta hakkama.
linnas käisime sõjamuuseumis, Peetri kiriku tornis ja mänguasjamuuseumis. tegelikult oli algselt okupatsioonimuuseum plaanis, aga nähes, kui väike oli sõjamuuseumis huvi reaalselt ajaloo vastu (peamiselt joosti ühe relva juurest teise juurde), ei tundnud see mulle enam väga hea mõte. nii jäigi teiseks mänguasjamuuseum – mis oli küll väike, aga päris armsake.
Peetri kiriku torn meeldis mulle isiklikult kõige rohkem. vaade üle linna noh 🙂
esmamulje Riia tsirkusest oli peaaegu eemaletõukav. selline nõuka-aegne niiske inetu inetrjööriga maja. absoluutselt mittemidagiütlev. soojenduseks lastele ponisõit ning võimalus end riietatud ahvi või taltsa maoga pildistada. tädi, suur kast käes, käib ringi ja pakub popkorni ning pulgakomme, teine suhkruvatti.
kuna kohad ei ole konkreetsed, vaid hinna järgi jagatud (kallimad keskemal, odavamad mitte nii keskel), siis meil vedas, et olime avamiseks kohal ja saime esimesse ritta. ega seal suurt tähtsust ei olnud, kas olid keskmise kümne koha peal või kohe seal kõrval.
aga kui publikutuled kustutati ära, prožektorid süttisid ja laval algas tegevus, toimus metamorfoos ja see ilmetu ruum muutus ligi kaheks tunniks maailma kõige säravamaks, müstilisemaks, põnevamaks paigaks. ei mingit koledat vana maja, kõik oli korraga vapustav ja suurejooneline.
kloun ja tema abiline haarasid lavale järjest esimese rea lapsi, nii said ka paljud pealtvaatajad (minuga kaasasolnud kolmest kaks samuti) olla osaks etendusest. lastele väga oluline muidugi.
õhuakrobaat, kelle pärast ma vahepeal hirmul olin, kaks mustkunstnikku (kellet ühe trikid olid natuke tabatavad ja teise omad kohe üldse mitte – kus ta küll neid viite tuvi hoidis, ah?), õpetatud taksid, hiiglaslikud seebimullid.. ja need mootorratturid, mismoodi nad küll kolmekesi sinna kera sisse ära mahtusid? ette nad muide ei vaadanud, jälgisid kogu aeg teineteist..
igatahes jäime täiesti ja väga rahule. ülevaate saab tsirkuse kodukalt.
õhtune rong oli väga täis. tegelikult on kõik need rongid, millega sõitnud oleme, on üsna rahvarikkad olnud. rongil ongi mõte siis, kui see käib piisavalt tihedalt. siin näiteks umbes tunni aja tagant ja see tundub olevat piisav, et rahvas saaks oma liikumisi rongiga planeerida. lisaks näiteks Riia kesklinna ei saa autoga siit kiiremini – ja rong lähebki täitsa kesklinna, kust on mugav muule transpordile ümber istuda.
Riia katused
täna hulkusime pojaga Riia linna peal ringi. leidsime ühe mõnusa vaikse hoovi, kus hommikukohvi juua (seal on mingid kallid butiigid ja aegajalt maheturg nt, aga kella 11 ajal oli täpselt hommikukohvi tunne – kahjuks ei olnud seda vaja), rääkisin lapsele juugendstiilist ja arutasime, kas Läti on rikkam maa kui Eesti, või mitte (sest tänavapildis ei saa küll aru). võrdlesime vanalinnu (et Tallinnas on rohkem vanu maju, aga Riias rohkem tänavakohvikuid), arutasime, miks Riias on vanem vabadussammas, hulkusime Riia turul ja parkides..
põige kaubanduskeskusesse, sest lapsele on jalanõusid vaja. Eestis teatavasti poisslaste jalad ei tohi olla suuruses 36-40, vähemalt kaubanduse arvates. erandiks ainult mõned kallid firmad, mille puhul ma jälle lihtsalt ei ole suuteline ostma pooleaastaseks kandmiseks 60-70eur maksvaid sandaale. Riiast, ütleb mu kogemus, võib midagi siiski leida. peaaegu et leidsime ka.
siis astus ligi tütarlaps, kes pakkus proovida mingit kreemi. üleeile ma otsisin kohalikus apteegis kreemi, mis sisaldab kakaovõid (tulemusteta), nüüd aga sobiv pakkumine käepärast. sellega läks halvasti, ostsingi kreemi ja seepi ja vannisoola ka. pisike Läti firma mingi, kui poleks proovida-nuusutada saanud kõike, siis oleks ilmselt vabalt mööda jalutanud.
aga päeva leid oli terrassikohvik selle kaubanduskeskuse katusel. viiimane korrus oligi söögikorrus, aga mingid nooled näitasid, et terrass ja kuskilt aknast paistis ka. lõpuks leidsime õige koha, kust sinna sai ning jäimegi sinna lõunatama. nagu arvata, ei ole tegu mitte väga odava kohaga, kõige kallimaga õnneks ka mitte. ning toidud, mis saime, olid kõik väga head. laps jäi ka rahule (kuigi seal eraldi mingit lastemenüüd pole ja menüü ei ole üldse väga pikk; caesari salat peekoniga oli seekord poja valik. sushimenüü on pikem).
ja toit toiduks, mulle meeldib selline linnaülene istumine (avastasin selle, kui töötasin kõrgemal korrusel ja veetsin tunde Tallinna katuseid vahtides). selline linnamelust väljas, keset õhku, samas ometi linn täiesti tajutavalt ümberringi. ilm ka soosis, ei olnud liiga palav ega külm ega tuuline, selline mõnus suvine rahulik lõuna.
päeva parim tund, kahju oli ära tulla lausa. ja soovitan läbi käia, kel võimalik 🙂
kodust eemal
nojah, ilmselt peaks siinkohal muidugi Legolandi ja muid Billundi muljeid jagama, aga takkajärgi muljetamine on ikka täiesti teine asi, kui jooksvalt. no mis teha, sellist vaba netti ei ole väga saada. kämpingus isegi aegajalt oli mingi signaal, aga niipea, kui moblaga ühenduse loodud sain, kadus signaal ära. nii et ei mingeid õigeaegseid muljeid Taanist. aga ma püüan siiski mingil hetkel päev-päevalt mingeid hetki taastada.
aga täna oli hoopis selline päev, et käisime Saulkrastis, avasime lastega (ja terve hulga muude laste, ametnike ja karuks kostümeeritud tädiga) ühe mänguväljaku, käisime jalgrattamuuseumis (väike, aga lahe) ja siis olime sunnitud mere ääres aega viitma. kahjuks ei olnud mitteüht raamatut vms kaasas (suurtel); kõigi õnneks ei säranud päike vahetpidamata, vaid pilved käisid ka ikka üle. lapsed pidasid oma poolteist tundi kenasti vastu.
Saulkrastis oli igal pool üsna palju reklaame Saulkrasti Jazzile, mu laps muidugi oigas, et miks see ei võiks nüüd olla ja tema jääb sellest nüüd ilma. vaeseke 🙂
tagasisõites otsustasime piiluda Carnikava vana kirikut. puukirik, nagu allolevalt pildilt näha:
taastamine pidi aegamööda käima.
kiriku juures kõige olulisem oli aga see, et seal ümber oli hirmpalju metsmaasikaid. esimesed, mis nägime, olind tillud, aga siis leidsime suured ka. mõned mustikamammud saime vahele. nämm-nämm!
