valgusetu

hommikul loksusin bussis ja mõtlesin, et täna ei suuda küll millestki kirjutada.
magasin kuidagi ääretult kehvasti, ärgates selgus, et piim on otsas ja kohvi jäi seega kodus joomata – no ei oota selliselt päevalt väga midagi peale õhtu. lisaks unustasin koju pakikese, mille pidin pakiautomaadist teele panema.
siis tuli meelde, et kirjutada võib ükskõik millest.
ainult et mul ei tule ilmselgelt jälle mingit lugu sellest kokku.

igatahes, kontoris sain oma kohvi kätte, kuid ega see pilti palju paremaks ei teinud. akna taga kiskus pilt hoopis hullemaks. mitte, et ma väga oleksin üldse seda vaadanud. õue minnes lihtsalt selgus, et nüüd on mingi november jälle.
ilma üle halada on mõttetu ja mulle meeldib, et meil on aastaajad, aga palun-palun, sellisel päeval võiks ju ometi olla kuidagi valgem ilm?

läbi novembri liikumise postiivne tulemus: kõht Šes-Bešis lambašašlõkki täis süüa.

tegelikult oleks ikkagi vaja mingit valguselaksu. nädal päikest või midagi. võib-olla on see lihtsalt mingi tunne, et see aitaks, aga kui ongi, siis aitaks ka. platseebo on kohati vist alahinnatud.
ja mitte et ma näeksin, et mul on võimalus kusagile minna kohe.
või siis et ma olen pähe võtnud, et mul ei ole võimalust?
ma tean, selle taga on hirm, et kitsaks läheb. ometi ma tean, et alati tuleb ju välja. alati. ma ei tea, mismoodi universum täpselt toimib, aga ometi toimib selles mõttes kenasti. lihtsalt mina ei usalda universumit alati piisavalt. eriti veel mitte sellistel päevadel, nagu täna. päevadel, mil ainus mõte on, et saaks lõpuks lihtsalt kusagil mittemidagiteha. no ja magada, muidugi.
ometi tiksub kusagil mingi päike ja sinine meri mu kuklas ja ma ootan ühte teist päeva.

emaks olemine ja lahti laskmine

ma pole kunagi tundnud, et ma olen hea ema.
ma arvan, et ma olen keskmiselt hästi toime tulnud. ma arvan, et mul on tegelikult väga tore ja mõistlik laps. aga see viimane ei ole küll minust sõltunud ilmselt. igatahes ma olen saanud olla ema ilma suurema vaevata, vast see esimene keeruline eluaasta maha arvata. võib-olla on selle esimese eluaasta raskuses oma süü ka sellel infol, et “algul nad nagunii kogu aeg magavad”, mida igalt poolt tuli. tähendab, lapse saamine niigi muudab elu ja kui on väike lootus, et on mingi oma aeg, kasvõi puhkamiseks, aga seda KA ei ole..
millagi umbes lapse poole eluaasta pealt oli selge, et tegelikult neid magavaid imikuid nii hirmus palju ei olegi. ja et see ei ole ebanormaalne, et laps ei oska magama jääda ja magab vähe. ja et täiesti normaalne on magada, laps kaisus.
aga tõesti, ma ei saa kurta, et hiljem oleks mingeid suuri raskeid perioode olnud.

igatahes on nüüd mul kodus noormees, kes juba paar aastat vaatab mulle ülevalt alla ja järgmisel aastal saab meie põlvkonna mõttes “passiealiseks”.
selline tubli. koolis asjad korras ja teeb ihu ja hingega meeldivat trenni nii palju, kui võimalik. ja hetkel on ühel suuremal välisvõistlusel ilma treeneri või, noh. minuta. Venemaal. küll teiste täiskasvanutega, nö vastutav täiskasvanu on ka.
need minu kaasaskäimised on viimased kolm aastat kohe kindlasti lapsega kooskõlastatud. et kas sobib talle või mitte. ja kui ma kaasas olen, püüan temaga suhelda enam-vähem nagu teiste laste-noortega. päris samamoodi nagunii ei saa. aga ma ei taha ebameeldivaid olukordi ei talle ega teistele. ega mingit ebavõrduse vm tunnet. nii et selle teemaga on selge.
osa on muidugi neid võistluseid, kuhu ta ei saaks, kui mina ei viiks, see on veel täiesti omaette.

eks ma olen nagunii seesmiselt pinges. sest paljugi mis. mitte, et ma põhimõtteliselt arvan, et midagi väga juhtuda võiks nt sellepärast, et see on Venemaa. pigem, et on mingi vigastuseoht ja et ta ei oska keelt (kuigi võistlusametnikud ilmselgelt peavad oskama inglišši ka). ja no natuke selline abitu tunne, et ta peab ise toime tulema ja mina ei saa mitte midagi teha.
ma muidugi olen veendunud, et teised aitavad teda ka, kui vaja. et selles mõttes ta ei ole üksi. aga seal ei ole seda, nagu muidu, et on treener, kes ikkagi pühendubki oma võistlejatele ja on abiks, kus vaja. teised võistlejad ilmselgelt on ka ise hõivatud.

eile õhtul, kui laps tujust ära oli, et ei läinud hästi (no vabandust, kui tegelikult võistles suures osas täismeestega või nendega, kes ilmselgelt on rohkem talvel sõitnud kui tema; arvata, et ka suvel), mõjus see aga mullegi täiesti ehmatavalt kurvastavalt. ma ei olnud pettunud, kuri ega midagi. kurb olin. umbes nagu suvelõpus Riias. kohe hästi kurb.
püüdsin last mitte lohutada, sest .. no ta veidi nagu tõrjub seda. mingi trots äkki? siiski püüdsin talle mõne sooja sõna öelda. ja poetasin kodus paar pisarat.
ja siis istusin ja mõtlesin, et miks see nii on. no näiteks pole ma kunagi pressinud pisarat välja, kui mu laps nt lasteaias esines jms. et ehk sellist heldimust naljalt ei ole. on olnud hea meel, et mida ta oskab ja suudab. aga nüüd korraga elan niimoodi kaasa. ja hirmsasti tahaks midagi teha, kuidagi sekkuda. eriti, kui selgub, et kusagil on kas mingi arusaamiseprobleem või midagi olnud.
no ja mõtlesingi välja, et ma ilmselgelt ei oska lahti lasta. veel.

kuigi ma ei torgi ta tegemisi ja käimisi väga. tal polegi peale kooli ja trenni neid väga palju, aga vahel siiski. ja kui ei ütle, kellega läheb, siis ma väga ei uuri ka. peaasi, et ta lepitud ajal tagasi on. ma ei sori ta sahtlites ega kottides ega taskutes. tal on oma raha ja võimalusel arvestan ma tema erinevate soovidega elukorralduse osas.
aga ilmselgelt on lahtilaskmine märksa keerulisem ja pikem protsess. ilmselt pean ma edasiste aastate jooksul end päris tihti tagasi hoidma ja mitte sekkuma. muidugi, ema sekkumine on püüe parema poole – aga ma ju mäletan isegi, et mingist hetkest oli vaja ikkagi oma kogemusi korjata. oma vigu teha. oma teed leida. kui ei tahtnud väga vanemate suunamistest midagi teada (takkajärgi muidugi saan aru, et vanemad, tee mis tahad, olid ja on targemad kui mina; ja kuulanuks ma neid rohkem, oleks mõnigi asi mu elus lihtsamalt läinud, vist. päriselt ei ole seda võrdlust ju kusagilt võtta). ning vist ainus, mis ma teha saan, ongi osata õiges kohas vait olla ja mitte sekkuda? ja leppida, et temal on täiesti oma elu ja oma tee. et elu ongi täis olukordi, kus mu lapsel ei lähe kõik hästi, aga mina ei saagi mitte midagi teha. ja et ta peab oma vead tegema, et nendest õppida. ning et ta peab ise ühel hetkel aru saama, et iga kaotus, nii spordis kui elus, on kogemus, millest õppida. vigadeta ja kaotusteta ei õpi ju kuigi palju.
ning mina, mina pean õppima ka emotsionaalselt lahti laskma.

kuigi, kas see pole osa emaks olemisest, et südames ikka elad lapsele kaasa?


Foto: Snowkiterussia

on ainult üks õige arvamus..

viimasel ajal on kuidagi palju neid, kes oskavad väga täpselt teistele näpuga näidata, mida need teised oma elus valesti on teinud või teistmoodi tegema peaksid.
mitte, et nendest kunagi puudu oleks olnud. aga hooti on nad vist vähemaktiivsed.

ja ei, ma ei räägi sellest, kui argumenteeritult arutatakse, miks kuidagi teistmoodi oleks ehk parem. kui kuulatakse ja kaasatakse erinevaid asjaosalisi või osapooli. kui tehakse ettepanekuid. kui püütakse leebelt suunata. kui sõbrad omavahel teinekord päris otse asju arvavad. ma ei räägi üldse sellest.

ma räägin sellest, kui keegi peab end kõigeteadjaks ja kitsamalt või laiemalt lahmib oma arvamusega vastuvaidlemist mittekannataval kujul ringi. ehk siis tema arvamus ja vale arvamus. suure osa asjade kohta on see arvamus seejuures väga kitsalt läbi väga isikliku prisma. käigu see arvamus üksikisiku või massi kohta, vahet pole. oma egost kaugemale vaatamata, saati siis end nende asemele asetamata, kelle kohta arvamus käib. ega tihti ei teatagi teisest poolest väga täpselt midagi. aga see ei ole ometi põhjus vaiki olla.
selle teistele elu õpetamisega unub küll vahel ära peeglisse vaatamine. mõnel mitte vahel, vaid üsna pidevalt.
avalikke näiteid leiab igaüks vastavalt oma soovile piisavalt. isiklikud näited .. neid on ka. hea, et mitte lähemas ringis.

nädalavahetusest olen peaaegu välja puhanud.

vitamiini päikesest

mõtlesin, et saan täna vara õhtule.
saangi.
ainult kook on veel ahjust välja võtta ja pesu sorteerida ja triikida, tolm võtta, pükste- ja särgiriiulid korda teha.

eelmise nädala töövõit: esmaspäeval esimene mail teele ja kolmapäeva õhtust tulevad pildid uuest agentuurist sisse. selgus, et mõnega ongi nii lihtne asju ajada. päris tihti kaob mail nagu musta auku ja kui ei kao, siis tähendab see ikka nädalatepikkusi arenguid.

nädalavahetusel sain d-vitamiini laksu. eelmise nädala algul just andsin vereanalüüsi; arvasin, et vaid kilpnääre, kui kui vastuste pärast helistasin, selgus, et kontrolliti ka kõike muud. ja b-vitamiin on normis, aga d-vitamiin mitte. no ma tean jah, et öeldakse, et meie laiuskraadil polegi ja peaks juurde võtma ja värki, teisalt aga olen lugenud, et see on nii olnud aastatuhandeid ja tegelikult midagi hullu sellest ei juhtugi. nii et ma läksingi seda teed, et jõudsin loodusliku allika ära oodata.

eilsed pildid jõudsin eile isegi üle käia, täna kuidagi lihtsalt ei jaksa.
nagunii suutsin nädala sees paar päeva tõbine olla, kerge palavikuga ja puha.
ja piltidest veel, ma ei tea siiani, kas peaks olema teine objektiiv või teine kaamera. tegelikult mõlemad ilmselt oleks hea. paneme kusagil mitte-nii-väga-oluliste asjade nimekirja. sest on olulisemaid. või äkki peaks ikka lõpuks oluliste asjade nimekirja tõstma?

kinno tahaks. või teatrisse. või kontserdile.
aga praegu kohe ei saa. üks tehtud töö on tasustamata ja seega eelarve sassis.

ilmast, v.a. see päike, ma ei kirjuta. üldiselt ikka üks november.

ma ei mõelnud üldse kirjutada toidust..

reede ja 13 oli kena päev. tähendab, kui saab kenaks lugeda kolmekohalise summa väljakäimist lapse sünnipäevakingiks. samas, mul on kuri plaan seda kinki ka ise vahel kasutada. tegelikult on kena ka see, et vähekasutatud asi oli niigi poole odavam kui tutikas.
lõunaks sõime reedel, aega parajaks tehes, india toitu. ma pean ikka seda kodus ka rohkem tegema.
kuigi eestlaste sousti ja kartulit on mul niigi üliharva. täna podiseb ahjus veiseliha läätsedega. ikka mingi lähis-ida mõjutustega või miskit (no natuke vürtskööment ja purustet koriandrit lisaks muule.. ).

nädalavahetus lendas käest. lähed viid lapse trenni ja siis .. passid seal kõrval mitu tundi ära. siis tuled koju, teed kiiruga süüa ja siis tuleb pähe, et paneks pesu pesema ja siis .. avastad korraga, et kell on palju.

mul on mööda läinud selline tähtis päev, nagu neli aastat karvikute siiakolimisest.
vahel nad on nii numpsilt koos, nagu sel pildil siin, aga vahel ikka karvad lendavad. kusjuures üks tõmbab pealtnäha suht lambist kõrvad ludusse ja hakkab jõurama ja siis saabki teiselt peksa. kui ma kodus olen, siis ma püüan jõurajat rahustada ja teist kassi veidi eemale peletada. kusjuures tihti teine näiteks lihtsalt vaatab möödaminnes ja siis otsustatakse, et on aeg jõurata.
igatahes mingi teema neil on.
aga muidu ei kurda, Vollike on kenasti kohanenud ja päris julge. vahel ei saagi aru, kumb kass mu jalgade peal vms on (kui just ei vaata), sest mõlemad on umbes üheraskused ja noh.. okei, kui jalgu veidi rohkem liigutada, siis saab, sest Volli ikka jookseb ära.
no ja hommikuse vooditegemisega ongi vahel nii, nagu pildil..

Kassid voodil

aasta algus

nädal uut aastat olnud ja hetkel ei ole põhjust midagi kurta.

muidugi algas see hooga, nagu ikka.
talvelaager ja värk. sel aastal olin ühe väikebussi roolis ka. kuigi, arvestades ilmaolusid, tekitas see natuke ärevust, sest no üks asi oli lõunaosariikide libedus, teine põhjaosariikide tuisk. ja võõras suht uus bussike ja automaatkast ja viis mitte-oma last bussis. aga kõik kulges.
täiskasvanute seltskond on meil tore. ütleme, et ma olen hästi sisse elanud.

muudki asjad on korraga paigas või paika nihkumas. mõtted liiguvad õigetel radadel ja materiaalne ‘auk’ saab kohe täidetud. jõulupreemial oli selles oma osa. ja üldse, raha läheb ja siis jälle tuleb, nagu täna just oma noormehele seletasin. selle peale, kuidas tal eilne Tuhakal käik nihu läks ning ta sisuliselt rahas kaotas.

mingite mõtetega olen juba suves. kalendris on juba mõnedki suvised nädalavahetused, mis viivad Eestist välja, ja mõni muu sisustatud päev kirjas.
üldiselt, imelik. sest tavaliselt ei suuda ma umbes kahte nädalatki kuigi täpselt ette planeerida. või ühte. aga see vist ongi seepärast, et ma tean, et võivad tulla mingid minu jaoks olulisemad asjad.
sest endiselt – kui mingi asja jaoks on ainult vabandused, miks seda teha ei saa (peamiselt raha ja aeg), siis see ei olegi prioriteetne.

sellega on vastatud ka küsimusele, kust ma võtan aega lugemiseks. ju mingi minu jaoks vähemolulisema tegevuse arvelt.

pilt on laagrist, kõige külmemast päevast, mil toimus orienteerumisvõistlus, et mitte tunde suusatada. kiireimad (pildil) pääsesedki umbes kümne minutiga õues.

2016

kui ma mõtlen tagasi möödunud aastale, siis tahaks öelda, et sel aastal tegin ma väga mitut asja esimest korda elus. samas ei ole need sellises stiilis asjad, nagu, maitea, benji-hüpe näiteks. oluliselt lihtsamad kuidagi.

no nagu et tegin esimest korda risottot, sellist pärisrisottot; käisin esimest korda lapsega võistlustel ainsa nö tugiisikuna; käisin esimest korda ookeanis ujumas; nägin esimest korda 11 põtra korraga – no ja sarnaseid asju veel.
läbi selle kõige õppisin taas veidi rohkem ennast tundma. iga uus kogemus ju arendab ja õpetab midagi enda kohta.

sügise lõpp tõi mingi energiakriisi, aga see on juba kenasti lahenemas. tabasin, et mu jamataluvus on taas väga madalaks muutunud ja see tekitab ebavajalikku seesmist ärritust. õnneks pole sellest väljasaamiseks vaja imetrikke, tänulikkusest ja positiivsete asjade väljatoomisest saab kenasti abi.

poeg on endiselt tubli olnud. hooti on tunne, et ma äkki kiidan tedagi liiga vähe.
tal on omad eesmärgid ja, erinevalt minust, oskab ta juba pubekana tööd teha eesmärkide saavutamise nimel. mina pole seda siiani korralikult selgeks saanud – aga võib-olla pole lihtsalt tahtnud. sest töö ja eesmärgid on üks asi, teine on endiselt mugavus ja laiskus. et ehk tegelikult ma endiselt vist pingutan täpselt nii palju, kui vaja. mis on minu meelest ka normaalne, sest elu ei peagi olema üks igavene töö ja pingutus. sel aastal tajusin, et sellist mõtteviisi on aina rohkem.

samas on mingid vabatahtlikud tegevused, kuhu ma sisenen hingega ja teen asju, ilma et mult neid oodataks.
ilmselgelt pakuvad need teemad-tegevused-asjad mulle hingerõõmu.
kõike siin maailmas ei saa rahasse panna. või vist saab, aga kas on vaja? ei ole.
ma arvan, et parimad hetked aastast ongi seotud selliste tegevustega.

et siis kogemusterikas ja huvitav aasta oli.
aitäh kõigile, kes olid osa minu aastast 2016! teid on väga palju 🙂

Atlandi ookean, Milafontes:

postitus nr 4001

ma just avastasin, et mul on 4000 postitust täis. viimased paar aastat on hõredad olnud, muidu kipuks juba 5000 ligi. hämmstav hulk igal juhul.

aga pühad läksid muidu rahulikult. ei mingit ülesöömist ega arutult kinke. selline meeldiv pikk nädalavahetus. no muidugi päris ilma tõrvatilkadeta ei saa, laupäevahommikul oleksin küll võinud telefoni pikemalt vait hoida.
samas selle rahuliku kulgemise juures sai tehtud seapraad (ilma hapukapsata, mul on hapukapsavabad pühad olnud!), kohupiimaküpsiseid, kihilist porgandikooki, mitu masinatäit pesu pestud, juuksed värvitud, külas käidud, loetud ja loetud, veidi telekat vaadatud (sest lihtsalt pole olnud midagi vaadata) ja lapsele rahad nö päris kinkide vastu vahetatud.
suuskadega läks küll hästi. mina, kes ei ei viitsi kaubanduskeskustes käia, oleksin esimesest poest ära võtnud, aga poeg sundis ikka teistesse ka minema ja no muidugi järgmises oli 40% allahindlust. saimegi asjad mitukümmend raha odavamalt. nüüd ta saab veel midagi omale lisaks soetada.

nüüd kulgen vaikselt edasi ja loodan, et homme on päikest ka. sest nii on vaja 🙂

kassid elavad ka muidugi kenasti, kui nad parasjagu ei kakle.

talve ootuses

läksin täna üle tüki aja lõpuks Keskraamatukokku ja avastasin pettumusega, et ilukirjandus ei olegi enam riikide järgi, nagu viimati.
ma ei lähe ju enamasti väga selge teadmisega, mida ma tahan, ja Keskraamatukogus meeldis mulle just see, et ma valisin mingi riigi ja vaatasin, mida seal huvitavat tundub olevat. nüüd, ma ei teagi.. kuidas ma leidan midagi, kui tahan lugeda midagi islandi kirjandusest? või itaalia? või iisraeli? (ja ma ei tea, miks ma ainult i-tähega riike nimetasin..)
et ehk edaspidi on lihtsam ikka koduraamatukogus käia, sest siin on valikut umbes 5 riiulitäit. seega – valida on justkui lihtsam. tegelikult ikkagi mulle meeldis riikide järgi. näiteks ma suuresti välistasin osa riike, kui nö avastada midagi püüdsin. ja see on ka olnud pea ainus põhjus, miks ma Keskraamatukogus käinud olen.

üldiselt olen sunnitud tõdema, et see aastalõpp on veidi ära vajunud. mingid arusaamatud hoovused ja veidi tühi tunne.
aga äkki vahel lihtsalt peabki? väikeseks kontrastiks või midagi? äkki ma ei peaks pingutama, et selle tundega võidelda, vaid laskma korraks endast üle ja siis alles edasi liikuma?
ega teisalt muidugi pole aega selle teemaga tegeleda.

nii et räägime parem ilmast.
näiteks see ilm, mis oli nädal tagasi, oli väga äge. nüüd enam nii äge ei ole.
mulle oleks sobinud küll see vahepeal jõuluajaks lubatud käre külm, mida siiski ei tule. st, veel ei tule.
selline külm, nagu pildil.

mõtteid mööduvast aastast

töötlesin pildi Portugalist ära, aga mõtted püsisid pigem Itaalias.
huvitav, et Itaalias oli see mägedevaheline päikesevalguse ajaline piiratus paremini tajuda kui Portugalis. muidugi, Manteigases, mägedes, “loojus” päike küll mäe taha, aga ida pool oli org. Torboles ja Riva del Garda olid aga põhja-lõuna suunalises orus (mille põhjas on Garda järv) ning mõlemal pool kõrgusid mäed ning seal oli konkreetselt: hommikul oli päike Riva delGardas ehk lääne pool, Torboles oli päike mäe varjus, päeval oli mõlemas ja õhtul kadus Riva del Gardast varakult.
eks muidugi päikese ring oli maikuises Portugalis ka pikem kui oktoobrikuises Itaalias.

aga üks Itaaliaga meenuv asi on veel see, et kui ma ära tajusin, kui kaugel on õieti see rada, kus meie noored sõidavad, siis igatahes mina olin küll veidi mures, et kas nad ikka jõuavad õigeks ajaks starti. eks muidugi arvestati, et peaks jõudma, aga vaikse tuulega võttis see üsna hea aja.
no ja oma lapsest ma tean, et ta pole see trügija ka. et kui isegi on elektroonikaga end juba “sisse regatud” (selline võistluskord oli, et igaühel oli randmel selline elektrooniline jubin ja iga päev enne võistlust tuli sellega end nö sisse registreerida ja peale võistlust välja; selleks oli üks värav, aga no see polnud seotud mingi ajapiiranguga enne või peale võistlust vähemalt; kui seda ei teinud, ei saanud selle päeva tulemusi kirja), siis kallas oli ikka rahvast ja varustust täis ja vee peale said esimestena ikka need, kes end sinna veele lähemale olid sättinud.
nii et ma üldse ei imestaks, kui selgunuks, et mu oma suht viimaste hulgas vee peale sai.
aga ma ei tea seda täpselt.
muidugi õnneks treener kaatriga aitas neid ka. juba kasvõi jõuvarude säästmise mõttes oli see hea. eriti siis, kui tehti kaks sõitu ära, siis kaldale ja siis sisuliselt kohe tagasi, et jõuda kolmandasse starti..
novot, igatahes ma suutsin iga päev enne esimest starti (kui see üldse toimus) muretseda, et kas nad ikka jõuavad ning rahunesin alles siis, kui esimese sõidu tulemused kirjas.
muidugi mõtlesin ma üle, sest meie noored olid selles mõttes jube tublid. protseduuride pärast ei jäänud (peaaegu) midagi katki. või siis selle pärast, et ei oleks jõudnud. treeneri abiga või ilma.

kuid koolivaheaeg kui selline jäi olemata, suvel ka kogu aeg trenn ja kõik märgid viitavad, et poeg peaks vähe lõdvemalt mingi aja võtma. ja kui ise ei võta, siis, tundub, sunnitakse võtma..

aga nüüd ma teen omale ühe kakao ja meenutan hoopis seda vaikset sooja õhtut Portugalis, Sesimbras, kus ookean oli leebe.
peaks minema Sardiinidesse sardiine sööma..

sesimbra502