nagu öeldud, valutab jalg vähem, kui ma midagi teen. niisiis otsustasin tänagi seda tagaplaanil olevat väiksemat valu ignoreerida ja avasime rattahooaja. olime ära kauem, kui mõtlesime – pole veel kevadega harjunud.
Rubriik: pildiline
keravälk ja bbq ribid
eile oli mingi mõte minna ühele filmiõhtule, kuna ma aga ei näinud vaeva kedagi kaasa sebida, siis ei viitsinud minna ka. üldse oli koju jõudes tunne, et tahaks ainult magada.
kuna ma aga olin päeval ennast ise külla kutsunud, õnnestunult, võtsin ikka kätte ja koperdasin kohale. see bbq oli väärt küll teekonna ettevõtmist. kõht sai liha paksult täis. aga vot sellest ei saa ma aru, miks mulle pärast taheti kooki kaasa anda, mitte liha? 😛
timeline
midagi rahustavat õhtuks. visuaalselt võiks üsna nauditav olla ja kena und pakkuda. capiche?
samast kohast, veidi teisest hoonest on suurepärane pilt Triibzult tema lehel.
cheeeeese!
ma ikka fännan turge täiega. ilmselgelt suudaksin ma sellistes kohtades kogu oma raha laiaks lüüa (ja süüa-süüa pärast muidugi) ning need värvid ja inimesed kutsuvad pildistama ka. huvitav, miks nt jaama turul kõik kaamerat pelgavad ja väga tigedaks kipuvad muutuma seepeale?
oeh
õuesünnipäev. värske lumi tegi visuaalselt kenamaks ja jahutas-lahjendas kõiki jooke, kui ülevalt alla vaikselt sulas. paras ettevõtmine, aga lahedam kui kuskil ruumis kükitada. no ja kevadel, eksole! vist viis aasta on jäneseüritusest. tänane pidi olema hülgeüritus. sümboolselt siis oligi.
poeg pidi ka algselt tulema, aga siis kurtis, et nohutunne on ja et pea ka natuke valutab. jäi koju pealegi. eile käis minuga külapeal kaasas titte kaemas nagunii. kirjutas mulle hoopis ühe väikese ülevaate eelmisest veerandis. polnudki väga hull kokkuvõte ja vigadega oli ka, noh, nagu oli.
üldiselt, hull väsimus on. pehmelt öeldes. ja hull nädal ees.
lapse nimel, eksole
.. tehakse ikka palju asju. mu poeg nt ei taha üksi maja ümber rulluiskudega koperdada. ta rullitada ju ei oska, sest on vähe proovinud. ja proovida ei taha, sest üksi ei taha. selline ring.
mis siis ikka, Paavli kaltsukas, kliendikaardiga ühekohaline arv eurosid ja saan koos pojaga maja ümber kordama hakata, kui see lumi ära kaob. kaitsmed on ka peaaegu olemas, ilmselgelt ma kukun päris ohtralt 😛
päike-päike
päike on mõnus ja soe. tuba on valgust täis ja korralikult tuulutatud, sest sellise ilmaga on rõõm aknaid paokil hoida. jajah, pesema peab ka aknaid, aga selleks on veel jahe.
ning mul miskipärast roheline väga hästi ei kasva siin küll pikalt, aga natuke ikka 🙂
mjuuzik: Everybody Lives the Sunshine
keegi pole sündinud emaks
täna tundsin jälle kord, nagu ikka aegajalt, et ma ei oska oma lapsele ema olla. et ma ei ole teda väärt. et ma eeldan rohkem, kui mu niigi tubli laps on ja teeb. sest oma vanuse kohta on ta väga mõnus ja asjalik ometi ja ei peagi kõike perfektselt tegema. või nii, nagu mina arvan, et võiks.
ja muidugi on tema siis õnnetu, et ta ei vasta mu ootustele. ja siis on minul jälle jube valus, kui ma seda tajun.
aga ma ei oska ikka alati näha seda piiri, millest ma ikka ja jälle üle astun ja ootan rohkem, kui peaksin.
paistab, et Evkal on ka, mille üle mõelda..
nipet-näpet mõtteid
eile õhtul istusin vaikselt kodus ja vaatasin kodumaist seepi. ja mõtlesin, et täiesti ideaalne naistepäev, välja arvatud see, et lapsega sain vähe koos olla. ei mingeid lilli ega kingitusi ega isegi ootusi selles suhtes – sest ei ole kelleltki midagi loota üldse. ehk siis hopsti, üks alateadlik pinge jälle maas. sest teadagi, kui on mingi lootus olemas, siis mõistus võib öelda mida tahes, aga kusagil sopis on väike ootus ikkagi. ning kui see ei täitu, on pettumus kerge tulema. kuigi eksole, selline kampaania korras lilletamine on veidi kahtlane teema nagunii. aga siiski-siiski.
igatahes olin ma rahul, sest niipidi on igati parem.
ühe kukli surusin ka tööl kohvikus sisse. mhh, nagu selgus, oli see ikka mingi moosiga teema. ma ei tea, see on koht, kus ma olen konservatiivne ja minu meelest moos kuklisse ei käi. ma ei taibanud seal küsida ka muidugi, nii et oma viga.
kodus ma midagi teha ei jõudnud, sest pool päeva oli tööpäev. laps õnneks oli hernesuppi ja kukleid saanud mu reisi ajal piisavalt, nii et ka tema ei tekitanud mingit teemat sellest.
hommikul arstil torgiti mulle 3 augukest sisse 😛 üks vereproovi auk ja kaks süstiauku. eelmine kuur lõppes reedel ära, sõbranna tegi reisil viimase süsti veel. sest no kes teadis kunagi ammu sügisel (millal see Lufthansa sooduspiletite kampaania oligi, kes mäletab?) pileteid ostes, et selline asi juhtub. hea, et ajaliselt niigi hästi läks ja reisi ajaks hullem jama möödas oli. Meruga on meil juba reisi-tööjaotus ka, et tema tassib minu foto-seljakotti ja mina olen gps 🙂
aga jah, kuigi üldine seis on nats parem, ei ole kõik veel mitte päris korras. no küll saab korda ka. mis teha, et ma nii vana juba olen ja sellised hädad vaevavad.
aga päike on ja see reis lõuna poole andis sellise kerge kevadise laksu ka. nii et siingi tundub juba, et kohe-kohe on kõik roheline. või kui mitte nii kohe, siis üsna talutavas tulevikus.
ja küll kõik isiklikumad asjad (haa, näiteks, ma ei taha oma kontoseisu vaadata) ka liiguvad üles.
see tüüp siin pildil on Samuel, natuke räsitud rõõmus kassike, kes Münchenist siia kolida tahtis. ma siis majutasin ta ära 😉
