sõin sibula-küüslaugu salatit ja homme lehkan nagu kopli trammi parimad eksemplarid. aga mis teha. ma tahan, et see kurgu umbesolemise tunne ära kaoks. ja see raskus peas samuti.
ja hetkel, kui ma mõtlen, et mul on kõik tasakaalus, suudab ikkagi üks inimene mind endast välja lüüa. täiesti möödaminnes. jah, ilmselgelt on oma roll sellel neetud tõvel ja sellel, et ma olen päev otsa jälle ühe veebiga jännanud ja see võttis ka palju energiat, sest ma olen igaks järgmiseks korraks detailid ära unustanud ja hakkan peaaegu nagu algusest.
kuigi mis vahet seal on, kui tulemus on selline, nagu on. ja ma ei saa jalutama ka minna, sest ma ei lähe ometi täna nüüd enam õue, kui olen päev läbi seda vältinud.
õnneks tuleb öö ja ärgates on hommik valgust täis ning ilusam.
kui poeg väiksem oli, sai temaga rohkem linna peal jalutatud-käidud, viimasel ajal on aega vähem.. või olen ma vähem aega võtnud selleks. eks need asjad, mida nii nelja-aastaselt nähtud said, pole enam ju meeles ka.
igatahes, mõni aeg tagasi ostetud Citytouri bussi soodusvautšerid läksid täna käiku ja sõitsime kahes suunas ringid läbi. et siis Pirita ja Vabaõhumuuseumi suunad. buss oli üllatavalt täis ja imelik oli vaadata, kuidas osa inimesi üsna suvaliselt sisse tormas, põmst järjekorrast mööda.. ja no ma ei tea, kas neil kõigil olid mingid etteostetud piletid või miskit, tegelikult ju bussijuht väljastas ka mingi paberikese. enamik neist istus pärast ilma kõrvaklappideta (mh, ma võin ju niisama ka mööda linna sõita või mis, eriti kui ma kohalik olen?), sest need olid ka juhi juures..
igatahes sõitsime tuttavates kohtades ja kuulasime juttu juurde. eks see audio oli ka selline kohati üsna juhuslik: mõnest, üldse mitte väga lähedale jäävast asjast oli küllalt palju juttu, aga mõnigi objekt, millest mööda sõitsime, jäi tähelepanuta. osa olia ka aegunud, osa oli siiski jupiti uuendatud. aga sellest hoolimata sain minagi mõne asja teada, lapsest rääkimata.
kahe sõidutunni järel koogipaus (tänud sünnipäevaks saadud vautšeri eest!), see magus maitse on mul suus siiani 😛 ehk siis ma väga ei naudi ülimagusaid asju, endiselt.
Viru keskuse Laseringist astusime läbi, et vaadata natuke saksofoniplaate. mida, noh, väga ei ole. on jazzu jms, aga väga raske on valida. lasen lapsele vahel youtube’st midagi, aga ma ju ka ei oska otsida.
poes aga sattusime väga sõbraliku teenindajaõpilase otsa, noormehe nimi ei jäänud meelde. igatahes tundus, et ta täitsa jagab muusikat, otsis paar plaati välja ja mainis veel mõned nimed (kelle plaate küll kohapeal ei olnud). kuni laps plaate üle kuulas, uuris teenindaja natuke tausta ka ja leidis, et see on väga lahe, et selline pisike jõmm ise saksi õppida soovib.
ost jäi küll kahjuks sooritamata, sest konkreetselt nendel plaatidel olev muusika pojale väga ei istunud, selline swingilikum jazz oli, ta tahab hetkel midagi rahulikumat. väga meeldiv teeninduskogemus jäi sellest hoolimata. (ja ma leidsin nüüd wikipediast terve mingi ülipika listi maailmas tuntud saksofonistidest, Veskis ja Tafenaud see küll ei sisalda 😉
kuna juba hakkasime linnaga tutvuma, siis viis tee läbi vanalinna Linnamuuseumisse, mis on ilmselgelt hea võimalus tutvuda Tallinn ajalooga. jälle kiidan sealseid teenindajaid: nii piletimüüja kui ülakorruse vana giidi-onu olid väga toredad ja sõbralikud, suunasid ja seletasid. ja näiteks kui ma uurisin midagi id-kaardiga piletiostu 10% soodustuse kohta, mis, nagu selgus, ei tööta, lubati mul tasuta pildistada (selle eest tuleb muidu maksta). ma küll väga seda võimalust ei kasutanud.
muuseumi ja bussijuttu sai kohati päris kenasti seostada, sest eks linna ajalugu olegi ju sama mõlemal pool 😛
poeg ostis seal omale veel cd, kus on nelja linna (Tallinn, Helsinki, Stockholm, Peterburg) elu ja ajaloo tutvustus 17. saj lõpul – 18. saj algul, nähtuna läbi ühe tegelase. lisaks on seal veel mängud ja läbijooksev viktoriin. ehk siis annab mõnekümneaastasest perioodist (kuhu mahub ka nt Peterburi ehitamine) üsna hea ülevaate.
päev andis päris mitu ideed, kuhu võiks lapsega veel minna ja mida vaadata ja (üle) rääkida.
Katariina käigu klaasitöökojas vaatasime veel natuke klaasitöö tegemist, Pika jala otsas vaatasime üle Pika jala torni (sest laps ei olnudki seda varem ära fikseerinud) ning jalutasime läbi veel siit-sealt.
ma ei saa aru, Sadama turg on olnud lahti ee.. natuke vähem kui aasta?.. ja läheb nüüd remonti nii paariks kuuks. ehk siis kõik püüdlused omale sealkäimist sisse harjutada lähevad aia taha. see on niigi lühike aeg mingis lambikohas (ei, see pole ka lambikoht, keskmise tallinlase jaoks on see asukoht ilmselge – kuigi seekord vale – märk, et see on jälle mingi soometuristide viinapood) käima harjumiseks, kogu hea (kuid kohati muidugi kalli) kauba kiuste, nii et kaks kuud pausi on tugev tagasilöök. pealegi ma ei lähe vahepeal Lasnamäele paari ärakadunud kaupmeest taga otsima. lubati küll, et tulevad tagasi, aga no ma ei tea..
nagunii on homme sinna asja, eks siis uurin igaühe käest eraldi.
mingi imelik teema, kui tundub, et pikapeale hakkab midagi sujuma, siis on vaja kohe midagi _teha_. Rotermanni turg esimesel aastal toimis, kuigi kliente oli (veel vähe), järgmisel hingitses, sel (ehk kolmandal) suvel nägin ma Rotermannis küll rahvast, aga turust oli umbes kaks letti käsitööd heal juhul. ma saan aru küll, see ala oli nii kaua linnale suletud ning seejärel tehti sinna mingid kallid butiigid, mis ka ei tõmmanud tavalist inimest sealt läbi jalutama – kuigi sealne linnaruum on nüüd ju vägam õnus. ja ausalt, tegelikult on Rotermanni jalakäija jaoks parema koha peal kui Sadama turg. viimane on üsna mugav minu-suunast autoga tulijale (jala ei ole küll ka palju trammile jalutada, aga täis kotiga siiski omajagu), kuid teisel pool linna elades ei satu sinna, kui väga spetsiaalselt ei lähe.
ja see, lisaks asukohale sadamas, millega seonduvale arvamusele ma juba viitasin, on ka üks keeruline asi Sadama turu juures – see ei jää kusagile tee peale, kui sa tõesti just laevale ei lähe-tule. suured, ajalooga, toimivad turud Tallinnas on mingite väljakujunenud sõlmpunktide lähedal ning nö möödaminnes läbitavad. ehk jah, sa astud transpordivahendi pealt maha, käid mõne sammu (Keskturul natuke rohkem kui Jaama või Nõmme turul), ostad vajaliku kraami ning lihtsalt sõidad edasi. autoga pole neisse ehk tõesti nii mugav minna, aga mul on mulje, et turukontingent ongi rohkem ühistranspordiinimene (kes ei hädalda, kui kole on tramm ja turg). aga Sadama turule nii ei saa. ma pean planeerima ja aega võtma. Jaama turult käin töölt tulles nii läbi, et kaotan ehk 10-15 minti; Sadama turule minekuks pean rohkem aega varuma ja selle spetsiaalse põike sisse tegema. aga see juba peaaegu on toimima hakanud. see ka, et võimalusel on meeles ka autoga sinna minna. nojah.
muidugi käib kõik paremaksmuutmise nimel ja jääb üle loota, et a) see ka toimib nii, mitte et veel aasta pärast pakitakse päris kokku b) et ma ikka jaksan veel harjutada end sinna käima.
niisiis, paar nädalat tagasi oli see, kui kirjutasin, et ostsin Sadama turult igasugu veidraid asju, sealhulgas ka bulgurit. ega ma ostes üldse ei mõelnud, mis sellega teha. aga peab ju ikka järgi proovima. nojah, google ette ja otsima. tüüpiliselt minu puhul ei otsi ma miskipärast väga eesti keeles. igatahes, lugesin retsepte, keerutasin mõtteid, tegin valmis ja täiustasin veel. eks natuke täpsustan retseptis ka.
ahjaa, ma ei osanud seda kuidagi väga normaalselt pildistada ka, siuke pudipilt on.
250ml bulgurit
500ml vett
0,5tl soola
1tl sidrunimahla
250-300g kirsstomateid
300g värsket kurki
1 pisike (punane) sibul
2 küpsetatud kanafileed (kui on toored, siis viska ahjust või pannilt läbi enne)
100g fetat (soovi korral)
ca 20 suurt (kalamata) oliivi
peotäis rosinaid
2spl hakitud lehtpeterselli
1spl hakitud basiilikut
3tl sidrunimahla
4spl head (oliiv)õli
maitse järgi soola, värskelt jahvatatud pipart
bulguri keetmiseks on mitu versiooni, osad ei eeldagi keetmist. ma siiski keetsin. ehk siis, pane potti bulgur, 0,5tl soola, 1tl sidrunimahla ja vesi ning lase keema, vahepeal segades. kui on keema tõusnud, sega veel, võta tulelt ja jäta seisma ca veerandtunniks või kuni vesi on sisse tõmbunud. seejärel lase jahtuda.
tomatid lõika sõltuvalt suurusest pooleks kuni kaheksaks, kurk tükelda kuubikuteks. sibul haki peeneks. loputa rosinad läbi ja nõruta. kana haki samuti mõnusateks salatitükkideks ja kui kasutad fetat ka (ma ise jätan järgmine kord ilmselt välja), siis see samuti. oliivid lõika seibideks. kuhja kõik ühte suurde kaussi.
kui bulgur on jahtunud, siis kalla see ülejäänud salatiainetele, lisa hakitud maitseroheline.
sidrunimahl, õli, sool ja pipar sega eraldi anumas ning vala kõige peale. sega ning lase ca pooltund maitsestuda.
üldiselt ma usun, et seda võib väga edukalt ka kuskusist teha.
ma ei jõudnudki kaugele. lähikonna kaltsukates sain rahast lahti, võtsin ringi ette jalutades, mõnus oli.
osa lapse väikseksjäänud riideid sain ära müüdud (aga neid on veel), kanatiivad on ahjus (ja ausalt, mismõttes on retseptis kirjas, et ‘Line baking pan with foil.’ – kõik see nahk jäi nüüd fooliumi külge kinni ja mis on kanatiibade mõte, kui mitte nahk??. õnneks sain ma mingil ajal sellele jaole ja päästsin vähemalt osa).
kudunud veel pole, sest selili ei tule see hästi välja. ahjaa, ja kududa on hea, kui telekast midagi mängib. aga hetkel ei ole sealt küll midagi sellist tulemas, mida vaadata tahaks.
september köögis on see aeg, mil annid ei mahu kuidagi kuhugi ära. siis tunnen sahvrist sügavalt puudust.
peeti unustasin nagunii tuua. eks teinekord.
poolest päevast hakkas mul ka sügis pihta. olemine kiskus uimaseks ja kurk natuke umbe. nii ongi. tee ja tee.
õunu on ka palju, ma neid ei üritanudki kusagile mahutada. ja mais, muidugi mais, mida praegu isegi poodides vabalt saada on – aga see pole oma omaaiatoodang muidugi.
teatavasti on kalasöömine igati kasulik. aga isegi ilma selleta maitseb kala mulle päris hästi. ja viimasel ajal on värske kala valik veidi suurem ning ka ostukohti on rohkem, kui mõned aastad tagasi.
igatahes. koha on muidugi imeline ja Sadama turult oleks seda ka saanud, lausa roogituna; aga ma ostsin täiesti rookimata haugi hoopis Jaama turult. selline kena pisike kala. ammu pole olnud ja üleeile vist sõbranna tegi ja ajas isu peale. lisaks, haug on maru lihtne rookida – või siis on see üks kala, mille rookimine on mul kuidagi käpas. miinuseks on muidugi väikesed luud.
ja muidugi, korralik rasv, mida ei pea olema palju, annab toidule hea maitse.
1 valge kala (ca 800g; haug on hea, koha ka; külmutatud ookeanikala ajab ilmselgelt samuti asja ära, kui see aeglaselt sulatada) – kui on rohkem sööjaid, siis olgu kala rohkem
1 pisem porrulauk
2 tomatit
50-70g võid
50ml 35% koort
soola, jahvatatud valget pipart, 8-9 tera vürtsi, loorberileht, tilgake vett
puhasta kala. võid selle panna ahjuvormi nii, et pea ja saba on küljes (sisikond kindlalt välja); võid ära lõigata (mul laps ütles, et tema ei taha peaga kala :P). fileesid võib ka kasutada, siis on küpsemisaeg muidugi lühem.
kui vormil kaant ei ole, siis vooderda vorm enne kala sinnapanekut nii, et fooliumi otsad saab pärast kala peale keerata.
pane ahi sooja 200 kraadi juurde.
maitsesta kala seest ja kõhuõõnest soola ja valge pipraga.
lõika porru heledast osast diagonaalsed lõigud. tomat lõika veeranditeks ja viiluta. aseta porru ja tomat vormi kala juurde, topi osa kala kõhtu. poeta vürtsiterad ja loorberileht samuti kõige juurde.
vala vormipõhja tilgake vett, pane kala peale võitükid.
küpseta ahjus umbes 20-25 minutit, siis võta välja ja lisa rõõsk koor. küpseta veel maksimaalselt 10 minti. küpsetusaeg sõltub kala suurusest muidugi ka.
kui söömisel haugile õigesti läheneda, saab ka peenikestest luudest lahti; kohaga seda muret ei ole.
sest pole parata, laps läheb kohe kooli ja sisuliselt ongi suvi sellega läbi ju. enamus suvest on siin kirjas küll vaid märksõnadena. visandatud suvi, ma ütleksin.
muinastulede ööl käisime jahiga Tallinna lahel. nägime Turu poole põgenevat Blue Siriust, kultuuripealinna tuld Patarei juures, mitmeid lõkkekesi merekaldal. üllatusena tuli ilutulestik Pirital, aga ma ei ole jõudnud uurida, mille puhul see oli (Birgitta festivali lõpetamine?). vaatasin, et osa jahte liikus ka lahel mootori jõul, me ikka purjetasime.
sadamasse tagasi jõudes olid peod soomest tulnud kruiisiseltskondadel täies hoos. väga kuuldavalt, ma ütleksin.
suur köögikoristamine eile. pinnad said puhtaks ja maitseaineriiul natuke sorditud, aga muud kappide-sahtlite sisud jäid ikka puutumata. no ei jaksanud kuidagi. see-eest said korralikult küüritud mõned pinnad, mille ligi ma pole see ca 10a saanud, mis see köök kasutusel on olnud. asi seegi.
ilusad maisitõlvikud Maximas kutsusid ostma ja grillima. korteriinimesele on RMK loodud võimalused väga mõnusad. seekord ei olnud küll puid kenasti ootel, aga õnneks juhtus oma söelõpp kaasas olema, millest piisas täiesti.
miskipärast on tunne, et rohkem maisigrillimist sel aastal ei tule. aga natuke on saanud ka 🙂
poeg on nüüd kodune ja igapäevakohustused algavad taas, nii temal kui minul. järgmise paari nädala jooksul peavad paika loksuma huviringide tegevused. omale pean ka midagi otsima.
muide, lapse legotamise insener-tehnilised oskused kasvavad muudkui. näiteks, kuna kurja emana ma ei luba tal relvi osta, on ta ise legost ehitanud püstoli. laseb mingeid kummiotsaga asju, ma ei mäletagi, ilmselt mingi starwarsi komplekti relvad. tore on see, et on päästik ja on ka lukk – et kui relv on lukus, siis ei tulista. no täitsa peen värk, ma ütlen, ma ei olegi ise süvenenud, kuidas see tehtud on ja nii hoobilt välja ei mõtle.
Kajsamooril käisime lõunal juba paar nädalat tagasi. oli ilus ilm, natuke tuult ja päikest. kalasupp oli korralikku rammusa koorega (ise nägin, kui seda supi sisse valati) ja kapten(?) rääkis laevast ning Tallinna merendusest huvitavalt ning pikalt.
kolmapäev viis meid Vormsile. lihtsalt juhtus nii. lapsele kuues Eesti saar ja minule kaheksas, kus käidud on. keskmise eestlase kohta ei ole paha saavutus.
“Vormsi on Eesti suuruselt neljas saar, seda peab ikka teadma”, ütles poeg. seesama, kelle nõudmisel läheme homme mitte Vabaduse laulule, vaid Tabasalu jazzile.
autoga on nüüd ring peale tehtud, pikemaks uurimiseks peab ratastega minema. saab ligi ka igale poole.
