meri on see, mis rahustab ja annab jõudu igal teekonnal. nii sõpradega, kui ilma.
soundtrack: V.Veski – T. Kalluste “Teekond”
Rubriik: pildiline
kibemagus
saatsin poisi lõunast sõbra juurde Kalamajja. et on mõnda aega seal ja siis lähevad kinno Ivan Tsareevitsit vaatama. viis minutit enne seansi algust heliseb telefon ja poeg kurdab, et nad alles ootavad trammi ja kas nad ikka jõuavad. et ta unustas käekella koju ja siis oli keeruline kella jälgida. oeh.
igatahes leidsin jooksult, et 20 minutit hiljem algab Alvini ja koopaoravate seanss, see oli neil ka nägemata, suunasin nad siis sujuvalt sinna. no et nad ikka midagi näeksid ja ühisürituses ei pettuks. see sobis neile väga hästi.
kui laps siis lõpuks koju jõudis, oli tal mulle väike üllatus: pisike martsipansüda 🙂 nii armas.
aga et asi liiga ilus ei tunduks, selgus just hetk tagasi, et tal on homseks suur hulk õppimist tegemata veel (sest hommikul ega eile ei viitsinud), nii et piraadifilmi vaatamise asemel toimub nüüd hoopis õppimine.
ma küll olen talle kogu aeg rääkinud, et see pühapäevaõhtune õppimine niimoodi on jama, aga no seljas elada ei ole ka mõtet.
lumevalgustatud
lumi-lumi-lumi!
ma olen täiega rahul, sest lõpuks ometi on väljas see, mida saab talveks nimetada. ja kuigi on oht, et see mõne päeva pärast sulab, on vähemalt praegu hea. hoobilt on mingit energiat juures.
eile oli vahva hispaania-õhtu. seekordne sofasurfar oli nimelt hispaaniast ja lahkelt nõus hispaania tortillat ja pan tumacat (umbes nagu singikattega bruchetta – ja ma ei pea bruchetta all silmas suvalist kattega saia-leiba, nagu paljud eesti toidukohad viimasel ajal) tegema. paar surfajat sai veel kutsutud ja oli vahva väike rahvusvaheline seltskond. söögi vahele improviseerisime muusikat ka.
täna käisime mingis kohalikus suvalises kohvikus, mina ja poeg. mingi vene pere pidas seal parajasti vist väikest pidu, muuhulgas olid seltskonnas ka kolm last, neist pisem selline natuke üle aastane preili. ning muidugi oli tal igav ning traageldas seal ringi, nihutas toole ning väga ei hoolinud (ilmselt) vanaema keelamisest. minu poiss vaatas seda ja tõdes, et ta mõistab nüüd küll, miks väikeseid lapsi väga peenetesse kohtadesse sööma ei võeta. ühtlasi uuris, et kuidas temaga see asi oli. ütlesin, nagu oli: et me ei käinud jah kuskil peenetes kohtades (ei käi nüüdki), aga üldiselt ta väga ringi ei ole mööbeldanud. muidugi, ma oma mälu järgi sellises vanuses veel ei käinud kohvikute temaga; hiljem oli ta juba suurem ja siis oli natuke lihtsam. ka pole ma lapsega olnud söögikohas kauem, kui vaja. ja üldse on mul kohati selline mõistlik ja iseenesest vaikne lapsuke, kes ei kipu suvaliselt ringi sibelema.
kaltsukast leidis poiss omale parajad suusasaapad, aga me ei julgenud osta, sest samas oli müügil ainult kaks paari suuski täiesti teistsuguste klambritega ja mul pole aimugi, kas sellele saapale leiaks midagi.
2011-2012
head uut aastat!
aastalõpupostitus jäi tegemata. eile kulus peamine energia lapse toa korrastamisele. suvel läks kuidagi käest ära ja seejärel oli jõuetuse tunne, et no ei käigi jõud üle. aga nüüd sai ostetud natuke plastikkorve, ja siis veel natuke, hulk träni ära visatud, õige natuke seal suhteliselt ogara kujuga toas asju ümber tõstetud ja tulemus on täiesti üllatav. et tasus see mitu tundi sebimist ära küll. laps oli väsinud, mina väsinud.. oeh.
aga vähemalt ei mõtle ma nüüd mõnda aega sinna tuppa erimööbli tellimisele.
ah ülevaade 2011 aastast?
kirju oli.
aga hea.
aasta algus oli keeruline, sassis ja hirmutav. kevadel oli mu elu esimene tõsisem operatsioon. suvine reis Legolandi (millest ma pole siiani pikemalt kirjutanud) ja vahvad päevad Lätis. sügisel poja saksofoniõpe. talvine lumeootus, mis napilt enne aastalõppu ka natuke vilja kandis.
halb on see, et sisemine motiveeritus on langenud. sest ma näen, et ei ole erilist vahet, mida ma teen, ots otsaga kokku tulla on aina raskem. ma ei hakka seda teemat pikemalt lahkama, aga selguse mõttes kordan veel lihtsalt – mul võib olla häid mõtteid ja ideid, aga kui neid ei rakendata (antaks siis kena selgitus, miks, oleks ehk arusaadav), siis ei ole ju muutusi ka loota. ja pikapeale enam ei vaevugi oma mõtteid välja ütlema.
siiski, jään selle juurde, et üldiselt oli posiitivsete muutuste aasta 🙂
uus aasta peaks tulema juusturohke, sest uusaastaööl oli laual peamiselt juustu 😛
ning üsna aastalõppu mahtus üks armas pakike Saaremaalt, sooja mõnusa käsitööga. ma ei saa jätta seda ju demomata 🙂
piparkoogi-šokolaadikook
nojah. ostsin siin piparkoogimaitseainet (lihtsalt mugavuse pärast, eksole, ei hakka ise segama ja katsetama, et kas nüüd on hea ja mida veel juurde), aga ilmselgelt ma rohkem tainast ei tee, ei ole mõtet ju seda lihtsalt söömiseks teha. ja piparkooke pole ka mõtet juurde teha, saaks nendestki jagu..
ning lisaks oli eile ees üks külaskäik, kuhu tundus ka viisakas olevat midagi kaasa võtta. selline plaadikoogi moodi asi on suht lollikindel.
täpi i-le pani RSS, kus just sobival hetkel jäi silma šokolaadi-piparkoogiribade retsept. natuke arvutamist (no kust ma tean, milline on tema 8-tolline plaat, neid on ju palju erinevaid), kohendamist ja asendamist ning sain oma versiooni edukalt valmis. see on siis suure elektriahjuplaadi jagu nüüd 🙂
enamik mõõte on mahuühikutes, sest minu meelest on mahu järgi kõige lihtsam mõõta.
100-150 ml kakaopulbrit + 2spl plaadile
600 ml nisujahu
20-30 g piparkoogimaitseainet
1,5 tl söögisoodat
200 g sulavõid + veidi määrimiseks
350 ml fariinsuhkrut
150 ml suhkrusiirupit või vedelat mett
3 muna
200 g hapukoort
100-150 g jämedalt tükeldatud (kondiitri)šokolaadi
(peotäis marju või kuivatatud tükeldatud puuvilju)
tuhksuhkrut
vooderda suur ahjuplaat korralikult küpsetuspaberiga, määri paber võiga ja raputa peale natuke kakaod. pane ahi soojenema 180 kraadi peale.
sega omavahel kakaopulber, nisujahu, maitseaine ja söögisooda. kui paned rohkem kakaod ja maitseainet, siis tuleb nö vängem kook, millest saab lõigata pisemaid tükke (ehk arvuliselt rohkem). kui paned vähem, tuleb pehmema maitsega – nii et saab veidi mängida. kui paned vähem kakaod, pane veidi rohkem jahu.
suuremas kausis sega sulavõi (sulata natuke varem, et jõuaks pisut jahtuda), fariinsuhkur, siirup või mesi, munad ja hapukoor. ära mikserda, sega lihtsalt puulusikaga kokku, kuni on enam-vähem ühtlane.
kalla vedelikule juurde kuivained ja sega samamoodi lihtsalt puulusikaga segamini. lisa maitse järgi šokolaad (mina kasutan tumedat, päris piimakas ilmselt ei sobi ka) ja sega kergelt. esimest tükki süües tuli pähe, et natuke hapukaid puuvilju-marju seal koogi sees oleks päris hea, ilmselt nt aprikoositükid või ka jõhvikad oleksid väga mõnusad.
vala taigen ahjuplaadile, aha lusikaga laiali ja tasanda pealt natuke. torka ahju ja küpseta umbes 30-35 minutit. proovi tikuga – kui puutikk tuleb koogist puhtana välja, on kook valmis.
lase koogil veidi jahtuda, eemalda plaadilt ning puista peale tuhksuhkrut.
õhtu
ei midagi üllatavat. isegi, kui ei plaani jõuluks midagi ega aastavahetuseks midagi, kuhjuvad ikka mingid tegevused. ehk ma lõpetasin umbes nüüd ja mulle avaneb vaade lakke.
mis talv see vihm on?
hommikul juba oli siinseal hõikeid, et noh, lumeootajaid, saite!
aga ei saanud midagi. lumel ja lumel on vahe. see, mis praegu toimub, on just see, mida mina ei taha. ehk meie talve halvim variant – hall, soe ja lögane. meie kliimas loota kuiva ja sooja talve on ometi ju mõttetu. et ongi kas selline jälkus või siis nagu paar viimast kena talve, lume ja külmaga. no oli jah kohati lund palju ja mõni liikumine raskendatud, aga vähemalt ei olnud jalad kogu aeg märjad (olgu, mul on ka saapaid, millega ei ole) ja kogu aeg ei tulnud mingit tatti taevast alla. ning vastik niiskus ei pugenud ligi. sellise mõnekraadise külmaga võib tihtipeale palju vähem riides olla kui mingi vastiku nulliringis lögaga, näiteks.
ja muidugi on jahedamate temperatuuridega kõrgrõhkkond ehk päike, lumi omakorda teeb olemise valgemaks – eriti just hämaral ajal. mida praeguse madalarõhkkonnaga on enamvähem päev läbi kõik on ebameeldivalt ühtlaselt must ja hall. pidevalt.
pole ime, et sellise ilmaga (ja liiga jaheda magamistoaga, sest, kurja, see kesküttesüsteem ikka jamab ja jamab) ongi mingi nohutunne kogu aeg sees.
varjud
jah, kui publik vannituppa panna, saaks siin vahel päris vahvat varjuteatrit teha.
