Rubriik: pildiline
puhata ja mängida on vist palju soovitud
eile hommikul olin seda meelt, et ongi tore vihmane ilm, nokin kodus asju teha. no et vahelduseks võiks ju vaikselt neid asju ka teha, milleks suvel pole oluliselt aega olnud (või kui on, siis olen lihtsalt hinge tõmmanud). puhata tahaks ju.
aga jälle, teadagi.
viidi linnast välja sünnipäevale ära.
kui kõik on nii ära orgunnitud, et tõesti on vaja ainult autosse istuda, no kaua sa siis ikka üritad väita, et ei tule.
pärast oli ikka täitsa hea meel ka. väga vahva oli. lisaks need seened, mis väikesel ümbruskonnaga tutvumise jalutuskäigul üles korjatud said. ning praelesta juurde sobis seenekaste küll ka 🙂
ega täna palju targem olnud.
naersin juba, et ma ootan sügist. saaks ometi natuke rahulikuma elu peale. sest suvel pole küll puhata ja mängida saanud. samas defineerimise küsimus: puhkus ei pea olema füüsiline puhkus. ja rutsiinist välja olen ma saanud ometi küll ja küll.
.. kursused, ikkagi..
välk-Vormsi
sest muudmoodi seda nimetada ei saa. õhtul nii seitsmeks olin seal, hommikul 11 ajal tagasi.
teadagi, kui lapsel on mingi hobi, siis on vanema asi kaasa elada ja tunnustada. nii et kui on ikka muusikaalager Vormsil, siis tuleb end kätte võtta ja asuda Tallinnast teele, teadmata, kuidas täpselt kohale jõuab ja kuidas täpselt tagasi saab. infoks praamiajad, laagrilaste logistika ning teadmine, et sama praami peal lihtsalt peab olema veel inimesi, kel Hullosse asja. nojah, et buss peaks ka praamil vastas olema, aga alati ei olevat ikka.
kõik läks libedalt, nii sinna kui tagasi.
Rälby külalaadale oelks küll tahtnud minna, aga no kui ei saa, siis ei saa. palju kohti ju, kuhu tahaks või midagi.
konsert oli vinge. 30+ last, hunnik instrumente, 2 tundi muusikat. mina ei tea, kuidas nad seal laagrites seda teevad, ma sel suvel juba teist korda imestan. aga kuidagi teevad. kodus nad küll paari päevaga nii palju ei omanda, ka paari nädalaga mu meelest mitte.
poiss siiski arvas, et ta sel aastal ehk ei võta torupilliõpet juurde. aga kui ma leidsin koha, siis jäi mõtlema, et äkki ikka kabetab tunnikese ta nädalaplaani.
vaatame, kui kõik muud kabetamised tehtud saavad.
põrandal matikesel magamine ei ole minu teema küll ka vist mitte siis, kui pole laagri viimane öö, mil lapsed enamvähem hommikuni ringi trallitavad. oma voodi on ikka hea 🙂
selles mõttes on hea ka, et ei olnudki mingit oma transporti, täna oleks ikka väga kehv sõita olnud küll.
Grand Pizza Haapsalus ei oska ikka raha korjata. no ma saan aru jah, et Augustibluus ja jubedalt rahvast, aga korjake siis lihtsalt laudu hoovist ja mujalt vähemaks, kui ei jõua pitsasid valmistada ja/või teenindada. sellises kohas ei taha küll kuulda, et ootaeg on umbes tunnike. me seda küll ei kuulnud, aga umbes nii läks. natuke hiljem hakati ütlema ja siis vahepeal pandi üldse silt, et mingi kellani suletud. no et saab eest ära teenindada või nii.
väike koht, ei ole seda võimsust, aga kui on selline üritus + hea ilmateade, siis ehk natuke saaks organiseerida seda asja sujuvamaks?
kuigi jah, ega mul ega lapsel ei olnud midagi seal varjus pingil lösutamise vastu.
varsti saab sellest suvest natuke puhata ka 😛
küpse augustisoojus
need viimased päevad on läinud niimoodi remondi tähe all, et ma olen a) totaalselt väsinud b) õue saanud enamasti vaid prügikoti tühjendamiseks. ometi on õues nii kena august.
lisaks vahele üks pisike haltuura, et see koolieelne aeg kuidagi hakkama saada. uneaja arvelt, kuigi ma reeglina väldin selliseid ajastusi (uneaja suhtes siis).
ja igasugust remonti väldin ma nüüd ka lähima.. oh, paar asjakest oleks veel vaja kiiremas korras ära teha..
täna võtsin kätte ja lihtsalt jalutasin.
ega ma ei ole selline jalutaja tüüp, nii et seadsin paar sihti ka.
igavaks ei tohi ma seda suve küll nimetada 🙂
head magusat arbuusi tahaks, aga vot enam ei jaksa jälle kuskile liikuda. mingi teine homme.
ja sügiseks peaks mingi huvitava kursuse omale otsima jälle 🙂
oh neid kadunud närvirakke..
justjah, palju ma neid täna kaotasin, ei tea.
plaanid-plaanid..
hommikupoolik kulges rahulikult. värviostmisel küll selgus, et see valitud põhi, mille toonimine oli odav, ei sobi minu valitud värvuse jaoks (‘selle värviga saab ainult heledaid toone, selles on valge sees, te soovite liiga erksat tooni!’ – no ausalt, värvime kõik halliks või haiglaroheliseks?), nii et pidin valima teise põhja ja toonimine oli ka päris hirmutava hinnaga – aga üldiselt kulges see siiski üsna probleemitult.
pärastlõunane logistika aga lendas kõik vastu taevast.
lubasin mõne mitteoma-lapse ehk tuttava lapse ka laagrisse viia, koos oma omaga. no et kui ma juba auto sain, mis seal ikka, võin ju aidata teisi, nagu aidatakse mind (nt autoga).
ja vot, kui on juba liiga palju detaile ja kõik ei ole väga täpselt läbi räägitud, lisaks erinevad liikumised väljastpoolt linna siia kokku.. et jah, takkajärgi lõi pildi paika ja oleks saanud küll veidi paremini asju ajada, aga jooksvalt ei õnnestunud see kuidagi.
igatahes, kui väljasõit oli arvestatud kena varuga, no ikka lahedalt, siis reaalselt saime välja oluliselt hiljem. see lahe pooletunnine varu läks ludinal, sellest saime sõitma veel paarkümmend minutit hiljem. et ehk põhimõtteliselt väljusime 20 minutit üle selle aja, millal sõitma hakates oleksin ma end veel piisavalt mugavalt ja üsna (aga mitte päris) muretult tundnud.
praamini oli alla pooleteise tunni. mitte linnapiirist, vaid siit, kust õigele linnapiirilegi on normaalset oma 20-25 minti.
järgmine praam läinuks ka. tunde hiljem.
ning ma tegelikult vihhhhhkan kihutamist.
viimased 9 kilti oli kitsas kurviline tee.
lõplikult pidurdasin 5 meetrit praamist, väljumiseni 3 minti.
abivalmis laagripersonal rabas kiirelt kõik asjad ja lapsed, praam andis õigel ajal otsad, lapsed lehvitasid rõõmsalt ning kõik lõppes hästi.
ainult oma lapsest on kahju, sest tema pidi siin nägema-kuulma minu närveldamist, milles temal küll mingit osa ei olnud.
‘emme, sa ei saa ju midagi teha, pole ju mõtet närvis olla!’
õiges sõnad, aga kui korra kerib närvi püsti, lisaks vastutus ka.. siis on raske end pidurdada. kuigi tõesti, ma ei saanud neid asjaolusid siis enam muuta, mis meie väljumist pidurdasid (oleks veidi aega olnud ja korralikult kommunikeerunud veidi varem, siis oleks saanud). ja kui muuta ei saa, ei ole mõtet närvitseda.
roolis olin ma juba rahulik, kuigi pinges.
enne tagasisõitu võtsin ühe kohvi, aga sellest hoolimata oli pingelangus väga kohutav ning haigutasin kogu tee.
põhimõtteliselt peaks nüüd magama jääma.
puhkus, öeldakse selle kohta..
läbi nagu..
mul on ikka vaja kena pisikest pirukavormi. selle punasesõstra-beseekoogi tegin hoopis ahjupoti põhjas. poolest kogusest ehk ühe munaga 😛 kahele paras. muidugi, ma olen magusa koha pealt koba, ei mõõtnud kõiki koguseid täpselt ja põhi tuli nats pudisev. aga maitselt hea, magus ja hapu on tasakaalus.
kohutav väsimus. selline päev, et kuni tegutsen, siis jaksan. aga keset päeva juba ütlesin, et ei, ma ei istu, sest siis ei jaksa tõusta.
‘you have best marketing I’ve seen around here‘ tõstis muidugi tuju. kuigi ma ei teinud oma meelest mitte midagi erilist. aga ilmselt eristusime keskmisest.
koju jõudes tajusin, et õues oli ikka päris külm.
kass on elusam, aga ikkagi vaatab isegi oma lemmiksööki kuidagi kahtlevalt.
kaamerafond tahab veel täitmist.
reede õhtu pidada olema..
head süüa tahaks…
uitmõtteid
nii, nagu näha (neile, kes RSSiga ei loe), on uus kujundus. katsetasin siin erinevaid – teadagi, eks see peab üldise hetketundega sobituma. natuke kohendan veel ka, päris nii ei jää. kuigi ka sedasi pole ju viga.
avastasin, et uue normaalse õmblusmasina saaks odavamalt kui uue hea seebika. kui ma vähegi viitsiks kunagi nooruses õpitud erialaga tegeleda, siis tasuks ju soetada küll, aga ma kardan, et mu õmblemine on jätkuvalt üks paras käkk. kuigi viimasel ajal on ideid ja mõtteid küll ning poodidest ma vastavaid riideid ei leia. muidugi, mu riidekapp on tegelikult niigi piisavalt täis.
riidekapp. selle peaks nagunii koos kogu sisuga ümber korraldama. oeh.
seniks lihtsalt tegelen sellega, et vahetan vanad suvalised riidepuud enam-vähem ühesuguste vastu ja sorteerin asjad.. värvide järgi?
P.S. vastuseks otsingule ‘kust saaks frillice jääsalatit potis osta’ teatan, et tasub proovida keskturgu ja sadama turgu, kui jutt on Tallinnast; aga teisalt suudan isegi mina selle ilma potita pea mõne päevaga ära süüa. üks variant on veel seemnest kasvatada.
P.P.S. eile õhtul passisin aknal mõnusat augustiõhtut. tavaliselt olen ma sel ajal linnast ära 🙂
kiirkülastus saarele
‘sa oled üks reisivamaid inimesi, keda ma tean’, teatas M., kui kuulis, et ma jälle pakin. ma ei tea, ma ise ei loe neid kodumaiseid jupikesi oluliseks reisimiseks. tal on muidugi ülivahva maamaja – kui mul selline oleks, ei viitsiks ma ka mujale eriti liikuda.
igatahes, vahel võib ju lapsele laagrisse vastu minna? eriti, kui see toimub saarel ja laager kulmineerub kontserdiga? ning kui meenub, et ma ei ole Saaremaal käinud umbes ürgammu (kas pulmapildistamise läbisõit viis aastat tagasi läheb arvesse?). ning kui sõbranna on valmis veel majutama ka?
boonuseks oli võimalus reedel autot kasutada.
kontsert oli super.
kui lapsega laagri ajal telefonis rääkisime, jäi alati mulje, et ta ei ole päris rahul. petlik mulje, nagu hiljem õnneks selgus.
igatahes oli selle lühikese ajaga tehtud nende lastega hullult tööd, nad tõesti suutsid ansamblina esineda ja kuigi kohati oli küll aru saada, et nad ei tundnud end väga kindlalt, oli lõpptulemus siiski täiesti nauditav.
‘see oli rohkem nagu suvekool, mitte laager’, öeldi mulle ka.
nö vaba päeva liikusime autoga loode suunas. vaatasime Karujärve, käisime Veere sadama kõrtsus söömas, leidsime Suure Tõllu kerisekivi üles, ammutasime igavest noorust Odralätsi allikatest, imetlesime Kihelkonna kiriku vitraaže..
ning muidugi veel ühed merepäevad, väike kontserdielamus, värsked ahvenad lõunaks Sadhus..
aitab ka, järjekordne kiire päev on ees.
murelipäev
keegi nagunii loeb kohe välja, et murepäev. natuke muret oli ka, panin puusse, täna on ju pühapäev, nii et ikkagi avastasime kesklinnas, et nüüd läheb kiireks ja sai viimaseks teejupiks takso võetud ning napilt jõutud.
murelitest (või on need kirsid, keegi ei tea :P) jäid küll umbes pooled puu otsa. ei ulatunud ja natuke liiga metsistunud puu oli. aga ega vähe ka ei olnud. eile oli ka hulk korjatud, ilma minuta. olgu lindudel ka rõõmu.
kuidagi sain oma 8 liitrit ühel või teisel viisil hoidistatud ning natuke kurke soola pandud. veel seda-teist ja kolmandat tehtud ning ülla, juba saabki magama minna. ma kartsin, et läheb kauem..
hommikuks jäid ka mõned toimingud küll, mille võinuks täna ära teha, aga mis ei põle.
laps, vaeseke, pidi tänase palavaga pikalt ilma konditsioneerita bussis sõitma. ehk on homme tal parem päev.
täna oleks olnud suurepärane City Marina päev.
(kurja, milline vahe on ülemisel seebikapildil, ometi heas valguses tehtud.. või siis ka sisuliselt ajaloolise korraliku kaamera pildil kehvas valguses)
festivali ja vaarikaid
puhkepäev peaks olema, aga no mis puhkus see on, ma küsin? õhtuks olen täiesti väsinud 🙂
igatahes, käisime Rannarahva Festivali kaemas. M. pakkus küll Rebala-Valkla vms tiiru välja (oh, OKO oleks sel juhul ka plaanis olnud kindlasti), aga sedapuhku jätsime selle pakkumise vahele.
keset päeva üleliia rahvast seal festivalil ei olnud just, eks enamik olid kusagil vees vist. siiski jõudsime paar tundi ringi vaadata ja asju teha. nende zorg-pallidega vee peale me ei läinud küll. ma isegi natuke oleksin tahtnud, aga poiss vaatas hinda, mõtles ja otsustas, et ei lähe. järjekorda ka ei olnud, oleks olnud lahe proovida. aga eks mõni teine kord siis.
müütati kala (värsket küll mitte), igast aedvilja, käsitööd, mett, leiba.. kalaneelud täitsa käisid, aga pole mõtet kokku osta, viimased päevad olen nagunii peamiselt kalavärkidest toitunud.
tuletornide näitus oli, lisaks valikule fotodele ja jutule olid puidust mudelid ka. muuseumis pidi olema see päris-näitus, aga aeg tuli risti ette, pealegi on laps seda näinud.
varjulises õues, miljonivaatega (sillerdav meri, jahid, Tallinna siluett) oli nn rannarahva spa. hoolituste hulgas olid muuseas ‘ahtrit vormiv rabarberilehtede mähis’, ‘kaislapeks ehk kõrkjatega vihtlemine’ ning ‘lõõgastav vobla nokkimine mereõhus’ 🙂
ma võtsin siiski hulka tavalisema protseduuri nimega ‘sügavsinine hoolitsus kätele meremuda ja meresoolaga’. ehk et käte koorimine ja mudamask ja õlitamine. kui ma hinna ütlen, siis ei usu seda keegi: 1 (üks!) euro! piparmündivesi oli tasuta.
lastealal olevad asjad on minu kutile muidugi juba liiga titekad, küll aga leiab ta juba tegevust mujal. kalanahkade rebimise võistlusel (mille võitis muide üks itaallane) ta ei osalenud, ergomeetriga (miks seal oli kirjas, et maismaal aerutamine, kui see oli ometi sõudmine?) ei sõitnud. küll aga keerutas ta kokku kuuekordse köie (seal pidin mina ka aitama ja Rannamõisa laevaseltsi tüdruk muidugi sättis samuti, ilma temata ei oleks küll see asi välja tulnud) ning tagus (sama seltsi sepa abiga) omale ühe päris sepisnaela. eks näha oli, et linnapoiss ja pole haamrit väga käes hoidnud, aga sõbralik sepp jagas kenasti juhtnööre 🙂
üldiselt on kätte jõudnud see mõnus suveosa, mil igasugune saak hakkab valmima. täiesti hindamatu aeg. ma ei ütle, redised-rabarberid jms on varem, aga nüüd on kõik muu: tomatid, herned, vaarikad, salatid, harvendusporknad, rullkõrvitsad, sõstrad.. mul on tegelikult lausa piinlik, et ma jõuan nende lähedale harvemini, kui võiks. ja kurkidega on sel aastal kuidagi halvasti, alles hakkavad tulema. st see on küll meie isiklik probleem, mitte üldine.
sissetegemisruumi mul ka väga ei ole ja ilmselgelt on see tegemisrõõm mu puhul suurem. söömisega on meil lood natuke kehvemad. st mõni asi läheb kenasti ja mõni vähem. et meie hoidised peaksid olema pisemat mõõtu, pooleliitrised purgid-totsid jäävad suurteks.
aga samas ei saa, aina enam tahan ise midagi külma või purki toppida.
kookidega on mul, nagu mainitud, kehvasti, sest ma ei suuda teha nii väikeseid koguseid, et meile kahele paras oleks. seekord aga ei suutnud ma neile vaarikatele mittekuidagi vastu panna ning tegin sellise rulli. tegelikult oli neljapäevase Maalehe Targu Talita lisas mingi vaarika-mandlirulli retsept, mida ma siis kohendasin. no näiteks ei suutnud ma martsipani riivida, vaid rullisin õhukeseks sinna vahele.
infoks veel, et põhi on kolmest munast, siis ongi see martsipanileht, siis vahustatud 35% koore ja maitsestamata toorjuustu segu (pooleks umbes), siis lõikusin vaarikaid peale ja keerasingi rulli. peale koore-toorjuustu segu, riivšokolaadi (sest üks õige kooks peab sisaldama ka šokolaadi, nagu mu laps teatab; ühtlasi ei pidanud ma siis seda segu kuidagi kunstiliselt sinna rulli peale panema) ning mammusid.
aitab ka tänaseks.