oh neid kadunud närvirakke..

justjah, palju ma neid täna kaotasin, ei tea.
plaanid-plaanid..

hommikupoolik kulges rahulikult. värviostmisel küll selgus, et see valitud põhi, mille toonimine oli odav, ei sobi minu valitud värvuse jaoks (‘selle värviga saab ainult heledaid toone, selles on valge sees, te soovite liiga erksat tooni!’ – no ausalt, värvime kõik halliks või haiglaroheliseks?), nii et pidin valima teise põhja ja toonimine oli ka päris hirmutava hinnaga – aga üldiselt kulges see siiski üsna probleemitult.

pärastlõunane logistika aga lendas kõik vastu taevast.
lubasin mõne mitteoma-lapse ehk tuttava lapse ka laagrisse viia, koos oma omaga. no et kui ma juba auto sain, mis seal ikka, võin ju aidata teisi, nagu aidatakse mind (nt autoga).
ja vot, kui on juba liiga palju detaile ja kõik ei ole väga täpselt läbi räägitud, lisaks erinevad liikumised väljastpoolt linna siia kokku.. et jah, takkajärgi lõi pildi paika ja oleks saanud küll veidi paremini asju ajada, aga jooksvalt ei õnnestunud see kuidagi.
igatahes, kui väljasõit oli arvestatud kena varuga, no ikka lahedalt, siis reaalselt saime välja oluliselt hiljem. see lahe pooletunnine varu läks ludinal, sellest saime sõitma veel paarkümmend minutit hiljem. et ehk põhimõtteliselt väljusime 20 minutit üle selle aja, millal sõitma hakates oleksin ma end veel piisavalt mugavalt ja üsna (aga mitte päris) muretult tundnud.
praamini oli alla pooleteise tunni. mitte linnapiirist, vaid siit, kust õigele linnapiirilegi on normaalset oma 20-25 minti.
järgmine praam läinuks ka. tunde hiljem.
ning ma tegelikult vihhhhhkan kihutamist.
viimased 9 kilti oli kitsas kurviline tee.

lõplikult pidurdasin 5 meetrit praamist, väljumiseni 3 minti.
abivalmis laagripersonal rabas kiirelt kõik asjad ja lapsed, praam andis õigel ajal otsad, lapsed lehvitasid rõõmsalt ning kõik lõppes hästi.
ainult oma lapsest on kahju, sest tema pidi siin nägema-kuulma minu närveldamist, milles temal küll mingit osa ei olnud.
‘emme, sa ei saa ju midagi teha, pole ju mõtet närvis olla!’
õiges sõnad, aga kui korra kerib närvi püsti, lisaks vastutus ka.. siis on raske end pidurdada. kuigi tõesti, ma ei saanud neid asjaolusid siis enam muuta, mis meie väljumist pidurdasid (oleks veidi aega olnud ja korralikult kommunikeerunud veidi varem, siis oleks saanud). ja kui muuta ei saa, ei ole mõtet närvitseda.
roolis olin ma juba rahulik, kuigi pinges.

enne tagasisõitu võtsin ühe kohvi, aga sellest hoolimata oli pingelangus väga kohutav ning haigutasin kogu tee.
põhimõtteliselt peaks nüüd magama jääma.

puhkus, öeldakse selle kohta..