päris hea oli end veidi tuulutada. kuigi tuul oli veel jahe. aga tühja.
Rubriik: pildiline
aprillimaasikad
emake hellake mõtles, et ostab lapsele head-paremat. muuhulgas rändas poekotti ka karbike maasikaid, esimesed, mis sel aastal osta olen julgenud.
lapsuke valis välja ühe kenama, pesi ära, võttis esimese suutäie ja ütles, et teeme nii, et nüüd rohkem ei osta, enne kui oma maasikad tulema hakkavad. et need ei maitse ju.
proovisin ka ühe kaunitari ära. maitset oli vähem kui sügavkülmast võetud maasikamoosil (no külmal veel, noh, mitte sulatatul).
ei osta jah.
nädal, laupäevaste piltidega
nädal on jälle lihtsalt mööda libisenud.
esmaspäeval sain käed korda. teisipäeval jätsin ühe ürituse vahele ja tõmbasin hinge. kolmapäeval sain kassitoidulaadungi, neljapäeval jällegi kassiliiva. reedel proovisin kaamerat. eile sai laps uue jope ja käisime linnast väljas. täna oli kohupiimavorm kisselliga.
muidugi on see meelevaldne nimekiri.
eilsete piltidega läks nii, et ma olin kaamera manuaalselt pannud kunstvalguse režiimile ja muidugi avastasin seda alles siis, kui enam ei pildistanud. siin arvutis pole korralikku fototöötlusprogrammi ka, nii et on siis sellise kummalise värvirežiimiga pildid.
märksõnu
hommikumunad, peekon ja roheline sibul. jättes kõrvale värvitud kümme muna, oli reedest tänaseni munade kulu 19 tükki. ja ma ei teinud midagi erilist! kahel hommikul munahommikusöök, laavakoogid, tänased küpsetised..
küpsetised täna: lõhepirukas porruga, teisest poolest taignast kohupiimapirukad. kui kilo sulatatud taigent tuleb ära teha, siis tuleb ära teha. kala fileerimine pole ammu enam probleem. piruka kõrvale polnd kartulit vaja. mugav.
pikk vann, millega veeprotseduurit ei lõppenud. nimelt sättisin end ujulasse. mitte veekeskusesse, vaid ujulasse. 750m konna, 250m selili. laps õpetas natuke. vaatab, mis mu õlg selle peale lähipäevil ütleb. muidugi on see mu jaoks päris hea koormus ka.
rammestus.
tavaline mittevaikne laupäev
ma sain lapse käest võtta, et ise ma teen nii palju /süüa/, et ei ole vaikset laupäeva. et telligu pitsa ja rahu majas.
nomaeitea..
see veiserulaad olid vaja ära teha, ma homseks enam poleks julgend seda liha jätta, ja maksa pole ka kusagile lükata. ning munad said ka värvitud.
hommikul hakkasin kohvi jahvatama, aga veski keeldus koostööst. tegin nii lahti, kui sain, puhastasin ära, ei midagi. tükk aega ikka proovisin, ei midagi. õnneks on üks käsiveski ka, ketrasin siis sellega kohvi läbi ja panin saiad rösterisse. aeg läheb ja läheb, toimetan köögis, korraga meenuvad saiad. ma tean, et röster vahel jamab ja ei lükka üles, aga kõrbelõhna ka polnud. vaatan – röster puha külm.
pekki, siis sain aru, et probleem on mujal – röster ja veski on ühe pikenduse taga. selline lülitiga, aga lüliti punane tuli põles kenasti. lülitasin välja, võtsin pikenduse seinast, panin tagasi, lülitasin sisse ja kõik töötas taas.
munade värvimine oli ka trikiga. nimelt keegi levitas ühte lahedat söögivärvidega värvimise ideed, mida mõtlesin kuidagi kombineerida sibulakoortega. kui mul eile lõunal oli sibulakoori, noh, kahe muna jagu, siis õhtuks oli kingakarbitäis.
hommikul uurisin, kust toiduvärve saab ja leidsingi poest mingid värvilehed, 5tk pakis. lehed siis lehed.. tulen koju, teen paki lahti ja värvid on: kollane, punane, oranž, lilla, roheline. et ehk 4/5 sellised, mida saab ka sibulakoortest (mul oli punaste sibulate koori ka).
ning kui ma olin need lehed lauale jätnud ja korraks tuppa tulnud, siis tagasi minnes olid lehed põrandal ja roheline kadunud. peale väikest vaatlust leidsime rohelise kahes tükis ja läbinätsutatult põrandalt. kass.. et ehk ainus värv, mida võinuks kasutada, läks prügikasti.
munad said tehtud sibulakoorte, mustikate ja punakat tooni siidlipsuga. nii ongi.
pilt pole munadest, nagu arugi saada, vaid pahategijast.
tramm
ma olen sellisega sõitnud küll, aga mitte Eestis.
nädal oli väga tihe ja kellakeermise tagajärjel ei saa küll hommikul üles,aga uni tuleb õhtul see-eest väga vara..
ebakorrektseid arvamusavaldusi
sirvisin täna mingit ajakirja, kus järjekordselt keegi kuulutas, et väikelaste pärast ei ole neil midagi tegemata jäänud. ja nagu näha, mõjus see mulle trigger-ina. sest mul ajavad sellised väited karvad turri. ma olen ju teada-tuntud lastevihkaja ometi, vähemalt mingi seltskonna silmis. näiteks väikelapsega reisimisest olen ma kunagi juba kirjutanud, seda ma nüüd ei korda.
vahele aga ütlen siiski, et kui me nüüd reisil käisime, siis sõbrannaga mõlemad lootsime, et lennukis ühtegi väikelast meile liiga lähedale istuma ei satu. õnneks ei sattunudki. sest üks asi on mõte sellest, kas mingi reis on lapsele hea, teine aga see, et nad suure tõenäosusega mingil ajal röögivad või vähe suuremad jooksevad mööda lennukit ringi. vanemad reeglina (sõbranna teab sellest kordades rohkem kui mina) vaatavad heldinult pealt, kui nende võsuke jookseb teistel reisijatel jalus ning vahekäikude ääres istujaid vahelduseks natuke möödaminnes käperdab. keelata muidugi ei tohi..
põhimõtteliselt on muidugi tore, et vanemad ei lase end sellisest pisiasjast, nagu lapsed, häirida, vaid elavad nagu enne. sh käivad igal pool, ka mõnekuuse lapsega kaugetel reisidel. mis siis veel rääkida kodumaistest söögikohtadest ja ka nt kontserditest. kui julged sellises kohas mingi märkuse teha, et laps sind kuidagi segab, siis, teadagi, oled lapsevihkaja.
vanemad ometi ei ole ju. kuigi minul on hooti tunne, et natuke ikka on küll. sest no endiselt ma jõuan tagasi sinna, et kas väikelapse arenevale närvikavale on ikka jube hea igal pool käia või tehakse sellega karuteene? igasugused mürarikkad kohad jmsnt? lisaks muidugi just see nüanss, et kui last ei keelata ega piirata, siis mismõttes hiljem imestatakse, et koolieas ta üldse ei allu mingile distsipliinile? ja selline mittepiiramine tundub nende hulgas, kes oma elustiili laste pärast ei muuda, üsna popp olevat.
nii et ma olen täiesti suu ammuli vaadanud, kuidas päris viisakas restoranis, mis täiesti aktsepteerib lapsi, on mingi 4-5sed jooksnud laudade vahel niimoodi ringi, et ma paar korda hoidsin pöidlaid, et kelner tasakaalu säilitaks, kui talle jalgu joosti.. seda, et kontserdi (ja ma ei pea silmas mingeidvabaõhu-läbuüritusi, mis nagunii ei ole laste kohad.. minu arvates) suudab üks jonniv jõnglane ära rikkuda, on vist pea kõik kogenud. pole ka tore olla rahulikult spaas, kui möödaminnes mingid armsad lapsukesed (kes ilmselgelt on seal koos vanematega) sind veega üle pritsivad – ja mitte mingi väikepritsimise mõttes, vaid üksteisele veeloopimise mõttes.
au Viimsi spaale, kus on lastevaba ala ja ma loodan, et vähemalt aeg-ajalt toimuvaid lastevabu päevi tuleb spaadesse rohkem. no ja mujale ka.
aa, muide, ma ei ole selle vastu, et mingitel hetkedel hakatagi lapsega kusagil käima ja seejuures teda suunata. sest ega nad peavad ju ka õppima, kuidas kusagil käituda ja olla. isegi kui see laps tormab ringi, aga vanem reageerib, noh, selle ma elan üle.
nii, vahetame teemat.
ma suutsin viimati mingi jutuajamise käigus välja öelda, et enamik neid tänapäeva uusi elamisi on ilma suure toata. et on suur köök, kus on televiisor ja diivan (ja see on ok ometi), aga suurt tuba ei ole.
mitte, et see oleks laias laastus probleem. ilmselt paljude jaoks on see väga okei.
lihtsalt mina olen see imelik, kes tahab ka suurt tuba. ja ikka sellist, mis tegelikult ei oleks köök. liiga palju on neid uusi arendusi, kus köök on ühes seinas ja asja nimi on tuba. no olgu siis mingi osaline vaheseingi vahel või midagi.. aga ei. eks ta ole avaram jah niimoodi. ja külas ei häiri see mind üldse.
lihtsalt omale ei tahaks. st suurt kööki tahaks küll, aga see ei ole sama, mis suur tuba. huvitav on, et viimasel ajal on päris mitu tuttavat sama arvamust avaldanud.
aga kirjutaks millestki heast ka.
näiteks, et mulle meeldib, et Noblessnerisse tuleb elukvartal. kui see nüüd tuleb selline, nagu planeeringust näha.
ma olen nõus, et põhimõtteliselt on Kalamajas kohati juba liiga palju arendatud. kuid ei saa salata, et mõte, et väikealuste sadam on osa nö tavalisest linnakeskkonnast, mitte asi omaette kusagil, on suurepärane. mul on hea meel, et see ka teostuma hakkab. mujal maailmas on seda päris palju, sh Helsinki kesklinnas. aga meil on sadamad nagu on.. ka Pirital ei ole seal ju päris elurajoon ümber.
eriti hea on see, et kui Kaubamajas olid punased apelsinid ja granaatõunad üpris kallid, Rimis ei olnud neid üldse, siis Jaama turult sai mõlemad sõbraliku hinnaga 🙂
ma tahtsin millestki heast veel kirjutada, aga see läks nüüd meelest ära.
puhatud..
jah, ma olen täiesti elus ja terve ja toimetan. lihtsalt ei jõua kuidagi kirjutamiseni. ise ka ei saa aru. terve nädal oli aega reisist midagi kirja panna, aga mitte kriipsugi. kaks teatrietendust ja üks kino on rääkimata. kassid ja muu elu ka veel.
harjumus on kadunud?
vähemalt üks reisipilt, peal nii Euroopa kui Aasia. ning see oli igahommikune vaade kohvi kõrvale. see pilveudu tõusis pooltunniga kõvasti ning juba veidi hilisemal fotol on rohkem maju ja mägesid seal teisel poolel 🙂
päikest ka.
kasse kah
et paus liiga pikaks ei läheks, siis vahele paar ‘ergutavat’ kassi 😛
mõtteuiud
loen päevi. ja siis loen veel päevi.
ma olen sel talvel kuidagi vähe teinud. käsitööd, muid nikerdamisi, kinoskäimisi, linnast välja küllakäimisi. või vähemalt mulle omale tundub nii. vähemalt hetkel tundub nii. teatrisse olen siiski jõudnud ja mõned piletid on veel varuks ka.
põhjuseid ma ei otsigi. ju siis polnud vaja. sest sellist tunnet ei ole ju ka, nagu midagi oleks tegemata jäänud.
ehk eks tegelikult tehtud on ju ka päris mõndagi.
valimisjärgsed tähelepanekud sotsiaalmeediast panevad kukalt sügama. just selles osas, et mingi seltskond jahub ja jahub, kuidas e-valimine on täiesti ebaturvaline koll ja seepärast ongi tulemused nagu on.
einojah, aga kui ma mõtlen pabervalimistele, siis minu meelest seal midagi oma kasuks keerata on nagu kordades lihtsam. kes mõtleb, saab isegi aru, ma ei hakka siin lahti kirjutama.
tegelikult hea, et taas on suhteliselt kiire olnud ja ilmselt mõnigi arutelu seega nägemata jäänud.
teadmine, et Tallinn oli talvel Eesti kõige päiksevaesem paik ei mõju üldse üllatavalt. mu sisetunne ütles seda ammu.
seega lisame hoopis ühe päikest täis pildi..
