Rubriik: päevakaja

vaatasin eile hommikul asjaolude sunnil ja natuke vabast tahtest oma vanu sisseskännitud pilte üle. muuhulgas ka ammuse (ehk viimase korralikuma välisreisi) Pariisi-reisi pilte.
niisiis – ma tahan reisima, väga, väga, väga! hetkel liigub selles suunas, et lähen ka.
aga kaasa peab võtma vist mõlemad kaamerad või maiteagi nüüd. filmil on oma võlu, lisaks töötab lainurk seal ees lainurgana – aga tassimine, tassimine!
ja ma ei tea, kas on piltide väärtus ajas ümber kujunenud või tegin ma tõesti aastat 5-6 tagasi paremaid pilte kui praegu? :O et jah, nagu Rehepapp allpool kommenteerib, et iga pilt on ‘oma laps’ – aga suhtumine neisse muutub ajaga. nostalgia?
/lühendatud mõtted/

umbes 6 tundi on veel ja lähebki aasta 2005 peale Kristuse (väidetavat) sündi ajalukku. minu jaoks segane, keeruline, erinevaid väljakutseid täis – mis on mind lõpuks energiast tühjas pumbanud. aga juhtub ikka. on hullematki nähtud.
igatahes, kusagil maailma nurgas on 2006 juba peal ja siingi kõik sebivad ette valmistada, et Uus ja alati loodetavalt Parem vastu võtta.
toredat lõppu!

ääää.. hea tobu, ei vaadanud ilmateadet ega isegi aknast õue hommikul. selge tühi talvehommik jääb seega pildistamata, sest ma tobu ei võtnud kaamerat kaasa. nii tühja linna sellisel kellaajal naljalt ei kohta. niuc. tahan pilti teha! ja mitte mingist üritusest, vaid lihtsalt niisama.
/ega ma ei julge eriti palju seda fotokotti tarida ka ju ikka veel/

oh, jõul. siuke, segane oli – aga sai üle elatud. lõhki ei söönud, isegi päkapikke käis (mh, ka mulle), poissi on päkapikud üldse päris heaks poisiks pidanud – lubage mul jääda vahelduvale eriarvamusele 😛
lahe on see, et lumi tuli ja polnud sopane. kurb on, et pühalikkusest jäi puudu – aga panen selle oma üldise tujutuse süüks. vähemalt otsisin jõuluraadioid netist ja kuulasin neid. piparkooke sai ka poisiga tehtud.
pilte on ka päris posu. ja väsimust veel rohkem. aga viimane pole jõuludega seotud.
ning, ei saa mainimata jätta, paljuõnne jõululapse emmele 🙂

täna on siis selle aasta kõige lühem päev ilmselt. vähemalt kingiti meile päikest sel puhul, maasoleva lumekiht tegi veel valgemaks. hea seegi, eksole? 🙂
nüüd saab minna ainult paremaks ja valgemaks. natuke aega vaja veel küünaldega kaasa aidata, siis saab Päike oma jõu tagasi.

reedesel jõulupeol teenisin meie lauast (ja firmast) ainsa auhinna. võinoh, kui seal oleks karm rabelemine olnd, siis võiks lausa öelda, et päästsin meie au 😛
igatahes oli seal mingi keskajateemaline viktoriin (pidu isegi keskaegsete võlvide all) ja ma vastasin esimesena õigesti küsimusele, et milline koduloom kodustati alles keskajal. milline?

niisiis on mul vasak silm ilmelik, sügeleb väheke ja kipitab ja punetab; mingisugune põletik või midagi, või pingest kusagil imelikus kohas mingi veresoon lõhkend?
igatahes ühe kiire asjaga sain ühele poole, teisega peaks homseks saama, siis võiks aja maha võtta – vähemalt paariks päevaks. sest matemaatika peab ju ka ära tegema.

kui lähtuda sellest, et viimasel x-nädalal on mu enesetunne kas kehv või väga kehv (väheste eranditega), siis täna on väga kehv. kihutades lähenev veebi deadline ei mõju siin ka postiiviselt. eriti, kuna ma ei taha enam veebe teha (aga lasin enda ära rääkida) ja seega on asi üsna viimasele hetkele jäänud.

ma ei tea, mis hullus ajas mind eile varasel pärastlõunal Kristiine keskusesse. autoga. tähendab, ma tean küll, miks ma sinna läksin tegelikult, kuigi takkajärgi tundub, et see ei olnudki nii hirmus hädavajalik siiski. ah, igatahes, ma sain järjekordselt aru sealse parkla mõttetusest (no ilmselt ei ole seal pidevalt mingeid plekimõlkimisi suuresti tänu suhteliselt madalatele kiirustele, kuigi seal on ka ‘kihutajad’ täitsa olemas) ja sellest, et Põhja-Tallinnas ei ole eriti kusagilt midagi osta. kui just turult ei osta. või mingis kummalisest hiina/türgi poest. sest lahkudes jagas suurem osa neist sama suunda mis mina.
no ja pari vidina ostmiseks + toidupoest ka paari puuduva komponendi ostmiseks kulus tunnike. väsitav!

astun sammu, jalg takerdub millegi taha ja tasakaal kaob. hetke vältel tunnen, et ma ei suudagi midagi teha, teine samm jääb liiga hiljaks või liiga lühikeseks, käed liiguvad instinktiivselt ette ja ma maandun pori sisse, kogu oma kohvi, koogi ja velvetseelikuga. mul on valus ja piinlik, ajan end püsti, ligitõtanud noormees (hm, kunagine lapsepõlvesõber ja aasta vanem koolivend, nüüdne animafilmiguru – aga ta ei tunne mind ära, vist, õigemini pole tal selleks aega, ilmselt läheb ta sinnasamma kõrvale Radissoni PÖFFi avamisele) haarab abivalmilt mu kohvitopsi ja ulatab naeratades mulle. teen ennast täitsa lolliks, kobisedes ‘ah, sellest pole enam midagi’, tänusõnad unuvad täiega. aga üllatuseks on kohvitopsil kaas peal ja rõhuv osa kohvist vaatamata väljaloksunud vedeliku visuaalselt suurele hulgale on topsis. erinevalt paberkotis käes olnud rummikoogist, mis pole mitte ainult laiaks litsutud, vaid kott on katki läind ja kook porine ning leiab tee prügikasti.
tulen 500m tööle näoga, et porine kott ja mantel ja seelik on kõige loomulikumad asjad maailmas, randmed veritsevad ja valutavad, põlved valutavad ka. tööl uurides selgub, et sukkpüksid on terved ja plaastreid ei ole kontoris.
valu ei kao ka.