Rubriik: päevakaja

üritan nädalajagu mahedamas talves hakkama saada. loodetavasti ei lähe siin külmaks ära, nagu ähvardati ja linnud saavad reostusest puhtaks.
adios!

hoolimata mu päevakajast kulgeb aeg lineaarselt ja ma pean hakkama saama kõigega, mis nimekirjas + veel nende asjadega, mis ootamatult ette tulevad. tavaliselt neid tuleb just siis, kui on kiire. magada saab õnneks vajadusel ka lennukis. muuhulgas hoian pöidlaid pihus, et raamatupidaja on nii taiplik ja teeb palgad hommikupoole ära, muidu kisub jamaks. peale rmp vahetust on palk ühel koral laekunud päev hiljem ja puhkuserahaga oli sama (jaa, ma tean oma õigusi sel puhul).
viimane kohvitilk ja tegutsema.
aega on napilt 24h.

inglise keele test.
4 lk, 40 minutit. st aega oli 90 minutit.
enamik etteantud vastusevariantidega. vali 4st üks. paar asja ise kirjutada. kunagi kätteantud loetud teksti lünkade täitmine poolikute lausetega, mis sealt oli välja tõmmatud ja alla ritta pandud, mõni üleliigne variant ka.
st, juba puhtalt huupi pannes peaks läbi saama.
aga ma ei pannud päris huupi kah. küllap mõni on vale vastus ka.
aga mis kasu ma sellest kursusest sain?

üldiselt on sellistel päevadel tavaliselt kombeks meenutada, ‘mida ma tegin x-aastat (minu puhul siis 4 aastat) tagasi’. ma vist ühel aastal juba meenutasin ja viitasin. meenus hoopis see, kuidas eileõhtul 4a tagasi ma ei viitsinud omi asju eriti panna värskelt restaureeritud tualettlaua kappidesse ära (aega on), aga lõpuks ikka panin ja kuidas ma napilt enne ühtteist õhtul Rahu poodi (või selle eelkäijasse punases majas õigemini) jäätise järele sõitsin, sest hull jätsiisu oli. votnii.

uhh. lõpetasin praegu matemaatika puhtandi kirjutamise, skännin sisse ja mailin ära.
mulle tundub, et ma sain isegi mõnest asjast aru ka, kuigi üldiselt jääb üle loota, et mul enamikku sellest ei lähe rohkem vaja kui allesjäänud matemaatikaloengutes.
ja suured tänud Katile, kes mind juhendas ja muudkui viitsis mulle kõike seletada ja tänu kellele ma nii kaugele jõudsin 🙂

vaatasin tänast külastajate arvu ja siis mõtlesin, et kas ma peaks nüüd piinlikkust tundma, et pole midagi kirjutanud? sest inimesed tulevad siia, tahavad lugeda midagi uut ja .. huvitavat?, ja polegi midagi.
lõbust ja eneseväljendusest saab pooliti kohustus.
tegelikult see pole ju üldse põhjus midagi kirjutada. või on?
rääkisime täna netis ühe tuttavaga, kes ei käi iga päev mu lehel. ütles, et täna käis ja kas mul pole rõõmsaid asju, millest kirjutada. ei ole eriti jah, pidin tõdema. mis teha, et asjad minu sees hetkel sedapidi jagunevad.
nii et parem on vähem kirjutada.
ja pilte, häid pilte, pole mul ka kohe tükk aega ühtegi tehtud.
mul on külm ka, kuigi toatemperatuur peab õue omale vastu ja kraadiklaas on kõvasti peale 20 kraadi.
poiss köhib ja aevastab ja ma hoian pöialt, et pühapäevaks üle läheks.

päris totter on istuda klassis ja saada õppejõu kurjapoolsete pilkude osaliseks, kui omal ja pinginaabril on eksamitöö ammu valmis ja vahepeal vaikselt kommenteerid midagi, aga istud kohausetruult veel pingis, et su selja taga olijad saaks veel kusagilt midagi maha kirjutada. kusjuures igaks juhuks on 4 rida meie ees üsna hõreda ja tagumistes ridades, mis on tihkelt täis, on konspektid lausa laua peal.
aga ma ei usu, et otse seadusest punktide mahakirjutamine garanteerib parema tulemuse. kuigi, võta kinni. kui mõni neist saab A ja mina mitte, siis ma vist enam ei taha oma materjale nendega jagada ka. iga heategu saab karistatud.

miskipärast ei meeldi mulle talvel kaameraga linna vahel ringi jõlkuda. suvel käib see üsna ludinal. võib-olla seepärast, et talvel on kätel külm, kotti ei taha sopa sisse maha panna ja ilm on hall.
niiet, mul ei ole pilte üles panna.
ja üldse, eile leidsin kusagilt ühe asjaliku talu müügikuulutuse, aga selgus, et see on 2 kuud tagasi müüdud. miks nii tehakse? küsimuse peale aetakse mingit segast juttu lihtsalt. ikkagi on see ebaaus!
ja miks on nii, et suheldes mingi seltskonnaga juba aastaid, pole varsti enam vahet, mis soost keegi on; aga kui sinna tuleb uusi tüüpe, siis nende sooline kuuluvus omab küll tähtsust? noh, et hakkavad toimuma asjad, mis pole siiani nagu väga toimunud. misiganes onju. tore on olla lihtsalt sõber muidugi, aga ma lihtsalt hakkasin mõtlema selle peale.
või on üldse mu viimase paari kuu elu ainult unenägu, matrix, loodud illusioon? pidev unesegane seisund toetab seda võimalust.

mul on täna mingi jama, eriti võtmetega. aga muidu ka selline lootusetult hajameelne olek, nagu oleks hommikukohvi asemel olnud .. maiteagi, paar pitsi punast veini?
hommikul tööle tulles avastasin, et mu kotis on mingid võtmed, mis oleks pidanud koju jätma. ähh.
postkastist lehed ära võtnud ja veel siit-sealt maja pealt mõned kokku korjanud, avastan kontoris korraga, et postkasti võtit pole. ei suuda tuvastada kusagilt. hiljem kolleeg saab selel turvamehe käest kätte, täiesti absurdsete seletustega selle leiukoha kohta – no see ei ole võimalik!
lõunale minnes unustasin uksekaardi + võtme kontorisse. noh, seda juhtub ikka. vähemalt telefoni ei unustanud, kuigi mul vedas ja Inimesed Ülaltpoolt lubasid mind lahkelt minu korrusel maha (ehk siis, ma olin sunnitud teisele korrusele jõudmiseks kasutama lifti, kuna terpikojast korrusekoridori ei saa ka ilma kaardita).
paljutõotav aastaalgus..