Rubriik: päevakaja

pühadeaja tervituse saad kätte siit 🙂

tööhommik algas segaselt mittetöötava töömailiga.asi läks nii kaugele, et kutsusin isegi itipoisi kohale. istus tükk aega ja eriti targemaks ei saanud. lõpetasin firma jõulukaardi ära ja käppisime siin ise seda maili. korda saime. nii et nö päris tööd sain hakata tegema paar tundi hiljem. aga kummalisel kombel oleme isegi suhteliselt järjel.
ja mandariinid on ostetud.
muidugi, äsja meenus, et pidin veel natuke piparkoogitaigent ostma. sellega on nüüd kehvasti. sest täna õhtust ülehomse õhtuni ei ole vist mõtet poodi minna.
rõhun kohupiimaküpsistele seega..

tänane päev on nagu säästumarketist allahindlusega ostetud. mitte see toode, mida toodetakse teistega koos, vaid see saastaliini toode. mingist jääkide karbist. allahindlus 70%. keegi nagunii ei taha neid ja tavaliselt visatakse need lihtsalt prügikasti.

see, et kinkekaarte saab kaubamaja igast kassast, näib tähendavat pigem seda, et neid ei saa eriti kuskilt. sest kõik kassiirid on keset päeva hõivatud klientidega ja kui sul pole midagi silmatorkavat näpus, siis pead päris kenasti end muudmoodi nähtavaks tegema, et teenindajad (ja teised kliendid) aru saaksid, et sa ei seisa kassa ees lõbu pärast.
kuigi kui mind lõpuks ühes kassas teenindati, oli see kena ja sõbralik.
üldiselt, vabandage, kiire periood on.

koguaeg ei ole võimalik valvel olla ja vahel olen ma ettevaatamatu täitsa valel ajal vales kohas.
samas õhtul peale pikka päeva väsinuna ja mõningaid väikeseid une-eelseid soove omades on see ju ometi lubatav? eriti, kui oled end juba lõdvaks lasknud.
ja siis otsustab keegi, et tema on jõle ülbe ja mis mina üldse julgen midagi soovida. üsna äkitselt ja pauhti.
ma ei arvanud temast ennegi suurt midagi, aga päris selleks ei olnud ma valmis. või selleks, et ta niisugusel hetkel seda teeb. või sellisel kujul just. nojah, teiste ees oli ka vaja mees olla ju. seda hullem.
mõistlik on teda edasi ignoreerida, nagu see juba suuresti on olnudki. aga seekord kõrvalekalleteta. olgu popp mujal ja õppigu teistega arvestama. oma kodus tehku mis tahab, jagatud ruumis nii ei saa. aga ta vist ei oska.
õnneks olid lähedal sõbrad, kelle ees sain end hetkeks vabaks lasta. ja kes küll ei lahendanud kogu probleemi, aga aitasid mind mingis osas ikka.

.. parem eelmist sissekannet, rehepappi ja muhmi.
seoses hullu tööpäevaga mina täna ei kirjuta. üritan parem natuke lõõgastuda nüüd.

juba tramm oli tühjem kui tavaliselt, kuigi neid polnud kaks tükki juttis.
linnas tekkis tunne, nagu öösel oleks olnud mingi katastroof, ellujäänuteks peamiselt kollaste vestidega tegelased. üksikuid inimesi liikus ka, isegi mõni auto oli. ummikuid ei olnud. kõik oli liiga vaikne. pühapäeva tunnet ei olnud, sest kodupool linnaotsas oli kõik argine. lihtsalt kõhedavõitu. liiga ulmeline.
igaks juhuks lähenesin tööle teisest küljest ja Stockmanni tühi autoparkla tekitas omakorda veidra tunde.
õnneks pole ma vähemalt tööl üksi, see leevendab.
täna oleks huvitavaid kaadreid linnast saanud, ehk..
tegelikult autode suhtes võikski iga päev nii tühi olla ju..
ja muidu ka, tegelikult mulle meeldib.