Rubriik: päevakaja

veidi enne Annat alanud tugev vihmahoog lahendas mu autopesumõtted. isegi aknavedelikku polnud vaja poole tee pealt hankima hakata.

selle pärast siis jäi tänane jõhvikamojito joomata. sest loomulikult oli Angel paksult täis ja loomulikult poleks me seal hetereopaarina end hästi tundnud, kui ka oleks kuskile nurgale sättind.
tundsin end täitsa ahistatuna.
Texase mojito polnud nii veenev, aga sellisel hetkel parem kui ei midagi.

ma olen kuidagi päeva võrra maas blogiga 😛
eile siis, tähendab, kui õhtul läbi tuule jalutasin kodu poole, pea paksult mõtteid täis, tuli üle tänava mingi kohaliku baari poole mees, roos näpus. kergel joogine juba.
jõusid minuga kohakuti ja ulatas selle lille mulle. mh?!
muidugi järgnes kohvile kutsumine, millest ma kergelt ära pareerisin. tüüp isegi nagu ei solvunudki, vaid läks siis üksi sinna baari.
einojah.
tuju tõusis umbes kolmeks minutiks, et siis tagasi kukkuda.

õues puude all on värske vihmajärgne lõhn. kesksuvine, soe, ergutav.
seal peaks jalutama käsikäes.
valutegev lõhn.

..vaid põgenesin linnast är’.
Manija–reisult tagasi.
lastega koos muidugi üsna väsitav, aga võimalik. lastele väsitav, aga võimalik. aega saarel jäi kohutavalt väheks. ega seal pole midagi väga palju teha – aga ma oleks tahtnud kauem olla siiski.
reisijuht oli õnneks tõesti pädev, polnud ainult nimega püüdmine.
pilte tegin ka, aga mitte oma kaameraga. kui saan kätte, eks siis saab näha ka. kui suudan omad pildid välja sorteerida sealt 😉
* – risk olla ebapopp ja mitte-rahvuslane.. aga so what?

väikesest laupäevalõunasest poeskäigust kujuneb üsna toekas poeskäik, mis lõppeb hoopis linnast väljas peaaegu-sünnipäeval ja kus laps saab lahenduse oma murele, et ‘täna tahaks kusagile grillima minna’.
ühtlasi uurisin poodides pisemaid grille, et üks autosse osta – aga ei oska mina valida. kuppel või piklik bbq-tüüpi või üleüldse lahtine? erinevate asjade jaoks ju mõeldud.
kaks uut sorti siidrit sain ka. üks neist naturaalne ja selle kohta täitsa odav. teine ka muidugi mitte kodumaine siidri-nimeline alkohoolne jook. kunagi, kui need maha jahtuvad, võib proovida ju juua. kuigi naturaalset pole küll mõtet lahti kiskuda, kui külasid pole.
kuidas õpetada lapsele rulasõitu, kui ise üldse ei oska?
kuhu panna kodus rippkiik? enne ei osta, kui on välja mõeldud.
kuidas saada asjad liikuma selle suvemajakese suunas.. ? (ei, asi pole ainult rahas)

kassi mootor töötab ilma et ma teda puudutaksingi. vahib mulle otsa ja nurrub tasakesi. mõnus, soe ja pehme.
ma olen väsinud, ma olen rahul, mu varbad külmetavad. tõrjun mõtteid eemale.
ootan ühte sõnumit, mida ei tule.
mul on mingi muu asi, mida oodata.
alati kui ma loen Atwoodi ‘Pinnaletõusu’, on lootust. pinnaletõusule.

täna sai ainult ühe trenni, liiga palju naisi. no ei jaksa oodata koguaeg.
õhtul kodus seletas pool päeva sõbra juures õues ringi tormanud RM, et temal on paha tuju, sest tema on väsinud – nagu see annaks õiguse piriseda ja viriseda. ma olen kaaaa. väsinud ja tüdinud. ja tahan jah ka piriseda ja viriseda, aga ma ei tee seda. paitan Evelini selle asemel ja söön arbuusi.
ojaa, arbuus. see on juba nagu päris. mitte poest ostetud muidugi. sellest veerandist ma praegu jagu küll ei saa. mahlane ja magus ja toitev.
mul on kusagil köögis kaks pudelit valget veini, mis on viimase paari nädalaga siia siginend. erinevate (mees)tuttavate toodud. aga kuidagi ei isuta. tahaks millegi hea kõrvale ära tarbida. hea toit ja seltskond. väga konkreetselt suunatud.
taevas on müstiline. vanilla sky. pildile ei jää see üldse nii vägev. ma ootan vihma, mida see taevas veidi lubab.