täna on see päev, mil tundub, et teha on rohkem kui selleks energiat.
ilmselt algas kõik juba sellest, et unustasin telefonile äratuse panna ja ärkasin tunduvalt hiljem, kui hea oleks. muidugi ei leidnud ma kõike vajalikku üles, mida kaasa võtta; lapse kehal oli paar naljakat punni, aga ta ei kurtnud midagi ja tundis end hästi (ja lasteaiast pole ka helistatud, aga mul on ikka hirm, et äkki..) ja ilm on kah siuke parajalt hall.
õhtul tahaks teha lambaribi, aga muidugi pole mul kodus kartuleid ja õhtused turud on lagedad. poest ma ometi ka ei osta, seal ei näe iial, mis kotis on.
siis on mul veel vaja ühte ilusat mobiilinumbrit omale, suvalises võrgus. see eeldab sebimist.
ja veel umbes 5 asja teha, mida peaks tegema tööajal, aga mida ma ei saa kontorist teha. telefonikõned noh. oma moblalt ka väga ei kipu neid tegema.
ning ma pean sellel nädalal olema kaks õhtut tööl, et teistele ‘vastu tulla’. jajaa, ma tulengi, loomulikult. kuigi porinal. mul ei ole iseendast midagi õhtuste töölolemiste vastu – aga ma olen siin ainus, kes peab selleks organiseerima lapsele kedagi aeda järgi ja sealt jätkutegevuse. oh, ma tulen isegi sellega toime.
aga mis ma halan- kõik on praegu siiski ilusam, kui paar kuud tagasi oli.
onju, üleni must talvekombe ei ole kena? isegi poisile tasub sel juhul osta see, kus on veidi punast ka?
Rubriik: päevakaja
töölejõudmine ja hommikutest üldse
hommikul istusin maja eest trolli, et sõita üks peatus. trammi peale. kui trolli või bussi ei paista tulevat, siis ma käin selle maa jala. täna tuli sobivalt troll ja hüppasin peale.
ja järgmises peatuses EI läinud maha!
kui uksed juba sulgusid, siis korraga vahtisin hämmeldunult ringi, et mis nüüd siis ometi? et miks ma ikka trollis olen?
ainus põhjus, mis ma oskan mõelda, on see, et RM-i aeda viies sõidan ma trolliga tõesti edasi. aga täna mul polnud vaja teda kuskile viia, vaid iseend tööle tirida. ja ma ei saagi aru, mis mu peas sel hetkel toimus.
nojah, järgmises peatuses on ka võimalik trammile minna, mida ma ka tegin. ja jäin tööle hiljaks selle ühe trammi võrra, mis vahepeal ära sõitis.
kui ma viin lapse aeda, jõuan ma tööle oluliselt varem. sest iga kord ei viitsi-taha hommikuses lagedas virukeskuses ka hängida. kui last pole, siis jään ma hiljaks, kasvõi veidigi.
no ja tegelikult mulle meeldib täpsus ja ma jälestan hilinemisi.
elu teeb tempot
täna on kuidagi kiire ja pikk päev. tempo tuli äkitselt selga. selle aeglustumist pole niipea näha üldse.
tegelikult on kole unekas, tahaks kaisukassi juurde pugeda ja magada veidi. aga koju saab alles õhtul hilja.
esmaspäev
nagu arvata oli, mõjus-mõjub töölenaasmine kõike muud kui positiivselt. ehk siis siin on sügavamad mõjud-probleemid, kui arvata võiks. isegi kui need on ainult minu sees, on need olemas. hetkel ei suuda ma neid harutada ka, kuigi ideid on õhus.
vahetasin veebiraadio tavapärase tausta-lounge trip-hopi vastu.
uut sekondhänd tehnikat
täna oli siis Uuskasutuskeskuse kirbuturg ja tegelikult ei saa ma aru, miks see ei võiks toimuda kuidagi regulaarselt?
kuigi tegelikult ei saanud sealt suurt midagi. noh, üks päris heas korras duubelplaat 30.- eest ja Trusti 4MP seebikas 100.- eest. viimane toimib veebkämmina ja on ilmselt pädev lasteaeda kaasa anda.
aga parim ost oli Balta turult. selleltsamalt, mida kaotada ähvardatakse. see viimane oleks muidugi ogarus.
igaljuhul, täiesti töötav läpakas 130.- eest 🙂 lisaks DOSile Win3.1 ka sees. Toshiba. Intel inside. haaa!
ma ei ostnud neid ise tegelikult, aga vahet pole.
alustasin trennihooaega
täna oli siis esimene trenn. see, mille jaoks ma ostsin nüüd pädevamad püksid ja särgi. sest kui ikka juba teine hooaeg läheb, siis võib lisaks spetstossudele ja -pesule ka muidu siuke higitaluvam riietus olla.
ja hea oligi. sest tempo on juba hoopis teine. jube võhmale võttis.
mispeale, kohtasin pärast Balta turul ühte ekskolleegi, kes on vahepeal mehele läind ja lapse saand ja siis tuli välja, et ta on ka seal trennis käinud jupp aega juba. kui ma jagasin talle lõunase trenni koht inffi, arvas ta, et äkki peaks ka jaanuarist käima hakkama.
üks mu tuttav juba tuli ka meie gruppi, kuigi ta seal väga regulaarselt käia ei saa.
ah, tegelikult on mõnus. ja mulle meeldis, et see esimene uus tants oli siuke jazzulikum. kuigi lõpus olid sammud sassis.
a no küll jõuab.
ititibi, myass
paar nädalat või nii olen ma mõelnud, miks mu isiklik internet ei tööta. õnneks on siin mingil naabril kenasti lahtine wifi ja kõuepurk, mis Marjasoos kaasas oli, on ka siiani minu juures. nii et kuidagi sai hakkama, aeglaste ühendustega.
igal juhul oli mul mingi tunne, et äkki ma olen neile liiga palju võlgu ja seega ei helistanud ka. ja telekas ju töötas ometi (mis neid tundes võis ka eksitus olla ja nende juures ikkagi kirjas, et on välja lülitatud). aga kuna ma eelmise nädala lõpul likvideerisin kõik oma võlgnevused selles vallas, siis mõtlesin, et sel nädalal võiks ju asi toimida.
igal juhul täna, pikal unisel hommikul, mil ma siis peale poisi aedaviimist veel rõõmsalt magasin ja tavapäraseid ogaraid unenägusid nägin (ma olin Haapsalus, ei, kuskil mujal, Pärnu saa ka polnud, kaugemal, aga Eestis, ma ei mäleta miks, sinna tuli üks jobu tüüp Haapsalust (keda ma tegelikult üldse näinud polegi) ja meelitas mind välja, korraga me olime nagu Barcelonas (mis muidugi polnud üldse nagu mingi linn, kus ma käinud olen, kõige vähem Barcelona, veidi meenutas ehk Glasgow äärelinna), kell oli palju ja ma tahtsin kuskile shoppama minna, see oli asinus põhjus miks ma temaga üldse kaasa läksin, ma ei mäleta, miks me autost maha tulime ja ma käisin osa maad sokkis, sandaalid näpus, korraga oli minuga mu sõbra pooleneljane tütreke, me komistasime mingite muude eestlaste otsa, aga nad ei saanud aru, et meie oleme ka eestlased enne kui ma tüdruku nende juurest ära kutsusin, nad jäid meile lollakate nägudega järgi vahtima, tüüp kadus kuskile ära, ma hoidsin tüdruk läekõrval ja tõstsin ta äärekividele, kui me mööda mingit kitsast sõiduteed läksime ja mulle meenus, et eelmine kord sealt minnes tegime väikese ringi üle mingi muruplatsi ja siis ei pidanud mööda sõiduteed patseerima), kuni telefon mind äratas, plõksus mu peas korraga lambike. ma ei saa aru, kuidas see oli võimalik. sest ausalt öelda pole ma siiani päriselt ärganud (kuigi ma olen ikka suutnud päris mitu asja ajada).
niisiis, vedelesin peale seda telefonikõnet veel mingi aja voodis, sest poole une pealt äratus on alati selline kummaline. no ja kui ma lõpuks siis magamistoast kööki jalutasin läbi suure toa, siis süttiski see lambike. tänase päeva helge hetk.
igal juhul nihutasin nurgas oleva sahtli, mille peal on laud, eest ära ja torkasin netikaabli pistiku (mille ilmselt kass, kes end vahel sinna sahtli taha peidab, oli paigast ära ajanud) jagajasse tagasi. kaabelmodemile restart, wifipurgile juhtmed kõue tagant kaabelmodemi taha jälle sisse ja voilą, mu isiklik internet töötab mis mühiseb.
tegelikult on piinlik. ausõna noh. sest see oleks pidanud olema üks esimesi asju, mida kontrollida. aga ei. tegelikult ei saa ma ikka üldse aru, kust mul tänagi see mõte tuli sinna ronida ja see pistik tagasi panna?
no ja siis mingid sõbrannad kutsuvad mind oma wifit või netti või arvutit konffima või kontrollima või puhastama. appiappi! ma ei tule iseendagagi toime!
peale seda sain ma veel ühe negatiivse emotsiooni. või poolteist.
ja mõne peaaegu et hea.
Minu Maja 2007
isegi tänase ilmaga sai fotokala traditsiooniline MinuMaja üritus peetud. aga ma ei teinud ise pilte, seega neid ei demo. oli tore, nagu alati ja mu kook söödi edukalt ja küllalt vähese rahvaarvu juures ära.
kusjuures, minul näiteks pole olemas tänasele ilmale sobivaid riideid. aga ikka sain hakkama 🙂
aruanne reede ennelõunast
kui ma olin hommikukohvi lõpetanud, siis avastasin, et hommikusöögi lõpetuseks ostetud kook on ikka veel kenasti laual. selleks hetkeks oli juba tiba kiire ja torkasin selle kappi. ja nüüd sõin ära ja see oli kaugelt liiga läägemagus aleksandrikoogi kohta. peaks kööki ajama ja midagi soolast peale ampsama, aga ma ei viitsi ju. sest üle tüki aja linnas käimine väsitab. pealegi on Evka end ka asjalikult mu kõrvale kerinud juba, hakka teda nüüd äratama.
siis sain ma hakkama sellise koleda trikiga, et ostsin RM-le tema elu esimese Reima kombeka. issandjumaljah. nüüd olen ka esimene perekool, mitte viies vms. kuigi mõned Lassied on tal olnud, nii et päris lootusetu ma pole ka. tegelikult oleks mõnda odavamat veel vaja, mina ei suuda kuidagi hakkama saada sellega, et lapsel on üksainus talvekombe.
kusjuures me ei pidanud Laste Maailm üldse minema, aga ma miskipärast arvasin, et võiks minna. seejärel imestasin tükk aega, mis jõledates värvikombinatsioonides lasteriideid pakutakse. ja siis leidsin selle ühe normaalset värvi kombe, sobivas suuruses pealegi.
muide, omale jätsin ühe laheda pluusi seetõttu ostmata..
pärast nägin sadama Rimi juures punast nunnukat ja tegin moblapilti ka. auto noh. aga ma ei ütle, mis see on. parem panen varsti pildi üles. siis kui viitsin maha laadida.
mina ja moblapildid on muidugi päris masendav kombinatsioon. aga kui ma teen piisavalt ülbe näo pähe, siis petab ära küll. onju?
ei saagi muljetada
tahtsin kirjutada sellest, kuidas me nädalvahetusel:
Tartus käisime,
Lüübnitsa sibulalaadal käisime,
Assuri saunas käisime,
Viki sünnal käisime,
Marise juures käisime,
aga tuli muud tegemist peale. nii et ehk mõni teine kord. või siis mitte.