Rubriik: päevakaja

tegelikult pole üldse nii hull. hall, aga vihmata ja suhteliselt soe. kusagil lehel oli just hala, et suve nagu ei olekski, ma siinkohal kinnitan, et mu meelest ikka täitsa on. et kui ma ka vihma kohta midagi ütlesin, siis see ei olnud üldse hädaldamisena mõeldud, vaid just et kuiva on ometi ka kenasti. ja keskmiselt soe on ikkagi.

isegi merel ei hakanud oluliselt jahe. kuigi ma olen ikka nii palju tuult saanud, et buff oli peas. lihtsalt seis on selline, et muidu see tuul kumiseb veel mitu päeva peas. no ja kurk annab ka tunda miskipärast, kuigi seda buff ümber kõrvade ilmselt väga ei mõjuta.
aga täna oli päris kena purjetamine. olgu mainitud, et tavaliselt olen ma jahtide peal ainult ilusa ilmaga, lühidalt ja lihtsalt ilus. seekord ilm oli ka üsna kena, st ei mingit hirmsat tuult ega lainet, sõitsime natuke alla kahe tunni, kuid lihtsalt ilus olla ei õnnestunud. üsna arvestatava aja olin roolis.
laps muidugi arvas, et natuke igav oli, sest no ilm oli igav ja purjedega toimetamist vähe. aga mulle täitsa sobis.

pärast sõime OKOs, hea nagu ikka. lammas minul ja kana pojal.
toidupilti ei teinud 🙂

muidugi suve praeguse osa juures on kõige toredam see, et igasugused asjad hakkavad valmima. korraks vanemate juurest läbi ja ongi laud saaki täis. täiesti vaimustav.
ega muud ei olegi lisada.

mingitmoodi on juhtunud, et siin on lausa kuu aega vaikus olnud. igatahes, et keegi ei hakkaks mõtlema, et Portugal ongi selline maa, kust tulema ei saa – siis ma olen juba ammu tagasi. lihtsalt kohe läks tempo üles.

aga no seda päeva lihtsalt ju peab jagama:
kui oled eelmisel õhtul ostnud kahe külapoe valikust ainukese ämbris šašlõki, sest metsmaasikaid on ju vaja korjata ja tühja sest tootest seal ämbris (mis sai küpsetatud ja söödud muidugi), ämber on oluline! no ja siis tuleb hommikune hoovihm, aga igaks juhuks võtad ikka ämbri ligi ning avastad, et maasikate juures ei olegi nii märg ja leiad oma kolmveerand tundi, et korjata. vähe on sel aastal ja väikesed, aga pool ämbrit on täielik võit. kolm korda suvise päikesega pannkooke talve jooksul;
kui siis tuleb korraga selline hoovihm peale, et oled hooga täiesti märg. kuiva kohta jõudmine võtab nii paarkümmend minutit, aga siis on lahke pererahvas ja tuli pliidi all. vähe sellest, et saad sooja kohvi ja suppi ja pannkooke, leitakse kuiv seelik ning saad kleidi (t-särk jäi jope all kenasti kuivaks; korralik vihmakindel tööjope) kuivama panna. tagasiliikumise ajaks on päike taas väljas ja õhk lämbesoe;
kui siis lähed ikkagi põlvini märja rohu sisse ja siis lausa jalgupidi vette, et leida ja näidata mõnda orhideed, aga see on juba puhas rõõm. siis leiad koha, mis on täielik neiuvaiba-vaip, korjad veel mõne maasika, suhu; ning tuvastad ära meriski;
kui korraga avastad, et merevesi on ca paarkümmend kraadi soe, käid esimest korda sel suvel kodumaises meres ujumas ning pärast on nii palav, et jagad sõbrannaga pool pudelit head külmavalget veini ära. ning sõbranna teeb õhtused võikud ja tuul on taas vaibumas..

mida veel ühelt päevalt tahta? 🙂

Ikka napiks jääb see kirjutamine.
Albufeiras sain lõpuks ookeanis käidud. Üldiselt tundub kogu see linn olevat turistidele orienteeritud, veidi palju mu maitse jaoks. Väidetavalt on hetkel veel vähe rahvast, kuid kesklinn oli õhtul küll peletav.
Üks hea asi, et need nn sisseviskajad jäävad viisakaks ja viisakama keeldumise peale soovivad veel kena päevagi.
Eile kõrvetasin end Sagreses veidi äragi: ei määrinud kreemi ja sai tunnike õues oldud. Tänane pikk päev õues oli leebemgi, sest kogu aeg sai kreemitatud.
Tee pealt ostsime apelsine, mida on keeruline harjumuspäraselt süüa. Noaga neljaks lõigates on kõige puhtam, kuid laud ujub mahlast ikka. Magusad on ka.

Pilt muidugi rannast.