mu kahest kirjatööst on kummastki, noh, 80% tehtud. edasi on rohkem nokkimine ning tehniline pool ehk sisulist mõtlemist vähem. aga kuna järgnevatel päevadel on ka ‘päris’-tööga tegemist, siis on ju aega ka veidi vähem.
tegelikult ma isegi ei uskunud, et ma tänaseks nii kaugele jõuan üldse. panustan veel põhitöö homsele hommikule ning neljapäevaks jääb viimistlemine.
aga pea valutab ja ilmselt on mingi üleväsimuse staadium. kuigi ma pole poolte öödeni istunud üleval. ainult natukene 😛
või siis on see peavalu mingist kergest pingelangusest.
täna tegin umbes kolm lumepilti ka. seebikaga linnas. polegi jõudnud vaadata, mis välja tuli. kahju on lausa natuke, et ei ole jõudnud kusagile. päeval on vahepeal nii fantastiline valgus, et sure ära.
tähendab, ma ei hakka surema. kohe kindlasti. aga lihtsalt et lumi ja valgus ja puha.
no ehk tuleb ikka veel talve. kevadel oli ju märtsi lõpus vinge talv ja tollest on mul küll pilte. kusagil .. mujal, vist.
magama ära.
Rubriik: päevakaja
kiired ajad
jube kiire on. kõik asjad ühel ajal. puhata ja mängida ei saa. eks siis kunagi teine kord.
lume ja tuisuga on kõik korras. igalt poolt läbi murtud. lumme ei mattunud. kuigi hea meelega mattuks ja sulaks alles kevadel välja.
jõhvikad
sellised need siis ongi. nämmad pealegi 🙂
saiataigen kerkib. sellise ilmaga ei oska midagi muud teha. vaatasin oma ammust poolikut käsitööd, seda sobiks ka teha.
aga tegelikult pean hoopis kooliasju tegema. neid ei ole lihtsalt enam mitte kusagile lükata.
lohutus selle juures on see, et kui ma veel veidi pingutan, siis peaks kevadeks ühel pool olema!
laisk laupäev
kusagilt Paldiski maanteelt oli üle lahe mõnus vaade. aurav meri, laev ja lumealune päike.
aga kiire oli.
pärast ei liikunud sealt enam mööda. pilt jäi tegemata. veidi kahju on ka. sest vaade oli tõesti tore. iseasi, mis ma sealt kätte oleksin saanud.
aga üle pika aja vedasin teist autot sabas. oskused tunduvad veel alles olevat.
tibijutud, jõhvikad ja veel üht-teist
istusime eile L.-ga ja rääkisime suhtlusest ning suhetest, kuni RM oli eelkoolis.
ja taaskord pean tõdema, et ükski probleem ei ole unikaalne. samas ei tähenda see, et lahendused oleks hoobilt võtta. mõned asjad tuleb vist lihtsalt alla neelata?
poolteist tundi tibijuttu on vahel absoluutselt vajalik.
esimesed jõhvikad suhkrus saime ka. nämma.
edasi müüa on ka, kui keegi tahab. ma võin ehk homme pilti teha, mõni karbitäis on ehk siis veel järgi.
kokkuhoiureziim: kohvimasinat ei lülitatudki täna sisse. tööl. päris tobe. ei hakka ju kuskile välja ka minema kohvi hankima nüüd.
mere kohal on kummalised suitsused pilved. nagu meri põleks. veeaur?
valge laev kumab läbi pilvede. aga see valge laev ei vii küll kedagi paremasse maailma.
seda ja teist
RM oli täna väga õnnelik, et sai trennis kiita. konnaujumise jalgade eest 😛
vaatasin täna ka päris pikalt neid seal, on ikka oluliselt arenenud küll. vett kardab vähem ja liigub päris kenasti edasi. hüpata aga ikka ei meeldi 😛
mingi Maahärra külmsegu, ‘kahe kapsa segu’, kus vanasti oli ülekaalus tõesti kapsas (lillkapsas ja brokkoli) ning veidi porgandit maitseks, on nüüd kuidagi vastupidiseks muutunud – peamiselt koosneb porgandist. olgu siis pealegi kahe kapsa segu..
ja mingi kirjasoone sain lahti. kohustuslikus korras küll, aga siiski.
Murphy & me
kui juhtub kiire olema, siis muidugi on igasugused pidurid töös.
loetleme sinna näiteks linnaliinibussi, mis jääb gonsioris keset trammiteed (tead küll, mis manee˛ist tuleb) seisma ja teeb uksed lahti. nii et kui trammil tuleb niigi lühike roheline tuli, siis see buss on lihtsalt ees. või siis trammi ees olev bemm, mis tahab sealtsamast teha vasakpööret. ikka nii, et sõidab mööda trammiteed kuni gonsiori lasnaka poole mineva reani, laseb sealt trammi läbi ja siis sooritab selle pöörde. ausalt, ma ei tule oma hullemateski unenägudes selle peale.
või siis näiteks see, et kiire salatiostmine, mille peale koos järjekorraga läheb tavaliselt 5 mintsi, võttis täna oma viisteist. sest tibi ei osanud kassaaparaadiga ringi käia. ma isegi ei viitsi rääkida, kuidas see nii läks. igatahes jäi magus seetõttu ostmata, sest plaanisin seda teises kohas teha.
kohvimasin teatab koridoris: palun oota!
ja nii juba viimased pool tundi.
positiivne on see, et allahinnatud raamatuid saab maru odavalt ja sinna jõuab ka täitsa asjalikke tükke.
tagumisest pingist
kool. segane eksam, kus ikka ja jälle on need küsimused, milledest loengus üle libiseti kui mitteolulistest.
kaks blokki loenguid, millede eest ei saa punkte ja mis annavad küll abi kursuse- ja lõputöö jaoks, aga mille tehnilist poolt ma tunnen juba väga hästi.
peale seda on veel mingeid asjalikke loenguid.
uimane ja haige on olla. koju tahaks.
öösel nägin unes, et olime kusagil veel selle punase autoga ja see aeti ära. miskipärast aga ei tohtinud politseisse pöörduda. kogu mu fototräni oli seal kotis.
hüplik palavikuline uni.
mhhh
olid ajad, mil mul läksid sellised külmetustõved päeva-paariga üle. nüüd aga jäävad vinduma kuidagi ja ei taha ära minna. väsitavad ja on muidu pahad.
ometi kasutan neidsamu ravivõtteid, mida tavaliselt.
nagu president
RM-i lasteaial on suur juubel ja pidunädal.
täna oli poiss ülikonnaga lasteaias. kena pidulik ülikond punase lipsuga.
õhtul, peale vinget ilutulestikku lasteiaia hoovil, koju jalutades ütles ta mulle: ‘emme, ma tundsin end selles ülikonnas nagu mingi suur ja tähtis mees. nagu president! mulle nii meeldis ülikonnaga olla.’
